Mängult on päriselt

Vähem kui null

2011-12-05T02:47:00.004+02:00

“Clay, kas sa armastasid mind kunagi?”

Ma uurin reklaamtahvlit ja vastan, et ma ei kuulnud, mida ta ütles.

“Ma küsisin, kas sa armastasid mind kunagi?”

Terassile langev valgus tungib mu silmadesse ja üheks pimestavaks hetkeks ma näen iseennast nii selgelt. Ma mäletan esimest korda, kui me koos olime, Palm Springsi majas. Tema keha oli päevitunud ja niiske, lebamas külmadel valgetel linadel.

“Ära tee seda, Blair,” ütlen ma talle.

“Lihtsalt vasta mulle.”

Ma ei ütle mitte midagi.

“Kas see on tõesti nii raske küsimus?”

Ma vaatan talle otse silma.

“Jah või ei?”

“Miks?”

“Kurat küll, Clay,” sosistab ta.

“Jah, muidugi, ma arvan.”

“Ära valeta mulle.”

“Mida kuradit sa kuulda tahad?”

“Lihtsalt vasta,” ütleb ta häält tõstes.

“Ei.” Ma peaaegu karjun. “Ei, ma ei armastanud sind kunagi.” Ma hakkan peaaegu naerma.

Ta tõmbab sügavalt hinge ja ütleb:” Tänan sind. See on kõik, mida ma teada tahtsin.” Ta võtab lonksu oma veinist.

“Kas sina armastasid mind kunagi?” küsin ma temalt, kuigi praegusel hetkel ma isegi ei hooli enam.

Esialgu ei vasta ta midagi. “Ma mõtlesin selle peale ja... jah, kunagi ma armastasin. Ma mõtlen, ma tõesti armastasin. Kõik oli mõnda aega hästi. Sa olid tore.” Ta vaatab maha ja jätkab. “Aga see oli nagu sind ei oleks kunagi päriselt kohal olnud. Oh persse, sellel kõigel ei ole mitte mingit mõtet.” Ta jääb vait.

Ma vaatan teda, ootan, et ta jätkaks, heidan pilgu reklaamtahvlile. Haihtu siin!

“Ma ei tea, kas keegi teine, kellega ma koos olen olnud, on päriselt kohal olnud... aga vähemalt nemad üritasid.

Ma näpin menüüd, kustutan sigareti.

“Sina ei üritanud kunagi. Teised inimesed pingutasid aga sina lihtsalt... Sa olid sellest kõigest liiga kaugel.” Ta võtab veel ühe lonksu oma veinist. “Sind ei olnud kunagi päriselt kohal. Mul oli sinust mõnda aega kahju, aga siis muutus liiga kurnavaks. Sa oled ilus poiss, Clay, aga see on ka kõik.”

Ma vaatan, kuidas autod meist mööduvad.

“Raske on tunda kaasa kellelegi, kes ei hooli.”

“Jah?” küsin ma.

“Millest sa hoolid? Mis teeb sind õnnelikuks?”

“Mitte miskit. Mitte miski ei tee mind õnnelikuks. Mulle ei meeldi mitte miski,” ütlen ma talle.

“Kas sa hoolisid minust kunagi, Clay?”

Ma ei ütle midagi, uurin jälle menüüd.

“Kas sa hoolisid minust kunagi?” küsib ta uuesti.

“Ma ei taha hoolida. Kui ma millestki hooliksin, oleks see lihtsalt veel halvem. See oleks lihtsalt veel midagi, mille pärast muretseda. Nii on valutum, kui ei hooli.

“Mina hoolisin sinust mõnda aega.”

Ma ei ütle mitte midagi.

Ta võtab oma päikseprillid eest ja ütleb lõpuks: “Hiljem näeme, Clay.” Ta tõuseb püsti.

“Kuhu sa lähed?” Äkitselt ei taha ma Blairist lahkuda. Ma peaaegu tahaksin ta endaga kaasa võtta.

“Ma pean kellegagi kohtuma.”

“Aga meie?”

“Mis meie?” Ta seisab seal hetke, ootab. Ma jätkan reklaamtahvli jõllitamist kuni see muutub uduseks ja kui mu nägenime jälle selgineb, vaatan ma kuidas Blairi auto parklast välja keerab ja liiklusesse kaob. Ettekandja tuleb ja küsib: “Kas kõik on korras?”

Ma vaatan üles ja panen päikeseprillid ette ja üritan naeratada. “Jah.”

Bret Easton Ellis “Less than zero”

Kustutame inimesi

2011-10-04T10:45:00.004+03:00

Sa kustutad telefoninumbreid oma telefonist. See on üks veidramaid tegevusi maailmas. Kolm sellepärast, et neid inimesi ei ole enam seal sulle vastamas ja ühe sellepärast, et tema on sulle nüüd keelatud, mis (nii fataalselt, kui see kõlabki) tähendab ju peaaegu sama. Vist. Ma ei tea.

Kui Facebook saadab sulle teate ja soovitab sul oma lahkunud sõber friendslisti lisada, paistab see nagu must ja õel huumor. Elektrooniline etteheide. Masina manitsus. Hea sõber sa ikka olid, ta ei olnud sul isegi Facebooki sõbralistis. Nii kuradi palju "kui-sid" ja "oleks-eid" on viimasel ajal õhus. Ja see on päris nukkernaljakas, kuidas inimesed postitavad FB seinale sõnumeid. Äkki seal, kus ta on, juhtub wifi olema? Ma ei tea.

Selles kadumise ja kustutamise ajas tuleb ettevaatlik olla, et poolkogemata ei kustutaks ära neid inimesi, kes ikka veel alles on ja hoolivad. Me kipume seda tegema. Mina, sina, meie, kõik. See on kerge tulema selles kadumise ja kustutamise ajas. Sest kõik on hõre ja logisev. Järjest ettevaatlikumalt küsib sõber sõbralt, kuidas sul läheb. Kuidas temal läheb? Need tavaliselt nii tüütud sõnad on omandanud viimasel ajal mingi poolhirmuseguse teise plaani. Ega ometi sina ei...? Ega ometi tema ei... ? Ahso, temaga läks nüüd nii. EIII, ei tohi. Ei tohi. Ma loodan, et mitte. Ma ei tea.

Kui ma vaid saaks kõigist nendest põhjustest aru. Aga ma ei saa. Ma ei tea.

Olen õues ja ootan et valuvaigisti mõjuma hakkaks

2011-08-17T01:42:00.003+03:00

Sa tõmbad aja liigestest lahti ja oled kohal. Istud kõrgel mäe otsas, suure koleda risti taga niiskel murul ja üritad oma sõbra silmade kaudu tema maailma sisse tungida. Tundide kaupa, nii kaua kuni valuvaigisti oma tänuväärset tööd teeb. Sellel ööl te ei kavatse valutada. Ja see on võimalik. Ja raisk sa ei taha mitte midagi muud kui ainult istuda oma sõbra vastas ja vaadata talle otsa ja rääkida temaga koos maailm loogiliseks tagasi. Ja sa mõtled, et see võiks igavesti nii jäädagi. Aga see ei jää ja sa tead seda. Aga sa sellel ööl ei mõtle. Sellel ööl on nii soe. Mis siis, et inimesed ümberringi panevad jopesid ja pusasid selga ja vihm muudab kõik teie ümber naljakalt halliks. Nii kuratlikult soe ja ilus on. Ja te armastate kõiki ja kõike, mida te näete. Ja te kardate katkiselt kriiksuvaid uutes ja säravates diskoriietes noori poisse ja tüdrukuid munakivitänavatel, kui te hiljem jalutama satute ja te kardate seda valjuhäälset vene meest, kes tahab oma tüdrukkaaslasele haiget teha. Ja te ei saa aru milleks see kõik, kui saab ka teisiti. Nii soe ja ilus on. Muidu.

Ja varahommikune linn on parasjagu läägelt romantiline ja nukker ja sa saad korraga asjadest aru. Sa saad vastused miksidele, mis on sind nii kaua vastu maapinda surunud, lömastanud. Palju vastuseid. Sa saad aru, miks sinu teine sõber seal kaugel Võrumaa metsas otsustas alla anda ja sa saad aru, miks tema kingitud puukujukesel nädal aega hiljem jalg otsast murduma pidi. Kõik on nii loogiline ja mõistetav. Sa saad aru, miks mõnikord jääb hing kinni, kui üks inimene tuppa astub. Ja sul ei ole valus. Sellel ööl ei kavatse te valutada. Valuvaigisti mõjub. Kõik on soe ja ilus ja rahulik. Ja sa ei taha midagi. Sa ei taha midagi. Sa ei taha midagi. Sul on kõik olemas.

aga siis tuleb hommik...

võõras poiss korvpalliga

2011-04-14T22:37:00.003+03:00

Sa oled juba kaksteist tundi teki all olnud, lootuses, et uni tuleb. Ei tule. Aga sa oled seal ikkagi edasi, kuni kell on lõpuks juba kuus õhtul ja sa pead ennast voodist välja ajama, sest sellest tunnist ei ole võimalik enam puududa. Mis siis, et kogu eelnenud päeva ja eelnenud loengud oled endale sisendanud, et sul on ükskõik, sest sa lihtsalt ei jaksa. Sa lähed ja loed ja katsud teha oma parimat nägu, et inimesed ei muretseks. Et nad ei saaks aru. Neil on kalduvus muretseda ja see muretsemine on sind juba hulluks ajanud.

Sa lohistand end koolimajast välja ja kiriku ees püüab üks kursavend sind kinni. Sa lähed ja kaod temaga mitmeteks tundideks juttude sisse. Te mõtlete, et mis see siis on, miks nad arvavad, et nüüd on kõik hoopis pahasti. Et ei ole enam nii nagu varem oli. Nagu vanasti oli. Kas nad liialdavad või ongi nii hull? Te üritate aru saada, kas see, kuidas te ise mõtlete, loeb ka midagi või ei loe enam üldse. Ja teil on natuke hirmutav olla. Ja natuke kurb. Sa ütled talle Raekoja kella all homseni ja mõtled, et sa oled üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.

Sa longid mööda pimedaid tänavaid kodu poole. Laternad on juba kustutatud, kokkuhoid ja puha. See pimedus meeldib sulle. Pole vaja teha mingeid nägusid. Pole vaja kuidagi olla. Pole vaja midagi arvata. Ja siis korraga ütleb keegi sulle tere. Sa oled nii sügaval oma mõtetes, et see tere ehmatab sind pisut. Aga õnneks pole see sugugi ohtlik tere. Sa saad sellest kohe aru. Niipea, kui see kõlanud on. Sinu kõrval on üks noor poiss. Üks noor võõras poiss. Tal on sulejope ja must müts ja üks natuke kulunud korvpall käes. Ta on üks neist poistest, kes palub sult 3 eurot, et koju sõita, kuna raha pole üldse ja koju tahaks väga. Ta pakub sulle kolme euro eest oma korvpalli vahetuskaubaks. Sa mõtled küll hetkeks, et võibolla on ta selle kusagilt varastanud, kuigi see tegelikult ju üleüldse ei loegi. Aga sa ei taha tema korvpalli oma kolme euro vastu. Sa tahad hoopis midagi muud. Ja sa ütled talle seda. Ja täiesti üllataval kombel on ta nõus. Te ronite koos üle aia ühe koolimaja staadionile. Seal on hämar, aga korv on siiski näha. Ja jooned helendavad kunstmuru peal toredasti. Sa viskad oma koti ja manti aia äärde ja te hakkate mängima. Panusteks korvpall ja kolm eurot. Aus kaup. Sa oled seal, mängid ühe täiesti võhivõõra poisiga korvpalli ja mõtled, et sa oled üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.

Ja korraga oled sa jälle Põlvas. Piiri tänava kossukal. Ja sa mõtled, et nii kuradi lihtne võikski kõik olla. Et ärkad hommikul ja lähed maja taha korvpalliplatsile ja on lõputu suvi ja sul pole mitte midagi muud vaja. Ainult need sõbrad, kes on seal koos sinuga. Ja sa mäletad, kuidas te lubasite, et te ei õpi mitte kunagi kaotama. Ja kui te kaotate, siis lihtsalt lähete hommikul jälle trenni, surute hambad risti ja teete nii kaua tööd, kuni te enam ei kaota. Aga nüüd mängid sa seal pimedal koolistaadionil korvpalli selle täiesti võõra poisiga ja mõtled, et sa oled õppinud kaotama. Ja see teeb sind natuke kurvaks.

Su peas märatsevad sõnad, mida sa tegelikult ei oleks tohtinud kuulda, aga millesse sa täiesti kogemata sisse jalutasid ja mida sa nüüd enam enda peast välja ei saa. Sa mängid seal selle täiesti võõra poisiga korvpalli ja saad aru, et ta ei ole seda palli kusagilt varastanud, sest ta tõepoolest teab, mida selle palliga tegema peab. See on kummaline mäng. Vaikuses ja pimeduses. Aeg-ajalt ütleb kumbki teist lihtsalt punktiseisu. Te olete üsna võrdsed vastased. Või õigemini, ta on sinust tegelikult natuke parem. Aga kummalisel kombel tundub, et kuigi tema vajab seda kolme eurot väga ja sina ei vaja tema palli kohe sugugi, on sinul palju rohkem mängus kui temal. Sest sa ei taha kaotada hoopis ühe lapsepõlves antud lubaduse pärast. Nii et sa mängid oma vigase põlve jälle korralikult paiste ja ühe küünarnuki veriseks, aga see ei loe üldse, sest valu ei ole olemas. Valu oled sa oma maailmast välja kirjutanud. Ja tegelikult sa ei teagi, miks sa viimasel hetkel loobud ja tal täitsa vabalt selle võidukorvi lased visata. Ja talle täpselt kolm eurot seal pimeduses peo peale loed. See täiesti võõras poiss on natuke nukker, kui ta sult need kolm eurot saab. Ja sa saad aru, et see on sinu nukrus, mis on temasse edasi rännanud. Ja see teeb sind veel kurvemaks, sest sa saad aru, et sa oledki üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.

Sa lähed koju, higine ja pahur. Aga mingi veider kergus ometi sees. Ja sa saad aru, et hommik on juba natuke liiga lähedal ja sa tead, et hommikutel ja õhtutel pole juba ammu enam mingit vahet ja sa mõtled, et mis siis. Mis siis. Mis siis. Mis siis. Ja lõpuks sa tead, mida sa tegema pead. See täiesti võõras korvpalliga poiss on kusagil bussis. Sa tõesti loodad, et ta ei valetanud ja ta on kusagil bussis. Sõidab kodu poole. Ja sa ei tea isegi ta nime. Aga see ei loe. Sest sa ei näe teda niikuinii enam kunagi. Ja see pole tähtis. Tähtis on see, et sa tead, mida sa tegema pead.

minek

2011-03-06T20:18:00.004+02:00

Vahel on ikka nii, et sa mõtled... ei kunagi enam. Aga tegelikult on see ainult järgmise korrani.

Vahel on ikka nii, et sa mõtled... see maailm on liiga plastmassine. Soe ja sile, aga elutu.

Vahel on ikka nii, et sa mõtled... tule lähemale. Aga liiga palju on vahel, ei pääse tulema.

Vahel on ikka nii, et sa mõtled... hinga. lihtsalt hinga. Aga õhk on venivat tõrva ja pigi täis.

Sa ujud selles tõrvas ja kõik on aegluubis. Värve on vaja. Värve, mu sõbrad. Mu kallid kallid sõbrad. Värve on vaja.

Vahel võib hingamise unustada

2011-02-17T22:45:00.005+02:00

sa vajutad hambad igal ööl seina sisse ja närid nii et plaks ja plaks kukuvad verised kihvad põrandaparketile ja sa tahaksid öelda küll, et... aga sa ei saa sest sa ei tea kas tohib ja need arvutikõlarite helid lainetavad su kõrvadest mööda ja see krohv su suunurgas on tõestus mida keegi tegelikult ei vaja sul pole alibit ja sa oled lahti nagu auster ja sa ei tea kuidas see kõik juhtus ja sa tahaksid öelda küll, et... aga sa ei saa sest see poleks aus ja sa kustutad kõik tuled oma toas et ei peaks endale otsa vaatama ja sa tead liiga hästi et kedagi pole siin koos sinuga aga mõnda aega sa võiksid isegi teeselda aga mitte pikalt sest sa ei oska sest sa mõtled et sa tahaksid olla hunt et saaks uluda saaks uluda nii et sisikond plahvataks ja sa tahaksid võtta need viis sõrme mis su peopessa on oma jälje kõrvetanud ja sa tahaksid et see oleks kasvõi valus kui midagi muud mitte ja sa tahaksid öelda küll, et... aga sa ei tohi sa ei tohi sa ei tohi ja see ajab sind hammastega seina külge ja sa tead et see niikuinii ei loe...

Vaata, ma kukun

2010-12-25T20:37:00.003+02:00

Veel üks semester on läbi. Ainult kolm ongi neid veel jäänud. Noorema kursuse erialaeksam tegi südame soojaks. Pärast oli tunne, et tahaks neid kõiki kallistada. Selle eest, et nad on nii vabad ja hulljulged ja pole veel haiget saanud.

Üks neist pidi lahkuma. Ma istusin üksinda tema kõrval, kui ta oma asju pakkis. Ta vaikis. Mina ka. Minu käed värisesid vist rohkem kui tema omad. Ma mõtlesin, et kus kurat küll kõik teised on. Kedagi ei olnud ega tulnud. Kallistasin teda uksel ja ütlesin, et helista. Ta noogutas. Kuigi me mõlemad teadsime, et ta ei tee seda kunagi. Tal pole mu numbritki.

Pärast õhtust etendust ja mõnda ebamugavat vestlust lonkisin kooli jõulupeole. Jalad ähvardasid südaöise lume sisse ära uppuda. Ma ei tahtnud kusagile minna, aga kuhugi ju pidi. Kool tundus parem variant kui kodu. Seal on vähemalt inimesed, kellega koos võib vaikida.

Ja siis tuli see jõul. Õige natuke pidasingi vastu. Hea et niipaljugi. Kõik kohustuslikud visiidid said tehtud. Tänavuse aasta jõulukäikudesse lisandus üks uus. Aga seda ma ei teinud kohustusest. Sinna ma tahtsin minna. Kuigi süda puperdas veidralt sees, kui ma koos oma vendadega seal lume sees sumpasin. Panime oma küünlad põlema ja seisime. Keegi meist tegi mingi totaka pingutatud nalja. Mina mõtlesin, et veider... see on päriselt ka esimest korda elus, kui me midagi kolmekesi koos teeme, kuhugi koos läheme. Elu on kummaline. Surm on hirmuäratavalt lihtne ja arusaadav. Mul hakkas sees natuke keerama ja me läksime tagasi autosse.

Uus aasta paistab töine ja kõhedusttekitav. Palju esimest-korda-elus asju. Aga ma tahan neid teha. Ma tahan töö sisse ära uppuda, et pärismaailm käest kaoks. Nii on lihtsam. Ja rohkem päris. Vaata, ma kukun.

Suur mees juba

2010-08-22T15:46:00.005+03:00

Näeh, teen debüüdi:

http://www.linnateater.ee/et/lavastused/suurmeesjuba.html

Stardime koos Priidu ja Kaarliga kõik esimest korda:)

ohe

2010-04-19T20:15:00.003+03:00

Mõnel päeval lihtsalt läheb kõik nii halvasti. Kurb hakkab. Ja sa ei taha üldse lohutada ennast mõttega, et varesele valu ja küll homme on kõik jälle hästi. Sa vaatad teksti ja ei saa enam aru, mis mõte sellel kõigel sees on. Miks seda teksti tarvis on? Miks sa pead seda teistele inimestele ütlema? Trotsisõlm tuleb sisse ja see ... mul-ükskõik-ma-ei-jaksa-ma-lähen-minema. Tegelikult on see lihtsalt ahastus oma oskamatuse ja rumaluse pärast. Ei lähe sa kuskile. Ikka tuled hommikul tagasi. Aga öö veedad üksinda kössis diivani peal mossitades ja turtsudes, raamatud ümberringi laiali.

kurblik amööb

2010-03-10T00:46:00.003+02:00

Lamad silmad lahti juba mitmendat tundi teki all, aga ei maga. Kuigi koolimineku hommik on juba käega katsuda. Lamad ja kuulad oma vanadusenõtrusest oigavast arvutist raadiosaadet. Lamad ja mõtled, et kuidas see saab olla, et see, kes seal räägib, on sinu sõber. Sinu sõber. Sa oled uhke ta üle, aga õige natukene kurb ka. Sest sellel ööl on kurbus hulluksajavalt ilus.

Head ööd, sõber. Sa võid mulle haiget teha.

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1303461

kiirus

2010-02-27T12:58:00.003+02:00

Kuidas teiega on, kui te peate kirjutama? Kui ei ole "nüüd ma tahan" vaid on "nüüd ma pean". Mida te teete, et need kujud, mis tuleb teravaks mõelda, udu seest oma nägusid nähtavale hakkaksid pistma? Nad ei taha mulle täna end üldse kätte anda, aga näitlejad ootavad kannatamatult omale sõnu suhu ja tundeid hinge. Ja tähtaeg on... see tähtaeg. Kuidas saab öelda kellelegi, keda ei ole veel olema, et ta kiirustaks ja lubaks end paberi sisse vajutada? Kiiresti. Kiiresti. Kiiresti. Viimasel ajal peab kõike kiiresti tegema. Söö kiiresti, loeng algab. Maga kiiresti, sest öö on jälle liiga lühikeseks kulunud. Mõtle kiiresti, sest sul on ainult tunnike lavaprooviaega. Reageeri kiiresti, sest muidu paistad sa osavõtmatu. Pea pidu hästi kiiresti, sest varavalges on jälle vaja minna. Ja arva kõige kohta koguaeg midagi. Sul peab olema kõige kohta oma arvamus, sest muidu oled sa analüüsivõimetu. Ole koguaeg kohal. Ole kohal. Ole kohal.

Ma olengi kohal. Mu keha on seal küll. Aga mõtted...

uni

2010-02-21T22:22:00.002+02:00

Sõitsime filmisõprade klubiks muutunud teatrisõprade klubist koju ja P. küsis, et kuhu see viimane poolteist kuud kadus. Ma kehitasin õlgu ja mõtlesin, et kuhu see viimane poolteist aastat kadus. Alles me luusisime südamete värisedes esimesi kordi mööda koolimaja treppe ja nüüd vaatame veidrate naeratustega, kuidas uued tudengikandidaadid arglikult oma sisseastumisavaldusi valvelauda poetamas käivad.

Eile üritasin minilavastuse jaoks kreeka tragöödiat kirjutada. Värsis ja puha. Täitsa vägev. Ma polnudki enne kunagi värsis kirjutanud. Ma ei oska öelda, kuidas õnnetus, aga tundub et näitlejapoistele meeldis. Proovis oli näitsa naljakas, kui üritasime mõelda, kust kohast H. peaks deus ex machinana välja ilmuma. Must saal pole väga paljulubav selliste vigurduste tarvis.

Esimese diplomilavastuse üle fantaseerimised täidavad stendiruumi, siit-sealt kostavad Shakespeare sonettide katked, mis otsivad oma teed tudengite väsinud koludesse. Kusagil räägivad inimesed olümpiatest, aga need ei ole meie, sest meil on hilisõhtused proovid ja erialatunnieelsed ärevusevärinad ja unega võitlemise loengud ja higised dušijärjekorrad ja katkised põlved ja "kas ma olen ikka õiges kohas" mõtted. Või ei, neid viimaseid mõtteid kostab vist järjest vähem, sest mõtlemiseks ei ole aega. Me ärkame ja teema tööd. Praegu on nii. Me lihtsalt ärkame ja lihtsalt teeme tööd.

Kuhu see viimane poolteist aastat jäi?

Mis mul viga on?

2010-02-03T16:37:00.002+02:00

Tähendab... midagi on ikka katastroofiliselt valesti.

Loetlen:

- olen kolme päeva jooksul ära kaotanud 2 kõrvarõngast. Loomulikult erinevatest paaridest.

- Eile sõitsin trammiga koju, et veidi kiiremini saada. Vajusin nii sügavale mõttesse, et ei märganudki, et sõitsin oma peatusest mööda. Ja mitte nagu ühe peatuse võrra... nagu arvata võiks. Vaid ikka lõpp-peatuseni välja, kus mind lihtsalt maha aeti. Ma ei saanud isegi aru, kus pärapõrgus ma olen ja pidin 20 minta järgmist trammi ootama, et tagasi sõita. Säh sulle kiiresti koju saamist.

- Täna hommikul läksin kodust välja ja avastasin alles poole tee peal, et hullult külm on. Salli olin maha unustanud.

- Tantsisin tantsutunnis tšaivi ja lõhkusin oma põlve jälle täiega ära. Nüüd istun kodus, üks jalg on kaks korda suurem kui teine ja ei oska enam midagi selle peale öelda.

Mis mul viga on? Kus mul see karmavõlg tekkis korraga?

suvi

2009-08-15T17:06:00.002+03:00

Televiisorist tuleb tantsupidu. Jälle. Aga ma küll ei ole sellest ära tüdinenud. Tore on vaadata. Minu koduaknad satuvad ka aeg-ajalt kaadrisse. See on naljakas. Kui tantsupidu päriselt käis, siis ma istusin aknalaual ja vaatasin. Aga ma telekasse kätte ei paista, natuke liiga kaugel :)

Koolini on ainult paar lühikest nädalat, aga ma selle peale tegelikult väga palju ei mõtle. Lesin hoopis diivanil, söön arbuusi ja loen Palahniuki. Küll ta on ikka palju raamatuid jõudnud vahepeal kirjutada. Möödunud aasta jooksul mul ju üldse polnud mahti silma peal hoida kõigel sellel, mis vahepeal muudkui juhtus ja juhtus. Ostsin aga raamatud kokku ja panin riiulisse. Nüüd on sealt hea ja mugav võtta.

Ajaa, ma olin vahepeal Viljandis ka. Koolitusel, kus õpetati teatriteksti kirjutama. Taani õppejõud ja puha. Mul oli seal loengus huvitav küll, aga ma vist ikka ei usu, et ma nende moodi kunagi töötama hakkan. Mulle meetodid ei sobi. Ja mulle töötamine ei sobi. Mina lihtsalt kirjutan nii, et alustan esimesest lausest ja siis kui õnnestub, kirjutan kunagi viimase ka. Ja see ei ole töö, see on midagi muud.

Viljandi ise oli nii armas, et hulluks ajab. Pisike ja ilus ja soe. Ma sain päris mitu uut tuttavat ja mõnel neist on vist oht isegi sõbraks kujuneda:) Ja ma sain hoopis paremini tundma neid, keda ma juba varasemalt teadsin. Oli üllatusi ja oli tõdemusi, et mõned asjad ei muutu kunagi. Põhiosas seekord heas mõttes.

Lasteloo sain ka valmis. See sai tore. Seiklustega ja puha. Nagu päris. :)

lapsukesed

2009-07-09T22:23:00.003+03:00

Kuidas kirjutada 5-9 aastastele lastele. Ma ikka tõsiselt imetlen neid inimesi, kes oskavad seda teha. Ma praegu üritan ja äraütlemata keeruline on. Aegajalt helistan oma empsile ja loen mõne lause ette ja küsin, kas viieaastane saaks sellest aru. Aga ega tema ju ka väga hästi ei tea, esiteks olin mina ise viieaastaselt juba tõenäoliselt kõik lasteraamatud ammu ära seedinud ja kiikasin rohkem täiskasvanute raamaturiiuli poole (ma ei liialda). Ja teiseks onn mu ema sõimerühmas ainult kolmeaastased ja nemad ei lähe ju praeguses olukorras üldse arvesse.

Eile istusime Sanderiga poole ööni linnateatri ees seal laudade taga ja fantaseerisime lastelugusid. See kihutas kusagilt kaugustest inspiratsioonihoo kohale. Niimoodi pole minuga ammu juhtunud. Jälle on see aeg, mil mõistus liigub kiiremini kui sõrmed trükkida jõuavad.

Ma loodan ainult, et seda jätkub kauemaks kui ainult tänaseks.

Juhuuu... :)

peaaegu lõpp

2009-06-17T22:42:00.002+03:00

ainult 24 tundi ja teatriajaloo eksam veel ja siis oleme me juba terve kursusega Jänedal saunas.

Aga praegu on veel öö otsa konspekte ja Fausti II osa, et see hullumeelne kooliaasta omale ühe toreda lõpu leiaks.

Ja siis ma võtan kätte ja sõidan kojukoju Põlvasse, kus ma pole juba jõuludest saati käinud.

On mida oodata. :)

karm kool

2009-06-14T10:56:00.003+03:00

Pole vist olemas inimemotsiooni, mida meie kursus eilse päeva jooksul läbi ei oleks elanud. Erialaeksam ja kõik sellele järgnenu... teeb natukene hulluks küll.

See on veider tunne, kui suur rõõm ja suur kurbus sulle täpselt samal hetkel kaela saadetakse.

Esimene harvendus võttis meil kõigil jalust nõrgaks... seisime kahe kursusega ukse peal rivis ja tema läks, neli suurt kilekotti käes. Keegi ei osanud midagi öelda. Mida sa ütled?? Et näeme veel?

Mis kõige rohkem hirmu teeb, on see, et see kõik on nii lihtne ja käib nii kiiresti. Ilma suuremate tseremooniateta. Kui on nii, siis on nii... lihtsalt võtad oma neli asja ja lähed.

Ma sain nii dramaturgi töö kui näitleja töö eksamil hindeks "suurepärase". Aga rõõmustada on paha ja vastik.

Ma armastasin sakslast

2009-06-12T00:08:00.002+03:00

Kui Priit ja Hortensia täna proovis meie eksamilavastuse viimast stseeni mängisid, voolas mul paratamatult pisar üle põse. Vaatasin teisi. Liis mu kõrval vesistas niisamuti:) Tammsaare on ikka jõhker pisarakiskuja. Mitte midagi pole parata :)

Ja ei saa me ilma Tammsaareta. Sinna pole ka midagi parata.

Ja jumal tänatud, et ei ole.

Homme on kaks läbimängu ja ülehomme eksam. Hirm on asendumas põnevusega.

tarkus

2009-06-03T21:29:00.003+03:00

Mu peas on omavahel täiesti segamini de Sade, Scott, Goethe, Cooper, Poe, Puškin, Dostojevski, Gogol, Hugo, Tšehhov, Melville, Balzac, Stendhal. Ma tean nende kõigi kohta asju, aga ma ei tea, mis kelle kohta käib. Pudru ja kapsad. Hommikul mulle tundus, et ma oskan siin kõiges veel kuidagi orieneeruda, nüüdseks tundub asi üsna segane.

Homme kell 10 on kirjanduse eksam. Nunnu.

Ja siis teeme terve kursaga eksamijärgse väljasõidu Wargamäe Wabariigi etendusele.

ajeee.... sesssessssesssss...

ajee

2009-05-27T02:15:00.003+03:00

Mul pole teha muud, kui ainult kergendustunde, rõõmu ja suure rahuloluga ohata.
Tänane päev, tänane eriala eksam andis nii tohutult palju. Marta ütles pärast, et stseenivahetused olid vägevalt puhtad ja täpsed. Hahaaa... mis ma selle peale oskan öelda? Kui sul on vistrik, siis määri sellele hõbedast sädelevat läiget ja mine tantsupeole:)

Pind on tagasi jalge all.

uuuuh

2009-05-24T01:53:00.002+03:00

Kell saab kaks. Kaks tundi tagasi lõpetasime koolis proovi, sest valvurionu tahtis koju magama minna.
Nii koos ei saa üks inimmõistus vist olla, kui minu oma praegu... oehhh
Terve päeva tegime proove ja jaurasime ringi. Otsisime jack danielsi pudeleid ja manneken-nukku ja verrrrd. Saime ainult verd:)
Eksamini on kaks päeva. Need stseenivahetused ei hakkagi vist mitte kunagi tööle:(

viivikal mürk neelatud

2009-05-17T00:37:00.003+03:00

Televiisor mängib hääletult eurovisiooni ja kell hakkab üks saama. Uni tuleks küll, aga ma ei julge veel magama minna. Ma istun siin ja üritan aru saada, mida Jim Viivikat luues tegelikult mõtles. Ma üritan aru saada, mida ma pean esmaspäeval Piretile ja Märdile ütlema, kui nad mulle proovis suurte silmadega otsa vaatavad.

Eksamini on 8 päeva ja me oleme jälle tagasi alguses. Kerged paanikalained hakkavad tekkima.

Ma ei tea, kas keegi üldse loeb mu blogi. see klikkideloendaja ei tööta. Vahet vist polegi tegelt.

huuuh

2009-05-13T09:03:00.005+03:00

Eriala eksamini on pisut vähem kui kaks nädalat. Eile näitasime esimest korda õppejõududele ja kursakaaslastele oma esimesi iseseisvaid lavastusi. Märt ja Piret ja Priit ja Liis olid väga tublid, aga kogu tehniline külg... noh... kõik, mis nässu andis minna, see ka läks. Aga see on vist pigem hea. Vähemalt saab sellest järeldada, et kõik tehnilised asjad tuleb nii lihtsaks ja lollikindlaks ajada, kui vähegi võimalik. Pärast tundi tekkis pisikesse rekvisiidilao koridori välkkiire improviseeritud "esikapidu", mis oli omajagu naljakas. Tegime natuke tähtsaid teatrinägusid ja lollitasime ja sõime-jõime meie etenduse rekvisiidid ära:)

Sess on hullumeelne aeg. Üritame küll rahulikuks jääda, aga ega see väga hästi ei õnnestu. Kui ma ülehomme soololaulu eksami ilma suurte psüühiliste traumadeta üle elan, siis võib edasi tegutseda. Sinnamaani on ikka korralik hirmuvärin sees.

Sealt edasi läheb nii:

18 mai - tantsueksam

20 mai - psühholoogia arvestus

22 mai - lavakõne eksam

26 mai - eriala eksam I (lavastajate/dramaturgide iseseisvad lavastused)

1 juuni - kõnetehnika arvestus ja aleksandri tehnika arvestus

4 juuni - kirjanduse eksam

13 juuni - eriala eksam II (Tammsaare "Ma armastasin sakslast")

19 juuni - välisteatri ajalugu

Ja siis ongi esimene kursus läbi. See on läinud hullumeelse kiirusega.

Soovitan pöialt hoida küll:)

öötöö

2009-04-29T22:54:00.003+03:00

ma muudkui ronin ja ronin jälle arvuti tagant minema

eemale

ma kohe üldse ei hakka seda schilleri näidendi esseed kirjutama

selle peab homme hommikul ära andma

tunni aja pärast hakkab see homme juba pihta

mul on ainult tühi valge võbelev elektronpaber

mis must küll niimoodi saab

2009-04-28T20:39:00.002+03:00

Kerged tõmblused ja taskurätikumäed voodi servas. Ma tõesti ei oska üldse haige olla. Ma tunnen end siis äärmiselt kasutuna ja nukrus tuleb peale. Kui palju asju jääb tegemata. Ma tean küll, et see on rumal minust, see niimoodi mõtlemine. Et mõnikord tundub, et elu saab otsa ja ei jõudnudki õieti midagi ära teha.

Palavikuga on naljakas sõbrustada. Nahk muutub nii hellaks, et isegi riided teevad haiget. Ja liigeste ja lihaste sisse tulevad teravad pisted. Te teate neid ju küll.

Lohistasin end täna laulutunniks kooli. 38,7 palavikuga tundub eestimaine ilm veel soojem kui ta parasjagu on. Olin läbimärg, kui sinna üles Toompeale jõudsin. Aga lauluõpetaja saatis mind sama targalt koju tagasi ja käskis lihtsalt magada. Ma saan aru küll, et see on temast nii inimlik ja pedagoogiline, aga mul on eksami pärast murekorts laubal.

Aga ega õpetajaga ei saa vaielda. Loivasin koju tagasi, tühistasin ka tänase hambaarstiaja ja magasin õhtuni välja. Nüüd istun siin arvuti taga ja üritan psühholoogia referaati kirjutada. Homme hommikul ma pean selle kohta kindlasti tunnis ettekande tegama. Aga raske on tuhnida raamatutes ja arvutilehekülgedel, kui silme ees kisub natukene virvendama.

Kuidas oleks võimalik maailm nii kauaks seisma panna, kui ma haige olen? Mnjaaaah... pühapäeval on esimene eksam. Seekordne sess tuleb meeleheitlik.

Generaalpaus

2009-04-19T12:47:00.004+03:00

Siin ja seal tuleb ikka ette hetki, kui me korraga jääme kusagile seisma ja muutume tõsisteks ja mõtlikeks. Millegipärast tundub nii oluline aru saada, kas me oleme kuidagi teistsugused, kui eelmised kursused. Kas me oleme kuidagi paremad või oleme me kuidagi viletsamad? Kas me oleme ikka sellised, nagu nad lootsid, et me oleme? Kas me saame sellisteks? Või me saame hoopis teistsugusteks - heas mõttes? Kas me oleme klassikalised tüübid või enneolematud? Kas me hindame ikka kõiki meile pakutavaid väärtusi õiglaselt või kipume me lõhkuma seda, mida on enne meid väärtustatud? Kas me pingutame ja pühendume ja ohverdame piisavalt või oleme veel liiga palju välise maailma poole kreenis? Kas me saame hakkama? Kas me oleme väärt.

Aga järgmisel hetkel tormame jälle edasi ja kõige selle peale mõtlemine tundub otstarbetu ja mittemõistlik. Liialt lõhkuv või halvav. Lihtsalt naeru, mänguhimu, avatuse ja heatahtlikkusega tuleb väsimuse ja ebakindluse vastu võidelda. Muidu ei saa seda meie praegust maailma mööda ringi voolata.

Mängult on päriselt

2009-04-16T23:58:00.002+03:00

Mõni aeg tagasi märkasin rõõmsa üllatusega, et Tartus toimus Lutsu raamatukogus perepäev pealkirjaga "Mängult on päriselt".

Kaarel sosistas eile musta laega saalis mulle keset luuleüritust, et kinos Sõprus tuleb autoridokumentaalide nädal "Mängult on päriselt". Vaatasin järgi. Ta ei valetanud.

Täna netis sobrades leidsin üllatusega, et Heino Seljamaal on mingi kohvriteatri lavastus "Mängult on päriselt".

Ma vist oleks pidanud oma raamatu pealkirja ära patendeerima vms:):)

Naljakas.

kool ja kooliTUS

2009-04-08T18:48:00.004+03:00

Ma mõnikord mõtlen, et oi küll tahaks natukeseks haigeks jääda... siis saaks korraks aja maha võtta ja puhata ja magada. Ma nüüd olen kaks päeva haige olnud ja see polegi nii tore kui nendel ringitormamise hetkedel tundub. Teist päeva koolist puududes hakkavad juba füüsilised võõrutusnähud tekkima. Päriselt. Psüühilistest rääkimata. Päris terve ma veel ei ole, rinnus ragiseb magu mõnel vanamehel, aga homme ronin igal juhul jälle sinna üles Toompeale. Ma lihtsalt ei suuda ilma nende pujäänideta enam eriti lihtsalt hakkama saada:)

Meie iseseisvate katkendite proovid algasid. Eksamini on umbes poolteist kuud. Hirmutav on natuke. Kuigi ma ei teagi päris täpselt, mida ma pelgan. Sest näitlejatega on mul väga vendanud. Piret ja Märt sobivad sellesse tükki nagu rusikas silmaauku. Ja materjal on ju ka kahtlemata väga vinge. Ma teen Jimi "Viivikal mürk neelatud" põhjal ühe pisut hullumeelse asja. Vähemalt paberi peal paistab see hullumeelne. Ma päris lõpuni veel ette ei kujuta, milline ta lava peal välja nägema hakkab. Aga mu valik oli paratamatu, sest see Jimi jutt on mind juba nii kaua aega kummitanud, et ma lihtsalt pidin taga midagi ette võtma. Et painest lahti saada või ma ei tea mis... :)

Mul on tunne, et ega see minu lavastatav katkend teiste lavastajate/dramaturgide töödega päris hästi seal eksamil ühte ritta võibolla ei sobigi. :) Auri näiteks teeb Mihkel Mutti, Paavo teeb Mehis Heinsaart, Ingel teeb Mati Unti, Kristiina teeb Lilli Prometit. Sanderi autorit ma päris täpselt ei mäletagi, aga ka üks vanema aja tüüp oli. Põnev saab olema igal juhul.

Sellel semestril on eriala eksam kahes osas. Paar nädalat pärast meie iseseisvate tööde esitlemist peaks sealsamas koolimaja mustas saalis prožektorivalgust nägema Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mida Elmo, Anu ja Taavi meiega lavastavad. No ei saa sellest Tammsaarest üle ega ümber. Ja hea, et ei saa. Mulle ta meeldib. Pealegi tundub see millegipärast nagu meie kursuse...emm.. kohustuslik autor. Heheee... ma loodan, et ma ei pea oma väidet siin kuidagi põhjendama:)

Ahjaa.. kuulge sõbrad, seoses selle koolitööga on mul vaja paari rekvisiiti. Äkki keegi saab aidata. Esiteks on vaja mul tühja Jack Danielisi viskipudelit. Ma muidugi tean, et seda saab poest ka, aga ma ei raatsi ostma hakata ekstra. Ma ise kohe üldse ei joo viskit ja kui päris aus olla, siis ma ei tea ka kedagi, kes jooks. Nii et kui sina, mu sõber, jood, siis ole pai, eralda mulle üks tühi pudel. Teiseks, kas keegi teab kedagi, kes töötaks kusagil riidepoes? Mul oleks vaja ühte nendest manneken-nukkudest, mis poodide vaateakendel seisavad. Tõotan pühalikult, et toon selle ühes tükis ja kahjustamata tagasi. :)

Üleriigiline Eesti kirjanduse olümpiaad 7-8 klass

2009-03-21T18:35:00.003+02:00

Leidsin netist huvitava asja. 2008/2009 aasta kirjanduse olümpiaadi küsimused. Mõned neist tundusid toredasti tuttavlikud. Mõtlesin, et proovin, kas ma ise üldse oskaksin nendele vastata:)

ÜLESANNE 8
10 min / 10 punkti

Sinu ees on viis tsitaati Diana Leesalu teostest. Proovi ära arvata, mis tegelasele mis teosest mingi tsitaat kuulub.

1. „Tegelikult ei loe ühe inimese pingutused mitte midagi. Tegelikult ei lähe asjad tavaliselt nii, nagu mina soovin.“

Emmm... kurat, kohe esimese tsitaadiga piinlik seis. Variante on muidugi ainult kaks - Mirjam või Lelet. Auts...:) Eriti piinlik, kui ise enda kirjutatud asju ei mäleta. Ei, misasja, see on ikka Lelet ju. Muidugi Lelet. Vedas praegu.

2. „Ma tean, et sellest võib natukene raske aru saada olla, aga üle kõige maailmas tahaksin mina, et inimesed mind märkaksid.“
Mikk. Kirjas Šašale.

3. „Mine põrgu, sa ei saa mind armastada. Ma ei taha, et sa mind armastaks. Mind ei ole võimalik armastada.“
Lihtne, Jarts. :)

4. „See ei puuduta mind. Ma ei ole õel ega südametu. Mu on loomulikult neist vaestest tüüpidest kahju ja puha. Aga lihtsalt...“

Eee... Mirjam?? Jah, Mirjam. Räägib parasjagu erakorralistest uudistest? Hullumaja. Ma oleks põrunud seal olümpiaadil:)

5. „Ti noorõq joosisklõdõ õnnõ ilmä müüda ringi. Vahiti õnne uma arvuditõ takan ja ajati ärri. Tüüd ei tahaq inämp kiäki tettäq.“

Noh, sellega on raske mööda panna. See on Pireti vanaisa.

Eh, välja mõtlesin lõpuks kõik, aga olgem ausad, ei olnud kohe une pealt tehtavad, paarkend sekki pidi ikka meenutama:)

Teisi minu asju puudutavaid küsimusi oli veel, aga ma neile siin vastama ei viitsi hakata. Kuigi nad on huvitavad, tuleb tunnistada, ja panevad mind ennastki mõtlema.

- Milliseid ahvatlusi või ohte pakkus linn Diana Leesalu või Aidi Valliku
romaanide tegelastele. Vali kaks tegelast ja kirjelda nende suhet linnaga (10 p).

- Kujutle, et Aidi Valliku teose „Mis sinuga juhtus, Ann?“ ja Diana Leesalu teose „Mängult on päriselt“ sündmustest on möödunud umbes kümme aastat. Mis on saanud Annist, mis Mirjamist? Millist elu võiks kumbki elada? Kirjutamisel püüa lähtuda eelmainitud teostest.

- Kes ja kuidas oleks saanud aidata Mikku, Diana Leesalu romaani „Mängult on päriselt“ tegelast? Kuidas käituksid Sina Miku asemel?

Tegelt ma peaks praegu kooli jaoks Inglismaa-reisi kohta ülevaadet kirjutama mitte netis kolama. Prr....

kopipeist

2009-01-26T14:46:00.003+02:00

Haaa... nii. Otseülekanne Southwood Road 121 neljandalt (?) korruselt. Tegelt päris otse see ülekanne ei tule, sest ma ei tea, millal ma taas kord netti pääsen, et kogu see värk blokki kopipeistida. Aga no egas midagi. Ehk siis meil on esimene reede õhtu. See tuba siin on silmnähtavalt ülerahvastatud. Poisid eputavad oma uute spordiriietega. Maiken ütleb, et ta tahab neid kõiki kohe kallistada. Tore ja armas edevuse laat. Maiken, Kristiina, Priit, Priit, Kaspar, Paavo, Märt, Henrik, Liis, Jane, Kristiina ja mina. Karl on üksinda teatris, sest Henrik jäi 2 minutit hiljaks ja vannub nüüd, et Karl nõuab talt kindlasti raha ka raisku läinud pileti eest sisse. Pääru ja Sander on kõrvaltänavas baaris. Reigo vahib allkorrusel filmi.

Kool. Midagi peaks kooli kohta ütlema. Meil on seal praegu üksainus õppejõud - Steve Harper. Veider mees. Näeb välja nagu kloun. Õpetab klounaadi ja maskidega mängu. Esimese tunni lõpetas ta sõnadega "go out, get drunk and have sex". See kirjeldab ka üsna täpselt tema õppemeetodit. Tähendab, verbaalset osa sellest. Reaktsioone tekitab seksiteemaliste provokatsioonide ja kĺassikalise sõimuga. See kusjuures töötab ka. Hullult naljakas on. Vähemalt praegu veel. Mängud, mida me tunnis mängime, on väga täitsa toredad.

Jüri palus enne meie lahkumist, et me kindlasti teada annaks, kelle Steve eelnevatelt kursustelt naljategemise objektiks valib. Noh, need inimesed on Hendrik ja Kristo ja Ago :) Noh, ütleme nii, et koolis on üsna naljakas. Praegu veel. Kuigi ma kaldun arvama, et need maskidega veiderdamised ei ole vist meile kellelegi eriti südamelähedased.

Teater. Teatris olen ma selle esimese nädala jooksul käinud 5 korda. Paavo on oma blogis neist etendustest suures osas juba rääkinud, nii et ma üle kordama ei viitsi hakata. Lihtsalt lugege Paavot. Ainus erinevus on see, et kõige esimesel korral käisin mina koos Liisu, Priidu ja Märdiga Chicagot vaatamas. See on muusikal. Ja see ütleb juba kõik. Ma pole kunagi nii palju raha millegi nii jubeda peale kulutanud. Kuigi, noh tõsi-tõsi ma ei saa öelda, et nad laulda ja tantsida ei osanud. Muidugi oskasid. Aga nohh... nagu ma kuulnud olen, siis Eesti muusikalid pidid veel hullemad olema.

Hehee... vahemärkus... Karl jõudis koju. Kõik läks nii nagu arvata oli. Peretüli lahvatas ja suubus siis alumisele korrale ja edasist ma ei kirjelda:) Juhtub ikka.

Koju ei igatse. Veel mitte. Kõik õhtud mööduvad maffiat mängides. Praegu ka. Täiesti ammendamatu mäng. Kellele küll tänu tuleb avaldada? Minu mäletamist mööda Kristjanile, kes selle hulluse meie peale lahti lasi. :)

Täna käisime koolis mingit kolmanda kursuse tehtud Sarah Kane'i asja vaatamas. See oli ikka väga kohutav. Kusjuures mulle tundub, et see näidend kui selline oleks mulle isegi meeldinud, aga see, kuidas nad seda tegid, ei kannata üldse mitte mingisugust kriitikat.

Veider on mõelda, et me siin veel kuus nädalat veedame.

***

täna on tegelt juba esmaspäev. Nüüd kui ma lõpuks sain netti, et seda sissekannet postitada. Olen kooli kohvikus ja ümberringi räuskavad inglased.

Varsti me veel ei näe.

London

2009-01-22T01:42:00.002+02:00

Paavo ütles just, et ta tõenäoliselt oleks nõus internetiga abielluma. Ma noogutasin kaasa.

Istusime Paavoga maja eest bussi peale ja läksime internetijahile. Ikka väga hull on internetisõltuvuses eestlasel avastada, et kohas, kus ta peab järgmised kaks kuud oma elust veetma, ei ole netti. Jube jube.

Aga te tahate teada, mis siis vahepeal juhtunud on? Ma alustan algusest. Ma üritan alustada algusest. Ma ei tea kui kaugele ma täna jõuan. :) Kell on liiga palju ja viimane rong, mis meid koju tagasi viiks, läheb kohevarsti minema.

16. jaanuar

Tegelikult peaks ehk alustama mõnest veel varajasemast hetkest. Sellest, kuidas ma kogu viimase eksami ja ärasõidupäeva vahelise aja toredasti headaegaütlemiste peale kulutasin. Sellest, kuidas ma peaaegu poole aasta järel Tartus Mailit ja Eigot ja Kessut kallistamas käisin. Sellest, kuidas ma Krahlis hilisõhtuni Kaarliga kirjandusjuttu ajasin.Muideks, kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis on meie viimase aja kirjandusjutud sujuvalt (ja asjaoludest tingitult) hoopis teatrisegusteks kirjandusjuttudeks muutunud. Aga see selleks. Seekord ma sellest ei räägi. Ma alustan hoopis hetkest, mil kohvritega ja ilma kohvriteta kursakaaslased hakkasid koolimajja kogunema.

Kell oli 12. Istusime klassis ja mõtlesime, et see on veider. See, et me siin nüüd tervelt kaks kuud oma nägu ei näita. See, et me nüüd tervelt kaks kuud mööda treppi üles ei torma, tsilliruumis ei maga, suitsuruumis kitarri saatel laule ei laula ja mustas saalis etüüde ei tee. Kõhus oli imelik ärevus sees. Saime tee peale seedimiseks kaasa asjalikke õpetussõnu, natuke kohustuslikku moraalilugemist, ühe üsna toreda (aga natuke hirmutava) ülesande, ohtsalt "olgetublisid" ja kallistusi. Siis tormasime veel hetkeks mööda linna laiali ning hakkasime üsna pea riburada lennujaama tilkuma. Lennureis läks täitsa sündmustevaheselt. Ainult et minul on vist mingi allergia. Olen seda ennegi märganud. Niipea kui ma õhku tõusen, vajun kohe sügavasse unne. Sinna ei anna midagi parata. Magasin terve tee. Aga see oli hea ka. Sest järgnev hullumeelne kohvriralli mööda Londoni metrood ja raudteejaama oli üsna kohmakalt keeruline. Naljakas muidugi ka.

Suudate te ette kujutada, kuidas 19 inimest hiigelsuuri kohvreid järel vedades mööda ühte pimedat Londoni äärelinna tihedalt majadega ääristatud tänavat riburada üksteise järel marsivad? Uskuge mind, see on päris vinge vaatepilt. Lahedalt energilised majaperenaised võtsid meid rõõmsalt vastu. Mina, Auri, Liis, Jane ja Piret maandusime Julie pööningutubades. Mina ja Liis ühes ning teised meie kõrvaltoas. Toad on tõenäoliselt kõige pisemad, mida ma üldse ette suudan kujutada, aga ega ma ei kurda. Poisid, kes kõrvalmajas majutuvad, on natuke tüütumas seisus, sest kaksikud, Priit, Kaspar ja Pääru peavad lausa viiekesi tuba jagama. Hortensia elab üksinda sviidis, nii et tal läks eriti meeldivalt. Maiken, Ingel ja Kristiina transporditi meist kahjuks üldse kahe rongipeatuse kaugusele.

Pakkisime oma kohvrid kiiresti lahti ja läksime linna hulkuma. Esimesel õhtul me kõndimisest kaugemale ei jõudnudki. :)

Paavo ütles, et, Diana, me oleme juba üle aja. Pean lippama, sest muidu tuleb tund aega kõndida.

Varsti ehk jälle.

an overdose of nothingness

2008-12-19T23:48:00.003+02:00

Ma mõtlesin läbi südaööle läheneva reedepiduse linna koolist kodu poole jalutades, et mis tunne mul siis õieti on. Ja leidsin vist paralleeli üles küll. Mul on tunne nagu oleksin pärast pikka ja pingelist hooaega käsipalli Eesti meistrivõistluste finaalis viimasel sekundil ühe punktiga lutti saanud. Väga täpselt sarnane tunne.

Pärast väga mitmeid magamata ööpäevi, pärast teksti uuesti ja uuesti ja uuesti ümberkirjutamist, pärast lõpututena tunduvaid hilisõhtuseid rampväsimuse pealt tehtud proove, pärast katsetamisi, otsimisi, eneseusu kaotamisi ja taasleidmisi... otsustati iseseisvalt lavastatud katkendid poolteist ööpäeva enne eksamit kavast välja arvata. Eksami pikkuse ja kompaktsuse huvides.

Kõik on põhjendatud. Argumendid on veenvad. Vastuväiteid on pea võimatu leida.

Aga ikkagi on tühi tunne.

Mida tehakse pärast haledat kaotust finaalmängus? Nutetakse öösel padjatäis ning võetakse hommikul dressid ja minnakse jõusaali.

Ju siis on vaja neid kaotusi. Millekski on neid vaja. Ma saan aru küll. Ma tean, et see kõik ei olnud teoreetiliselt mahavisatud aeg. Ma tean, et ma sain palju kogemusi. Aga ikkagi...

aga ikkagi...

Õpi kaotama, rumal tüdruk, või mine parem kusagile tehasesse mootorrataste varuosasid tootma.

Raisk.

Puudun homme erialatunnist:)

2008-11-11T21:47:00.000+02:00

Kolmapäeval, 12. novembril kell 17.00 toimub Tallinna Keskraamatukogu suures saalis (Estonia pst 8) noorte kirjanike ümarlaud teemal „Jälle see noorkirjandus!“. Vestlusringis osalevad noorautorid Mare Sabolotny, Birk Rohelend, Ruth Vassel, Diana Leesalu ja Ketlin Priilinn. Kirjastusepoolset vaatenurka esindab toimetaja Priit Põhjala kirjastusest Tänapäev. Vestlust juhib Priit Kruus.
Arutlusele tulevad teemad, miks noorkirjandus on jätkuvalt intrigeeriv, miks noori autoreid on palju ning millest ja miks üldse kirjutatakse.

Mare Sabolotny, Birk Rohelend, Ruth Vassel, Diana Leesalu ja Ketlin Priilinn on tuntuse saavutanud kirjastuses Tänapäev välja antud noorsooromaani sarja autoritena.

Priit Kruus on Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ta on toimetanud Eesti Kirjanduse Seltsi kvartalikirja Vihik, asutanud 2005. aastal noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk ja avaldanud mitmeid artikleid kirjanduskriitikuna.

Ümarlaua vestlusega tähistatakse ühtlasi ka 75 aasta möödumist Tallinna Noorteraamatukogu asutamisest Tallinna Keskraamatukogus.

Olete oodatud!

uhuu

2008-11-04T20:30:00.003+02:00

Tahaks kuulutada välja sügava stressi, depressiooni ja üleväsimuse ning lihtsalt teki alla pugeda, aga selleks pole aega. Pole aega masenduseks või enesehaletsuseks, sest katkematult on vaja edasi tormata, mõelda, leiutada, luua... niutsuma võtab. Kas seda on tõesti võimalik neli aastat järjest teha?

See kõik on omajagu veider ka. Sa oled just olnud laval ja teinud seal hüsteeritsemisharjutust... karjunud kogu hingest, ulgunud, naernud raevukalt, kriisanud, sõimanud. Ja viis minutit hiljem, pärast tunni lõppu jalutad sa koju mööda haiglaselt rahulikke ja reaalseid tänavaid ning mitte keegi ei näe, kuidas sinu sisikond kogu sellest adrenaliininäärmete mürgist veel vaikselt tõmbleb, kuidas su käed värisevad ja süda puperdab. Ja sa võid seal täiesti vabalt kõndida näiteks selle sama kursavenna kõrval, kes oli hetk tagasi rambivalguses sinu peale hullumiseni röökinud. See kõik on tõesti omajagu veider.

Mu silmad ei seisa lahti enam. Aga ma teen nüüd ühe tee ja üritan homseks loomaetüüdiks mingi süžee genereerida. See on raske, sest mulle tundub, et mu mõistuse sees lihtsalt ei ole enam kasutamata faabulaid.

"Kergemaks ei lähe," ütlesid nad. Ma ei uskunud siis veel.

Pühendet Paavole :)

2008-10-25T13:20:00.009+03:00

Mida teha siis, kui ei tea, mida teha, aga midagi ju peab tegema?

Mida teha siis, kui sa avastad, et sa oled õnnelik, sest sa näed, et inimesed su ümber on nii ilusad ja head? Mida teha siis, kui sul on hirm, et võid äkki sellest õnnest ajapikku välja libisema hakata? Sest kurat seda teab ju...

Kui ma öösel linnas oma kallitega hüvasti jätsin ja mööda hämaraid reedepiduste inimestega ääristatud tänavaid kodu poole lonkima hakkasin, ütles Paavo, et mine ja kirjuta blogisse. Ma jäin kohe magama. Siis. Kodus. Nüüd on juba hommik. Või ei, sügav pärastlõuna.

Mida teha siis, kui enne uinumist ootamatult avastad, et ei peagi seekord telefoni äratuskella näppima? Seda ei ole niiiii kaua juhtunud. Magada ööpäevas rohkem kui 7 tundi on ikka tõeline õndsus. Veider. Kuidas ma sellist asja enne kooli hinnata ei osanud? Mingid süümepiinad on sellele vaatamata kummitamas. Mitu näidendit ma oleks selle paari ekstramagamistunni jooksul jõudnud läbi lugeda?

Mida teha siis, kui kõike on pähe ja südamesse ära mahtumiseks lihtsalt liiga palju? Emotsioone, tööd, etüüde, raamatuid, inimesi.

Mida teha siis, kui ma tahan kõike ja kohe ja korraga? Ma tahan, et me oleksime head selles, mida me teeme ja tegema hakkame. Aga samas tahan ma ka, et kõik jääks selliseks nagu praegu. Nagu praegu, kus inimsuhetesse ei ole mõrasid veel tekkinud, kus igas hetkes on veel üllatusi ja imestamisi. Ma tahan, et see suu ja silmad ärevusest pärani ringi käimine ei saaks veel otsa. Me oleme kaks kuud koolis käinud praeguseks. Just täna sai kaks kuud. Ma tahan, et see orienteeruma õppimise protsess kestaks veel kaua, sest see on oma suures segaduses magus ka. Paneb seespool midagi võbelema. Ma tahan, et saaks kõikide suurte autoriteetinimestega pidevalt esmakohtuda, sest järgmised kohtumised on juba teistmoodi. Tavalisemad. Vähememotsionaalsemad. Samas tahan ma ka, et me juba provotseeriks, leiutaks uut, vaidleks ja otsiks oma asja. Teeks ümber, teeks teistmoodi.

Mul on ühes ajahetkes elamisega probleeme. Olevik ja tulevik sulanduvad üheks. Reaalis ja unistustes. Minevik on minevik ja ei puutu asjasse.

Ma sain eile tartukoolis eksmati. Nii veider, et see minus mingeid emotsioone ei tekitanud. See oli üllatav. Mulle ei meeldi tavaliselt pooleli jäävad asjad.

Mul hakkas eile esimest korda elus ninast verd jooksma. See ei puutu vist teemasse. Kui siis ainult sel määral, et viimasel ajal on neid "esimest korda elus" asju segadusseajavalt palju. Mitte meditsiinilisi vaid muud moodi materiaalseid ja vaimseid.

Ma tahaks, et ma saaks teile rääkida meie rebaste nädalast. Aga ma ei saa. Need, kes seal olid, need teavad. Ja nad saavad aru, miks pärast seda nädalat ei saa enam kõik endine olla. Miks meil on raske kõige sellega nüüdsetesse igapäevadesse tagasi mahtuda. Ere prožektorivalgus on mul veel silmanurgas, huul hakkab natuke värisema iga kord, kui ma selle peale mõtlen. Jah, ma olen loomu poolest pateetikasse kalduja tüüp. Te teate seda ju küll. Osa pateetikast on ilus ja õilis. Mulle meeldivad ilusad ja õilsad emotsioonid. Mis siis, et ma olen digiajastu laps.

Pärast ristimistseremooniat kooli tsilliruumis oodates avastasin, et ma olen väga armastusväärse sugupuu oksaharuks arvatud - maailma parim ristiisa Mikk - Katja - Sergo - Märt - Priit...

Aitäh kõigile inimestele, kes mu rebastenädala imetabaseks muutsid - Jaanus, Sergo, Marion, Maria Lee, Argo, Priit, Evelin, Veiko, Leelo, Riho, Kristo, Maarja, Sten, Jim, Lauri, Elina, Agnes, Uku, Märt... ja kõik teised, kes praegu ähmiga meelde ei tule, ja kõik need, kes teavad isegi. Mikk!!!

Meil on maailma parim vanem kursus.
Ja meil on kõige armastusväärsem kursus.
Me teeme veel asju...

Mis ma selle pateetika kohta ütlesin? :)

toredus

2008-10-05T16:51:00.004+03:00

Tartu Ülikool korraldab kooliõpilastele üleriigilist kirjandusolümpiaadi:

2008/2009 aasta olümpiaadi üldteemaks on "Eesti kirjanduse uuenemine 1980ndate lõpust tänapäevani"

Kirjanduspildi uuenemine on eeskätt seotud mitmete andekate kirjanike esiletõusuga. Nüüdisautoreid, kelle looming vääriks käsitlemist kirjandustundideski, on võrdlemisi palju. Neist mõningate – kas just tulevaste klassikute, kuid kindlasti ajajärgu kirjanduslikku keset täiendavate kirjanike – loomingu tundmisele käesolev kirjandusolümpiaad keskendubki. Olümpiaadikomisjon on teinud sedapuhku järgmise valiku autoritest, kelle loomingu tundmisele keskendutakse ka olümpiaadi lõppvoorus.

Noorem aste – 7.-8. klass

Aidi Vallik, Diana Leesalu, Liisi Ojamaa

Keskmine aste – 9.-10. klass

Andrus Kivirähk, Mehis Heinsaar, Sven Kivisildnik

Vanem aste – 11.-12. klass

Tõnu Õnnepalu, Peeter Sauter, Elo Viiding

Igasse rühma on valitud tänapäeva kirjanduspilti olulisel määral rikastanud, peamiselt üheksakümnendatel ja hiljem debüteerinud autorid, kes esindavad üsna mitmekesiseid loomingusuundi alates „karmist realismist“ kuni fantastika ja maagilise realismini. Valikusse kuuluvad vaid elavad autorid, kellest kaks kuuluvad proosa-, üks aga luulesuunda.

TEEMAD:

Noorem vanuseaste (7.–8. klass)

• Milliseid probleeme käsitleb tänapäeva noorsookirjandus?
• Milline sõnavara tänapäeva noori kõnetab?
• Aidi Valliku ja Diana Leesalu teoste võrdlus
• Aidi Valliku luule ja proosa ühisjooni
• Punkkultuuri kajastusi Liisi Ojamaa / Aidi Valliku loomingus?
• Linnaruumi kujutamine Aidi Valliku / Diana Leesalu / Liisi Ojamaa teostes
• Linnakeskkond tänapäeva noorte kujundajana
• Liisi Ojamaa luule keele- ja kujundikasutus
• Noored maailmaga pahuksis
• Vanemate ja laste suhted Aidi Valliku / Diana Leesalu teostes
• Mida Anni / Mirjami lugu mulle õpetas?
• Milliseid mänge tänapäeva noored mängivad?
• Salmik, päevik ja blogi noortekultuuri osana

Nii tore on internetis kolades selliseid asju avastada. Ja nii tore on, et minu lood kellelegi korda lähevad.

Pikemalt saad lugeda SIIT.

miks sa ei kirjuta...

2008-09-27T22:48:00.002+03:00

...ma vaatan ju iga päev... ütles Liis ja tekitas mus süümepiina:)

Täna on esimene ametlik kooliaegne kursapidu. Auri juures. Paavo ja Piret tantsivad imelikku tantsu mul siin kõrval. Heheee... ja Siim arvab, et ma olen tujurikkuja, sest ma panen neile valesid lugusid.

Ma mõtlen, et huvitav kas nad pahandavad, kui ma nende pärisnimesid kasutan siin blogis...haaa... ma riskin sellega.

Oi, saabus Ingel. Ja andis meile edasi toredaid tervitusi toredatelt inimestelt.

Tere, mina olen Diana ja ma ajan täna täiesti seosetut juttu. hee...

Me oleme naljakad. Päris tõsiselt. Tõsiselt naljakad. Iseenda jaoks.

Ma ei tea mis maailm see on, kuhu ma sattunud olen, aga mulle meeldib siin. Ja mulle meeldivad need inimesed, kellega koos ma selle portsu otsa sattusin.

Isegi kui teile tundub, et ma kõlan võltsilt, siis ärge tundke niiiiiiiiiiii... ma ei valeta. Ausõna:)

Ma ükskord mõtlesin selle peale, milliseid blogisissekandeid ma tegin EPAs õppides piduses meeleolus ja üritasin neid praegusega võrrelda. Kusjuures, see ei õnnestu. Siin on hoopis teistmoodi. Kõik.

Veidernaljakas.

mul läheb väga hästi

2008-09-10T21:17:00.004+03:00

Ma saatsin oma kallitele blogi lingi ja ütlesin, et kui mul pole aega nendega kohtuda, siis nad saavad vähemalt siit blogi kaudu vaadata, millega ma parasjagu tegelen. Selle peale ma muidugi ei mõelnud, et mul ei hakka isegi olema aega siia blogisse kirjutada. Ma teadsin, et mul hakkab kohutavalt kiire olema koguaeg, aga et niiiiiiiiiiiii kiire... :)

Oehh... ei, ega see ei olnud tegelikult ohkimisena mõeldud. Teate, mulle meeldib. Hullult meeldib. Kuigi on pingeline ja raske ja koguaeg oled närvis ja mõtled õhtusele eriala tunnile ja pabistad ja harjutad igal vähegi vabamal sekundil oma etüüde ja muudkui produtseerid uusi... ja loed ja loed ja loed ja loed...

Õppejõud on absoluutselt vägevad kõik. Igaühel mingid omad naljakad kiiksud ja värgid. Ja nad on toredad. Üldse kõik seal koolis on nii toredad ja sõbralikud ja abivalmid koguaeg. Veider, et ma olen suht iga päev umbes 12 tundi või kauem koolis, aga õhtul kodus olles juba ootan hommikut, et tagasi minna. See on ju veider, eks??:)

Ja tantsutunnid, mida ma üsna paaniliselt kartsin... need osutusid hoopis täiega ägedateks. Füüsiliselt on muidugi jõhker ka. Kaks esimest nädalat ei suutnud keegi meist tantsu- ja akropaatika tundide tagajärjel eriti trepist üles ega alla kõndida ja iga viimnegi koht valutas koguaeg, aga nüüd on juba täitsa hea. Aga noh, eks ma tean, et keeruliseks alles läheb. Nii tehniliselt kui füüsiliselt.

Ja mis peamine, meil on super äge kursus :)

Ahjaaa... üks kooliväline asi ka. Ma astusin vahepeal kirjanduslikku rühmitusse. Kuigi ma olin varemalt absoluutselt veendunud, et ma mitte iialgi kusagile rühmitusse ei astu ja rühmitused on üldse nõmedad jne... Aga nüüd ma muutsin oma meelt... sest tegelikult ju loeb see KELLEGA koos sa seal rühmituses oled...eksole:)

Heitke pilk peale - Purpurmust Org

aga nüüd ma lähen jälle tagasi Tsehhovit lugema.

Lihtsalt... teadke, et mul on hea elada praegu.

You are not here to make a choice because you've already made it. You are here to understand why you've made that choice

2008-08-23T12:41:00.008+03:00

mis mul praegu on, on herilased. tänavu on palju herilasi. sa tead ju küll. ma olen juba kolm korda nende nõela ette sattunud sellel suvel. kuigi ma pole neile midagi halba teinud. ju siis meil on lihtsalt erinevad väärtushinnangud. Ei, ma ei hakka rääkima nüüd mingit entomoloogilist kräppi. nii kaugele ma ei ole omadega veel jõudnud.

Aga herilased on mul seekord toas. Päris suur hulk kohe. ja tegelikult ma tean ju küll, et see on loogiline, et nad siin on, kui mu laud on nii ahvatlevalt igasugust läga täis. Ja läga on mu laua peal sellepärast, et eile oli lõpp.

Mis mul praegu on, on veidralt kriipiv emotsioon eilsest lahkumispäevast ja ööst. Ja tööraamat, kus on, tõsi küll, ainult üks sissekanne ja selle taha nüüd veel kirjutatud "tööleping lõpetatud 22.08.2008".

Mis mul praegu on, on need "näeme nelja aasta pärast" kallistused, mida keegi ei suuda millegipärast tõsiselt võtta.

Mis mul praegu on, on pisuke nukrus käest ära libisevate inimeste pärast. Ma olen ju varem ka lahkunud koolidest ja võistkondadest ja linnadest ja ma tean, mida need "küll me näeme", "ma hakkan ju külas käima koguaeg" ja "eks me lähme kunagi võtame ühe dringi" tegelikult tähendavad. Sa tead ju küll tegelikult ise ka, kas pole. Eriti siis veel nüüd, kui ma ei lähe mitte ainult teise ruumi vaid ka täiesti teise ajasüsteemi.

Mis mul praegu on, on see üsna terav ja mõnusasti hirmujudinaid tekitav reaalsus, mille ma ise olen omale tellinud ja mida ma nüüd värisemisele vaatamata elama hakkan. Sest nii on vaja. Sest ma pean. Sest vastasel juhul ma ei tahaks ennast lihtsalt enam tunda. Ja nende sõlmede ja põgenemistungide ja ahastustega, mis kindlasti ees ootavad, katsun ma lihtsalt ette arvestada. Ja ma saan seda teha, sest ma tean juba praegu, et see koor, mis nende hirmude ja ängide ja valude pealt pärast kokku riisuda saab, on nii kuratlikult hõrgutav. Ja mingit vastuväidet ma ei taha siin kuulda.

Ma romantiseerin asju üle. Ära pane seda mulle pahaks. Ma olen lihtsalt vastavalt konstrueeritud. Ma olen nii tehtud.

Mis mul praegu on, on liiga palju lahtisi otsi, mida veel sõlmida on vaja. Liiga palju lahtisi inimesi, kellele ma ei oska midagi öelda ja ma ei ole kindel, kas ma tohingi. või kas ma pean. või kas ma julgen.

Mis mul praegu on, on poolteist päeva. Poolteist päeva lõpu ja alguse vahel. Ma ei tea, kas sa saad aru, mis tunne see on. See on peaaegu mitteolemasolemise tunne. Ma ei tea, kas see ütleb sulle midagi. See on nagu, et praegusel ajahetkel korraks on tunne, nagu see ei olegi tegelikult nii oluline, kas ma üldse reaalselt eksisteerin või mitte.

Ja siit edasi ma praegu lihtsalt enam ei tea.

olen olemas küll

2008-08-01T22:23:00.002+03:00

Ma kirjutan küll, aga praegu rohkem ühte ruudulisse kaustikusse. Ma ei tea. Kõik on nüüd nii teistmoodi. Ma ei tea enam, mis minu uuest elust sobib interneti ja mis mitte. Ma ei ole veel asjadest lõpuni aru saanud. Tunnetuslikul, eetilisel ja moraalsel tasandil... ma mõtlen.

Inimesi on palju. Palju uusi ja põhjalikku uurimist vajavaid inimesi. Aga juba see pealmine pool, mis mulle senini kätte on paistnud, tundub nii põnev ja pulbitsev, et ma ei oska isegi ennustada, mis kõik veel nende sisse võib olla ära mahtunud. Ma varsti näen. Seda kindlasti. Aga nad tunduvad hullupööra ilusad ja head.

Ma sain korterinaabri ka endale. Tegelikult praegu teda veel ei ole, aga nädala pärast tuleb. See tähendab seda, et ma saan vähemalt mõnda aega veel oma kodus elada. See on hea. Nii on kergem.

Mu ülemus, kes kohe varsti saab mu eksülemuseks, küsis mult täna, et mis tunne mul on ja mulle tundus, et see huvitaski teda päriselt. Ma ütlesin, et ma olen väsinud, hirmul ja kuratlikult õnnelik. Ja ma ei valetanud.

mul on üks valge roos

2008-07-02T04:12:00.001+03:00

Ma olen Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli dramaturgi eriala üliõpilane.

....

ma magan täna, üks musta ja valge näoga pisike maskmees padja all.

veel hästi natuke aega

2008-06-24T19:34:00.004+03:00

televiisoris on liba-rannap, kellel on ühtlasi ka vargamäe indreku ja ajakirjanik pilu ja charlie conloni ja truffaldino ja kiddi ja argo aadli nägu peas. veider on, et tema ja need teised seal... nad teavad nii palju asju, mida mina väga teada tahaks saada. äkki ma saan kunagi. aga äkki ei saa ka. ma ei tea, millisel määral see sõltub minust endast ja millisel määral mitte.

aga mul on veel homne päev, kuhu sisse peavad viimased asjatoimetused ära mahtuma. keskkooli lõputunnistus tuleb välja otsida jälle ja kõik need riigieksamite tulemustega paberid. ma ei oska selle viimase päevaga tegelikult midagi õieti peale hakata. mida ma peaks tegema? millist raamatut lugema? millist luuletust kordama? millist mõtet mõtlema?

ülehomme see algab. ma ei tea, kas ma kardan. praeguseks hetkeks olen ma tõenäoliselt kogu emotsioonide skaala läbi põdenud, nii et kartus on ainult üks üsna pisike osa sellest. ma lähen lihtsalt teen, mida ma oskan. ja natuke rohkem.

ma mõtlesin teile tegelikult veel ka vargamäe teatrimaratonist kirjutada, aga sellest ei tule vist siiski midagi välja. sest sellise emotsiooni jaoks ei ole tõenäoliselt veel päris õigeid sõnu leiutatud. ma katsun teile kõigile ühekaupa selgitada, kui teid kunagi päriselt näen.

ma kõlan täna suhteliselt seosetult ja segaselt, kas pole? vabandust:) mu peas on lihtsalt hetkel ainult üks mõte.

ohohhh

2008-06-20T10:11:00.002+03:00

Punane Hanrahan pani oma blogiteksti sisse korraks minu lingi ja minu blogi külastajate arv tegi eilse päeva jooksul naljaka hüppe. Ma tean umbes kümmet inimest, kes mõnikord siia lehele satuvad. Ja see on kõik. Huvitav, kui mul oleks ka mingi mitusada lugejat, kas ma siis kirjutaks ka samamoodi nagu praegu? Suure tõenäosusega vist mitte. Praegune mõnus rahulik tsoon on väga meeldiv ja täiesti piisav:) Mis ei tähenda muidugi, et mulle kuskilt viidata ei või...võib ikka :)

no see mäng nohh... jõudis minuni

2008-06-19T21:21:00.004+03:00

Selles, et mu blogivaikus nüüd otsa sai, on ainuisikuliselt Martin süüdi. Oh neid blogimänge küll. Ma olen neid enne ka näinud ja lugenud, aga osa võtta ei ole siiani viitsind. Sest need on enamasti ju nii tobedad:)

See, millesse Martin mind tõmbas, on ka tobe, aga mul on täna lihtsalt igav :) Seega siis... pean vastama viiele küsimusele ja järgmise viie inimese käest neidsamu küsimusi küsima. Läheb siis lahti:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Hmm... 1998? Siis ma ju lõpetasin Põlva Keskkoolis 9. klassi. Toibusin kahest järjestikusest põlveoperatsioonist ja käisin karkudega Tartu keskkoolides sisseastumiskatsetel. See oli see aasta, kui me Prahas mingil käsipalliturniiril käisime ja mu põlv esimese mängu kolmandal minutil töötamast lakkas. Ja see oli see aasta, kui me Mariani ja Seidiga tänavakossu etappidel käisime mööda Eestimaad. Ja kui ma kuu aega pärast seda esimest põlveoppi uuesti Piiri tänava kossuplatsile läksin ja kui mind sealt otse järgmisele opile sõidutati. Ma juhtisin tookord kusjuures ja oleks võitnud... See oli see aasta, kui me veetsime igast ööpäevast 15 tundi seal Piiri tänava kossukal. Ja viskasime Marianiga mõlemad 100-st vabaviskest 100 sisse. Päriselt. Ma ei valeta ega liialda praegu kusjuures. See oli tõenäoliselt üks vägevamaid suvesid üldse mu elus:) Me mängisime Marianiga 2-2 poiste vastu kossu ja naersime kui nad kaotuse puhul alati nii närvi läksid. Ja siis me istusime kambaga seal äärekivi peal ja vaatasime kuidas rahvahulgad Intsikurmu suvetuuridele Kuldset Triot ja 2 Quick Starti kuulama läksid. See oli see suvi, kui me Kultuurikeskuse pöördlava aluses Undergroundis lumelauaklubi Mässer fenomenaalsetel pidudel käisime ja laiasid velvetpükse ja pearätte kandsime ja Cypress Hilli kassette vahetasime:) See oli see suvi kui me ennast Tartu tänavareivil esimest korda elus purju jõime ja meid paljaks varastati. Naljakas aeg oli too 10 aastat tagasi.

2. Viis asja "vaja teha" nimekirjast

Kooli sisse saada

Magistritöö valmis kirjutada

Heaks inimeseks hakata

Eia uus romaan läbi lugeda

Teha neid asju, millest ma täna Ollile rääkisin. Salajased ja ekstreemsed:)

3. Lemmiksnäkid.

emmm... väga konteksti sobiv küsimus muidugi. Kas viinamarjad on snäkid? Aga Eigo kiluvõileib munaga? Too viimane siis. Parim...rauselt. Eriti kell 4 hommikul:)

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Ehitaks teatri.

5. Kohad, kus oled elanud.

- Mooste. Üks küla 15 km Põlvast. 11 esimest elukuud. Bioloogilistel põhjustel eriti märkimisväärseid mälestusi ei ole.

- Põlva, Savi tänav 13. Kõige lahedam aadress üldse. 10 aastat. Oi raisk. Sellest ajast rääkimiseks jääks terves internetis ruumist puudus. Märksõnad (mõnele lugejale äkki isegi tuttavad) on... hõbedaseks värvitud plekk-kandik ja piimakombinaadi satipann, vilkuritega taskulamp ja isa sõjaväemunder, öised varitsused naabrite aias, värviline traat, veetorni kelgumägi, leivatehas, pimpsi mänguväljaku roheline kaalukiik ja piimajahutusvee tiik... see loetelu on lõputu tegelt...

- Põlva, Piiri tänav 12-49. käsipall ja käsipall. Koguaeg. 4 aastat. Ja akordionitunnid. Mu elu esimene päris oma tuba. Miljon Meie Meelest ja Sporditähest saadud posterit seinte peal ja akvaariumkalad. Ja kõik need käsipalli- ja jalgpallilahingud, mida me ema lõngakeradega koridoris vennaga pidasime.

- Tartu, Anne tänav 83. Korterit ma ei mäleta. Aga elasime koos vennaga mingis pisikes toas. 6 kuud. Mu koolimaja... Tartu Kommertsgümnaasium oli kohe akna all. Esmaspäeva hommikuti me tavaliselt kumbki kooli ei viitsinud minna ja siis kirjutasime teineteisele puudumistõendeid... teate küll ju neid..."kodused põhjused" jne:) Aga poole aasta pärast hakkas mu põlv jälle funktsioneerima ja ma kolisin tagasi Põlvasse ja läsin tagasi käsipallitrenni.

- Põlva, Piiri tänav 12-10. Seal ma elan siiamaani, siis kui ma lõunaeestimaale satun. Kodu. Ema. Muud polegi vaja öelda ju:)

- Tartu, EPA ühikas Torn. Oi pljaaaaad... metsik. Vääääääga metsik. 2 aastat. Sealt sain ma tõenäoliselt oma elu parimad sõbrad. Sealt ja järgmisest elukohast ka. Mõningad sündmused on kajastatud raamatus "2 grammi hämaruseni". Maike, Kati, Anu, Liis, Mirjam, Aire, Elvis, Nisu, Madis, Timo, Inz, Rainer, Mihkel. Herne pood ja politsei. Esmaspäevased seletuskirjad. Alati keldrisse sõitev lift. 14 korrus ja väääga suured aknad. Prussakad:) Lendavad taburetid ja külmkapp, mille peal oli konstantselt plakat, mis ütles "buy nothing day".

-Tartu, EPA ühikas Betton. Siis kui Torn remonti läks, aeti meid uhiuude renoveeritud Bettonisse. Seal olin ülejäänud 2 ülikooliaastat. Üsna paljud vahejuhtumid on peidetud raamatu "Mängult on päriselt" sisse. Põks, Eigo, Oll, Timur, Monza, Kaire, veel üks Timo, Vilma, Koit, Tõnis, Velve, Leelo, Linelle, Greg, Laar, Tirol, Mari, Kärt, veel üks Mirjam. Üürisime kõige viimase korruse kõige tagumise nurga kõik toad oma kambale. Ja tegime väääääga palju toredaid lollusi. Suitsuruum. Õlleankur Inzu ja Raineri duširuumis. Kogemata tööle lülitatud tuletõrjesignaal. Kogemata jalgpalliga pihta saanud koridorilamp. Kõige inspireerivam eluperiood:)

- Tallinn, Lasnamägi, Ümera tänav 5. Jälle 2 aastat. Kõik oli uus. Seal ei toimunud midagi, sest keegi ei viitsind nii kaugele sõita. Asjad toimusid linnas. Seal ma magasin.

- Tallinn, Filtri tee 8. KODU!

Saigi kõik. Viis küsimust vastatud. Ma ei viitsi rohkem kirjutada ka.

Edasi võiks mängu sekkuda

Kaarel

Silva

Silja

Florian

Birx

Aga te ei pea, kui te ei viitsi. Aga mind tegelt ka huvitaks, mis te vastate. Ausõna.

suveteater

2008-06-02T21:40:00.004+03:00

Ostsime täna mõnele suveetendusele piletid ära. Tähendab, esialgu nendele kõige olulisematele, mida mitte mingil juhul pole võimalik vaatamata jätta.

1) Lavaka noorem kursus (kes üsna kohe ju saab tegelt vanemaks kursuseks) - "AHOI". Käsmu Rahvamajas. Lavastaja Uku Uusberg

2) Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari ja Sandra Üksküla - "Vahepeatus". Hüüru mõis. Lavastaja Uku Uusberg. Jälle :) .

...aga äkki siis vähemalt kaob kripeldus, et ma Uku Uusbergi "Head ööd venda" vaatama ei jõudnud. Aga kuratlikult palju jõuab see poiss ikka. Ise alles lõpetab kooli. Lahe küll, tõsi. Näitlejakaadri järgi otsustades tundub "Vahepeatus" ikka erilise rosinana keset suve. Tahaks juba näha:)

18. juuni lähen vaatan Vargamäel soojenduseks "Vargamäe kuningriigi" ka ära. Kuigi ma tean, et see tähendab, et teatrimaratoni (21-22 juuni) ajal jääb mulle ainsaks üllatuseks "Vargamäe Wabariik" ehk siis T&Õ 3 osa. Aga vahet pole. Ma ei suuda ette kujutada, kas maailmas saab eksisteerida midagi veel paremat kui 22 tundi järjest eestimaa kõige paremat teatrit!!!! :)

ja mis siis veel... "Hädaorule" peaks vist ikkagi pilgu peale viskama. Sest mulle meeldib Päär Pärenson ja sest mulle meeldib Martin ja sest mulle meeldib Jim. Need kolm faktorit (kas inimese kohta tohib faktor öelda?)tagavad ju juba meeldiva elamuse sajaprotsendiliselt :) Loodetavasti :D

Ja siis veeeeeel.... Portselansuits. Raudselt Portselansuits. Mina lähen seda kindlasti uuesti vaatama. Seda minge teie ka vaatama. See on kohustuslik. Sest see on kõige parem. Ma ei teagi, milliseid sõnu Jimile peaks täpsemalt ütlema, et ta päris õigesti taipaks, mis asjaga ta hakkama on saanud. Kes muga tulevad?? Noh noh, käed püsti:)

tegelt on veel hullult asju, mida ma näha tahaks. aga eks paistab, mis elu toob:)

jah. nii on.

2008-05-31T20:08:00.005+03:00

kui päike on su õlad kipitama paistnud ja liiv su jalad katki kratsind ja vastasmängijate küüned su käsivarred triibuliseks küünistanud (see viimane on puhtalt naiste käsipalli lisandväärtus), siis tahaks tõesti vahelduseks ilma nahata duši alla minna. päriselt ka. valus oli.

rannakäsipalli esimene etapp viljandi järve rannas. tore oli. võita on alati tore. kusjuures ma ei mäletagi, millal me viimati rannakas mõne mängu kaotasime. see oli ikka kunagi sügavas lapsepõlves :)

mõnus tunne hakkas pihta eile. peale seda kui ma kooliastumistööd umbes miljondindat korda üle lugesin ja teele saatsin. pärast lesisime ühes vägevas pargis, jõime läägeid coolereid ja lugesime kordamööda inglisekeelset kuristik rukkist ette. ma vaatasin seal seda mõne pilvetupsuga sinist päikesetaevast ja mõtlesin, et raisk... nii hea on. nii hea on kui vahelduseks nii hea on :)

ma seisan ristee peal ka praegu. kahju ainult, et ma kohe põnevamale poole pöörata ei saa. tõkkepuu on alles ees. 26 päeva veel. ma kannatan ära küll:)

Autor maeti sinnasamma monumendi manu, kuid ei suuda keegi matta napakaid ideid

2008-05-30T01:22:00.003+03:00

Senni: Kas te saate ikka aru, miks me palusime teil siia tulla?
Kaire: Saan küll, aga ma kinnitan teile veel kord, et meie Tuki ei pääse enam naabrite muru peale. Me panime ta kinni... aeda... ohh...vaene loom, aga enam ta ei pääse. Minu mees ehitas talle väikese privaatse aia. Te ei kujuta ette, kui halvasti see tema psüühikale mõjunud on. Ja mille pärast see kõik? Paar junni?
Senni: Käesoleva kohtumise teemaks ei ole paraku teie koera psüühika.
Kaire: Mis koera? Ma räägin oma mehest. Tema närvid on juba kohutavalt pingul. Me oleme alati naabritega hästi läbi saanud. Me pidasime koos laste sünnipäevi ja jõulude ajal... ohhh... ja nüüd need junnid...minu mees tõi alat...
Senni: Jätke palun oma junnid. Meil ei ole aega selliste triviaalsustega tegelemiseks. Me oleme ametiasutus.
Kaire: Teid ei huvitagi junnid? Väga huvitav...
Senni: Mis mõttes huvitav?
Kaire: Ei, ma lihtsalt... siis ma ei saa aru.
Senni: Meile tuli kaebus.
Kaire: No sellest ma ju räägingi. Selleks kaebuseks ei ole enam mitte mingisugust alust. Minu mees koristas kõik need junnid ära. Viimse kui ühe. Kui hiljem on neid sinna tekkinud, siis ei ole need enam meie junnid.
Senni: Issand jumal, proua, jätke palun juba ükskord oma junnid.
Kaire: Ma ju ütlesin, et need ei ole meie...
Senni: Aitab!! Ma palun teid. Meile laekus kaebus seoses teie ebaseadusliku ehitustegevusega.
Kaire: Kuidas palun?
Senni: Kallis proua, pole mõtet tagasi ajada. Meiega on ühendust võtnud väga usaldusväärne isik, kes väidab, et teie kõrvalhoone taha on kerkimas mingisugune objekt. Kas te soovite eitada, et tegelete praegu oma maal omavolilise ehitusega?
Kaire: No miks te kohe ei öelnud, et te sellest räägite. Ja mina mõtlesin juba, et Tuki... vabandust.
Senni: Kuidas te praegust olukorda kommenteerite?
Kaire: Olukord on praegu väga hea. Ma arvan, et suve lõpuks saan valmis.
Senni: Mul on tunne, et te ei ole mõistnud asja tõsidust? Ma saan aru, et te elate väga hinnatud ja lugupeetud elurajoonis, aga te ju ometi mõistate, et sellises kohas ei ole omavoliline ehitustegevus lubatud. Esmalt tuleb võtta ühendust muinsuskaitseametiga. Tuleb saada keskkonnateenistuselt vastav nõusolek. Detailplaneeringut on vaja ja ehitusluba. Issand jumal, selline tegevus tuleb ju ometi kooskõlastada kohaliku omavalitsusega. Ja ka siis peab veel tõsiselt kaaluma ehitise sobivust ümbritsevasse linnapilti.
Kaire: Oh... te teete minu kulul lihtsalt nalja. Teil on peaaegu sama hea huumorisoon kui minu mehel. Ega see ei olegi ju tegelikult mingisugune ehitis.
Senni: Mida te silmas peate? Te hetk tagasi alles kinnitasite, et planeerite lõpetada töö sellel suvel.
Kaire: No muidugi. Aga see ei ole nagu... päris ehitis. Selles mõttes et... see pole maja või midagi sellist.
Senni: Te siis ikkagi otsustate eitada? Ometi on teie hoovi kerkimas mingisugune objekt.
Kaire: No seda pole ma ju eitanudki.
Senni: Olgu, pange see palun kirja siia paberile. Tunnistate, et tegelete omavolilise ehitustegevusega.
Kaire: Ma ei saa aru, milleks see vajalik on.
Senni: Meie protseduuri reeglid nõuavad kõikide tõendite kirjalikku säilitamist. Audiitoritele peab jääma aktsepteeritav kontrolljälg.
Kaire: Misasi?
Senni: Palun kirjutage, millisel eesmärgil te kavatsesite nimetatud objekti kasutada ja miks te ei teavitanud selle loomisest asjakohaseid institutsioone.
Kaire: Mis eesmärgil? Ma ei kavatsenud seda üldse nagu otseselt... kasutada.
Senni: Te kavatsesite lisada meie linnapilti kasutamiskõlbmatu hoone?
Kaire: Ei, kuidas te aru ei saa, see ei ole üldse hoone.
Senni: Aga, kulla proua, mis asja teie siis oma hoovi üldse ehitate?
Kaire: Monumenti.
Senni: Monumenti? Mis mõttes monumenti? Taevas hoia, praeguses poliitilises situatsioonis? Ohh... ma oleks pidanud seda ette teadma... jälle monument. Ma olen sellest juba väsinud. Millele te siis ometi soovisite monumenti püstitada.
Kaire: Mitte millele vaid kellele.
Senni: Kellele siis?
Kaire: Oma mehele.
Senni: Oodake nüüd palun. Ma ei saa teist aru. Te plaanisite ehitada oma hoovi iseenda mehele monumendi?
Kaire: Jah.
Senni: Issand jumal, aga miks te midagi sellist teete?
Kaire: Mul on hea mees. Ta on mulle väga tähtis. Ja tähtsatele asjadele või siis isikutele püstitatakse ju ikka monumente.
Senni: Proua... te olete hulluks läinud.
Kaire: Oh, mis te nüüd. Vastupidi. Minu mees arvab ka, et on tore, kui ma oma elus prioriteedid ära suudan järjestada.
Senni: Siis on teie mees hulluks läinud. Ta teab teie plaani ja kiidab selle heaks?
Kaire: No loomulikult. Ta toob mulle ju materjali ka. Kuidas mina, naisterahvas siis nii palju telliseid jaksaks kohale tuua. Ja kogu see tsement ja segu. See pole ju nii lihtne. Tema ikka aitab. Tema toob tellised ja mina ehitan.
Senni: Pange see palun kirja. Teie mees on asjast teadlik ja osaleb illegaalses ehitustegevuses.
Kaire: Te väljendate end kuidagi nii pahasel toonil. Ei maksa. Sellest tuleb tõesti ilus asi.
Senni: Ilus? Kas teil on projekt juba olemas? Ettekujutus, milline see... objekt... olema hakkab?
Kaire: Aga muidugi.
Senni: Palun... palun joonistage vaba käega see sinnasamma oma tunnistuse alla paberile.
Kaire: Pole probleemi.... palun.
Senni: Appi... proua. Mida te endale lubate? Te tulete ametiasutust mõnitama? Selline labasus? Meie linnapildis. Te olete tõesti hulluks läinud.
Kaire: Millest te räägite. See on ju ilus. Mis muu siis sobiks ometi ühte meest sümboliseerima. Mingisugune abstraktne semiootika ei ole minu maitse. Mulle meeldib konkreetne ja selge kunst.
Senni: Ja see... see kohutav... asi... see on teie meelest kunst? Kui suure... selle... asja... te planeerisite oma hoovi ehitada.
Kaire: No ma arvan, et oma 20 meetrit tuleb esialgsete plaanide kohaselt.
Senni: Mul ei ole lihtsalt sõnu. Ma saan aru, et see sõdur oli võib-olla kunst. Või ristiga sammas või vabaduse kell. Aga see labasus. Tule jumal appi...
Kaire: See ei ole labasus. See on ilus asi. Konkreetne. Mitte nagu see teie nimetatud vabaduse kell. No kuulge, mõelge nüüd ise. See on ju absurdsuse tipp. Miks kell? Kell loeb aega. Olgu. Aga mis aega? Aega vabaduse lõpuni? Või on see monument vabana veedetud ajale? Mis on ajal vabadusega pistmist? Täiesti idiootne konseptsioon. Kella tähendus on semiootiliselt ju hoopis midagi muud. Kirikutel on suured kellad, et surelikele kaduvikku meenutada. Meile antud aega hinnata. Vabaduse semiootiline ideaal on vastupidi just midagi lõpmatut ja ajatut. Ideaal on, et vabadus kestaks igavesti. Nende kahe asja sümbioos on minu meelest semiootiliselt sama vastandlik nagu ristata... ma ei tea... Kirde-Eesti ja... eee... eelmise nädala teisipäev.
Senni: Ma ei saa mitte midagi aru.
Kaire: No vabadus ja aeg on täiesti erinevates kategooriates asjad, mille koosmõju pigem lagundab kumbagi ideed, mitte ei täienda. Sümbioos on ainult siis sümbioos, kui tekib kahepoolne kasulikkus. See ei ole minu idee vaid põhikooli bioloogia. Aga vabaduse ja kella sümbioos seisab ju täiesti varesejalgadel. Mis tähendus sellel ausambal on? Tähendus on mingi populistlik otsus mingi ajutise juhtorgani poolt. Otsuse ajutisust võiks see kell sümboliseerida küll, aga mis moodi see vabadus siis sinna puutub? Mis sellega on? Vabaduse kell on absurdne. See on tehtud pinnapealselt ja läbimõtlematult. Kõik, kes väidavad vastupidist, on kas kavalpead, kasusaajad või lollakad. Või kuuluvad mitmesse kategooriasse korraga. Vabaduse kella ainus loogika oli see kuupäev, mis seal kella peal on. Selle monumendi idee on kerglane.
Senni: See tähendab... oodake... ma ei saa aru. Kas te võiks selle kirja panna sinna... meie protseduur näeb ette... või... oodake, las ta jääb praegu. See teie asi... see... teie mehe asi. Te tahate püstitada monumenti meessoole?
Kaire: No loomulikult võib selle laiendada minu mehelt ka teistele. Tähtis on, et monument oleks selge tähendusega ja konkreetne.
Senni: Ma räägin teiega nüüd protokolli väliselt. Nagu naine naisega. Ma ei saa teist aru. Miks on vaja püstitada ausammast meestele? Meestele, kes kodus peksavad oma naist ja koeri? Kes purjus peaga rooli ronivad? Kes kommenteerivad ülekaalulisi naisi, endal õllekõht põlvini rippumas? Kelle ainuke raamat, mille nad elus on läbi lehitsenud, on infoatlas. Olgu, mõni tegijam on Egiptuse reisil ka Coelho "Alkeemiku" läbi sirvinud. Kes on küla peal neli last teinud ja alimente ei maksa, sest saavad "miinumumpalka"? Kes surevad 45-aastaselt õnnetusjuhtumi tagajärjel, sest kukuvad purjus peaga kala püüdes üle paadi ääre? Ma ei saa teist aru.
Kaire: Jah, te ei saa tõepoolest must aru. Vaadake, minuga on selline lugu, et mul on hea mees. Ta mängib peale tööd lastega. Ta viib meid laupäeva õhtuti välja sööma. Ta käib minu emaga hambaarstil. Ta aitab kodus ja ei räägi ainult jalgpallist. Ta ei vingu ega püüa domineerida. Ta käib koeraga väljas ja isegi koristab pärast junnid ära. Vabandust nende junnide pärast. Ta toetab ja armastab mind. Ja mis kõige tähtsam, ta teeb kodus alati kõik remonditööd ise. Tal on kuldsed käed. Saate aru? Ta on hea mees ja ma tahan talle monumenti püstitada. Just sellist.
Senni: Teate, proua, ma olen siin teid juba üsna pikalt kuulanud ja... palun ärge pahandage... jälle täiesti protokolliväliselt... aga mulle tundub, et te olete napakas. Haritud ja võib-olla ka loominguline, aga täiesti napakas. Oehhh... palun tehke avaldus linna planeerimisosakonda. Ma ei oska öelda, mida nad teile seal vastavad. Ma olen oma töös näinud igasuguste ideedega inimesi, aga kruvikeeraja kujulist ausammast tahetakse püstitada minu andmetel küll täiesti esimest korda.

*****

Toimetus tänab Martinit, Sassi ja Villu Tammet. Kõik peaks ise aru saama, miks. Kuigi vähemalt viimane neist kindlasti vast ei satugi siia oma tänu kätte saama:)

*****

saundträkk kaa SIIT.

sügavpuhastus

2008-05-26T00:50:00.003+03:00

Jasper: Kas sulle tundub, et ma vajan seltskonda või?
Mait: No ma ei tea. Mulle tundub nagu sa oleksid arreteerimise äärel või miskit. Mis viga? Mis teed siin?
Jasper: Ma ei tea.
Mait: Sa ei tea? Miks sa oled siin siis?
Jasper: Ei tohi või?
Mait: No mis ütleja nüüd mina enam olen. Lihtsalt üllatav on kuidagi.
Jasper: Kuule, mees, ma olen umbes tuhat korda käinud siin varem.
Mait: Jah, ma tean, aga see tuhandes kord oli rohkem kui aasta tagasi.
Jasper: Ohh... jah, ma tean.
Mait: No jah.
Jasper: Mida sa teinud oled siis vahepeal?
Mait: Kuule ega ma palju pole jõudnud veel. Paar klaasi. Ma alles tulin ka ju.
Jasper: Ma mõtlesin, et... nagu elus. Mis sa teinud oled vahepeal... selle aasta jooksul?
Mait: Ahah. No tavalisi asju. Mis ta's ikka. Rait tegi reka load omale suvel ja nüüd sõidab Vladivastoki vahet muudkui. Viib mingeid võlle sinna. Ma ei tea, too on mingi müstiline firma mu meelest. Ja Tanel on ikka ehituse peal. Õu, kas sa kuulsid, et tal vend oli omal kaks sõrme maha lõigand kuskil sõbra kuuri all. Eriti räme. Nagu täitsa otsast kohe... nahariba küljes ripp...
Jasper: Aga sina? Mis sina teinud oled?
Mait: No niisama vaikselt.
Jasper: Ikka mässad nende liivapritsidega veel?
Mait: Misasja? Ole normaalne. See oli mõttetu äri. Turg on haigelt täis ju.
Jasper: Ja mis sa praegu teed siis?
Mait: No näed isegi. Ma lähen toon uued joogid?
Jasper: Oota... ma ei tohi vist väga palju.
Mait: Miks sa siia siis üldse tulid? Kuule, sa näed tegelt ka jäle välja. Sul on silmad punased.
Jasper: Ma usun. Poiss röökis öö otsa.
Mait: Ahjaaa... Sass rääkis jah.
Jasper: Et mul poiss röökis?
Mait: Ei, et sa ta said või nii. Sitt lugu.
Jasper: Mis sitt? Vägev tüüp on. Hea... kopsumahuga.
Mait: Nojah.
Jasper: Te käite ikka tihti siin jah?
Mait: No ikka. Koguaeg. Või nohh... mina käin.
Jasper: Nojah, juua võib ju igaüks, aga ainult sina oled piisavalt järjekindel.
Mait: Tead, Lauri läks kooli. Täitsa lõpp, ta on nii tainas ju. Ja Deniss oli omale ka mingi naise saanud ja...
Jasper: Lahe ju.
Mait: Mis seal lahedat on? Varsti kaob tema ka ära.
Jasper: Ära hakka... mina ei ole ju kuskile kadunud.
Mait: Ei ole vä?
Jasper: Mul oli kiire aeg. Pulmad ja siis kohe poisi sünd ja. See on päris hull värk.
Mait: No väga äge, et nüüd siis kiire aeg läbi sai. Kas sa eile mängu käisid vaatamas? Rock luttis Kalevit haledalt.
Jasper: Ei, ma ei saanud. Ma käisin...ah ei midagi...
Mait: Kus sa käisid?
Jasper: Ma pidin ühes kohas olema.
Mait: Mis kohas?
Jasper: No on üks... üks salong selline.
Mait: Auto viisid sinna jah? Normaalne. Seal Raua tänavas on ka üks. Jumalast asjalik. Mu Wolksu tegid täiesti puhtaks. Siim vedas mingeid merisigu sellega Raplasse. Rämedalt haises pärast ja karvu oli täis. Puur tuli lahti või midagi. See mingi kollase purgiga vaha on täitsa hea... mingi...Domi...mingi asi oli. Neil kindlasti on.
Jasper: Ei, ma ei käinud autoga. Ma käisin nagu... ise.
Mait: Oot, mis mõttes? Et nagu juuksur siis vä?
Jasper: No juuksur oli ka, aga muidu põhiliselt nägu ja terve keha.
Mait: No kurat, mis asja sa nüüd räägid?
Jasper: Oh...jahh.. ma ise ka ei tea...
Mait: Issand jumal. Vedasid kihla kellegagi? Ohh... tead Kaur ükspäev vedas Ruslaniga kihla, et ta läheb ihualati ühikasse. Ja saad aru, läkski. Ütles valvurimutile, et käis ujumas ja kõik riided varastati ära. Ainult sissepääsuluba jäeti alles. Mille peale vedasid? Me tookord jõime mitu päeva kõik Ruslani raha eest.
Jasper: Ma ei vedanud kihla. Naine ostis kinkekaardi mulle. Ma ei saanud ju midagi teha. Ta ütles, et arvutikiirgus mõjub mu näonahale halvasti ja temperatuurimuutused ja konditsioneer ja saastunud õhk ja magamatus ja UV-kiirgus ja ebatervislik toit ja stress. Ta ütles, et sügavpuhastus aitaks mul säilitada seesmist rahu.
Mait: Sügavpuhastus? Jumal küll, kas see on nagu mingi klistiir või?
Jasper: Mis kuradi klistiir? Nahale tehakse seda kuidagi.
Mait: Mul on tunne, et nad on sügavpuhastanud sind kuni ajuni välja. Seesmist rahu aitavad säilitada head sõbrad, õlu ja särisev lihatükk mitte sügavpuhastatud nahk. Mulle su seesmine rahu küll praegu eriti kätte ei paista. Kas seal oli siis nii hull või?
Jasper: No suht ebamugav oli.
Mait: Mida nad suga seal tegid siis?
Jasper: Kõigepealt aurutati korralikult läbi, et kõik sodi näo küljest lahti tuleks. Nagu kuumpesu või midagi sellist. Veerand tundi jooksis see aur pidevalt näkku.
Mait: Oi kurat, see pidi küll jõhker olema. Aga sa olid ikka narkoosi all jah? Või tegid kohalikku tuimestust mingit?
Jasper: Ei teinud. Täitsa niisama. Aga selles polnud hullu midagi...veel. Siis tehti igasuguste möksidega nägu kokku ja peale seda hakati poore puhastama ühe oraga. Selline naaskli moodi asi oli. Ma ei näinud ise tegelt, sest mul oli kurk silmas. Või noh...nagu need viilud. No ja siis lõpuks pandi veel mingisugust määret peale.
Mait: Oh issand.
Jasper: Algul oli tunne, et näo kaudu saab hingata või miskit, aga pärast läks nahk liiga väikeseks.
Mait: Väikeseks???
Jasper: Nagu kiskus pesus kokku või midagi. Kitsas hakkas.
Mait: Päris julm. Miks sa endaga nii teha lasid? Miks sa vastu ei hakanud?
Jasper: No see polnud ju veel väga hull. Pärast ronis mingi tüüp mulle jalgadega selga ja väänas konte igat pidi. Üsna haige. Mulle tulid neljanda klassi judotrennid meelde.
Mait: Ma oleks talle lihtsalt lõuga sõitnud.
Jasper: Ma ei tihanud kuidagi. Seal oli nii pühalik õhkkond, tead. Ja selline piiksuv muusika. Ja see vend määris mind šokolaadiga kokku.
Mait: No mine taevas appi. Kust sa tead, et see šokolaad oli?
Jasper: Ma maitsesin. Ja pärast oli turbamasaaž.
Mait: Appi! Kust sa tead, et see turvas oli?
Jasper: No ma ju ütlesin, et ma maitsesin. Ta ütles mulle pärast, et meeste nahk vajab pidevat hoolitsust.
Mait: Misasja? Järgmisena nad käsevad sul kõik karvad maha ajada või panevad sukkpüksid jalga. Oota, aga tegelt on see ju jumalast hea müügitehnika. Äkki ma võiks ka proovida? Ma võtaks lapsed? Lapse nahk vajab pidevat hoolitsust? Kas ma sinu lapse peal võiks proovida?
Jasper: Kuule, ole vait.
Mait: Ei, päriselt. Kui laste möksidest saab turg täis, võtaks koerad, kassid ja akvaariumkalad. Nende karvkate vajab pidevat hoolitsust. Kalad tuleb tingimata sisse õlitada igal õhtul, et säiliks nende sisemine rahu. See ongi see "vajaduse tekitamine", siis järgneb "nõudluse tekitamine" ja siis... voilaaa... on juhuslikult ka tooted olemas. Täiesti juhuslikult!!
Jasper: Kuule, sa oleks ikka pidanud edasi oma liivapritside juurde jääma.
Mait: Mis sa jamad? See on ju suurepärane idee. Loopige kõik omale hoolega seda löga näkku. Sügavpuhastavat. Ja paarikümne aasta pärast, kui selgub, et ahso... ups... nojah, tegelikult sisaldasid need määrded kõik seda paha mürgist ainet... aga ärge muretsege, mul on nüüd täiesti juhuslikult vastumürki ka. Hea raha eest muidugi.
Jasper: Ära iroonitse. Asi on tõsine. Ma käisin veel küünte kosmeetiku juures kah. Kõigepealt pandi sõrmed sooja vette likku, et saast lahti tuleks, ja siis hakati viilima. Kääridega rebis küünte servast nahka lahti. Ütles, et mul on küüned viltu lõigatud. Soovitas purjus peaga enam mitte lõigata. Siis lihvis mingi pisikese kettaga läikima ja määris õli peale. Ühe küüne all oli suur pind. Küsis, et kust sain. Aga ma ei mäleta ju. Arvasin, et küll mädaneb ise välja.
Mait: No selge. Naised tahavad ainult lakutud-kammitud mehi. Aga kes kurat hakkab siis autokummi vahetama? Meil saavad ju nii küünealused mustaks ja sõrmeotsad võivad täitsa koledaks minna. Prügikasti välja viimisest ei maksa rääkidagi. Igasugu kahjulikud bakterid. Ja puude lõhkumine... issand missugune tolm. Ainult et kogu see mökerdamine võtab nii kaua aega päevast ära. Olla ilus, pruun, pehme, lõvilakaga ja hästi lõhnates nälga surra.
Jasper: Ma lehest lugesin, et Ameerikas lõigatakse nüüd lõugasid mehisemaks, et karjäär edeneks.
Mait: Jaaa.... ja mis põhiline, nokud suureks, nokud suureks. Silikoni täis ja siis suvel stringid jalga ja randa vibutama. Ma pean vist ka ikka omale kurgiviilud sahtlisse ostma ja kõik need mudamaskid. Kui ikka näonahka ei investeeri, siis tulevad kortsud näkku ja naine jätab maha ja töölt lastakse lahti.
Jasper: Sul ei olegi naist.
Mait: Ma tean jah.
Jasper: Ja tööd ka mitte.
Mait: Jah, aga vähemalt on mul sisemine rahu.
Jasper: Minul enam ei ole. Ma kannatasin selle kõik seal ära. Ma mõtlesin, et tuleb lihtsalt endasse positiivsust sisendada ja mitte mõelda väärikusele. Aga siis kui nad mulle küünla kõrva põlema panid, siis mulle aitas. Ma sain aru, et nad mõnitavad mind.
Mait: Oi raisk. Mis sa siis tegid?
Jasper: Viskasin ühe metall-laua läbi ukseklaasi.
Mait: Õigesti tegid.
Jasper: Jah, aga naine palus minna ja vabandada.
Mait: Saada ta kuu peale.
Jasper: Ma ei saa. Mul on see... vaata... nagu... ma armastan teda.
Mait: Ja lähedki vabandama?
Jasper: Ma just praegu käisin.
Mait: Ja mis nad ütlesid?
Jasper: Naeratasid ainult. Ja panid mulle järgmiseks nädalaks uue aja.
Mait: Oh jumal... ma vist lähen toon ikka uued joogid.
Jasper: Mine.

kas ma rääkisin teile, et ma ükspäev käisin jõgeval?

2008-05-17T17:19:00.003+03:00

nad tegid minuteemalise konverentsi seal. kõditav ja hirmutav oli. aga väga tore ka. muidugi.

täpsemalt saad lugeda siit.

bööääää

2008-05-13T22:54:00.003+03:00

homme hommikul vara sõidan ma tartusse, aga ärge kartke, ma ei helista kellelegi ega plaani kedagi paha pääle meelitada ega tüüta kedagi ega ole pealetükkiv sõber ega küsi kellegi käest, kuidas tal läheb. :) Saan täitsa ise ja ilma lollusteta hakkama ja passin terve päeva Ateena keskuses ja pärast söön Volga restoranis (ei, mul omal ei ole nii palju raha) ja siis veeren päälinna tagasi ja ongi kõik ja ongi nõme. Jälle. Mul on viimasel ajal asjadest aru saamisega tõsiseid probleeme. Tulge ja seletage mulle palun, mukallid...

familiar faces

2008-05-11T01:06:00.005+03:00

keset ööd kirjutatud sissekanded tuleb hommikul kustutada:)

et elvise ja teiste isemõtlejate fantaasiat mitte toita, tuleb mõnikord sissekandeid kustutada ka. aga ega sellest ei olegi tegelt midagi hullu. Viimasel ajal on sissekannete teemadeks inimlikud nädalavahetused. Seekord on eriti eksklusiivne... otseülekanne sündmuskohalt. Tiigi tänaval Eigo korteris on palju toredaid inimesi ja mina olen ka täna üsna tore ja ma mõtlen, et kui ei oleks Linnateatrit ja KuKu klubi ja mõningaid äärmuslikult armastusväärseid inimesi, siis ma vist koliks hoobilt Tartusse tagasi. Siin tundub maailm lihtsalt nii kuradi ilus koguaeg. Paneme Mailiga kordamööda soovilugusid youtube'ist ja ma üritan välja mõtelda, miks siin arvutis kõigi mu kõikvõimalike kontode passwordid salvestunud on. Aga ega ma välja mõelda ei suuda ka tegelt. kuigi eks mul oma kahtlused on:)

ahjaa...täna laulsid kirjanikud. Oi kurat... no ma ei hakka rääkima sellest, mida tegid staarid, sest Villu Tamme ja Aapo ja Merca tõenäoliselt ei vaja mingeid lisasõnu, aga, Kaarel, ma teadsin, et sa laulda oskad, aga see, mis sa tegid...tnx:) Teistele mitteteadjatele... Kaarel teadis mu lemmiklaulu (telefonihelina tooni kaudu) ja siis laulis seda seal. Ja see oli niiiiiiiiiii hea... aaaaaahhhh:D:D Tõenäoliselt kõlab see tobedalt ja liigpateetiliselt, kui ma ütlen, et ma oleks peaaegu nutma hakand, kui esimesed sõnad tulid ja kaarli silmad mu suures rahvamassis ära registreerisid:) tänx, sõber:)

olgu...aitab emotsioonidest.

pärast läksin ma apollo poodi ja ostsin kolm luulekogu. Bertolt Brecht ja Merca ja Paavo Piik. Paavo esimene kogu siis. Lugesin selle kohe poe trepi peal läbi ka ja avastasin, et sisseastumiseksamitel pistan ma rinda geeniusega. Kuidas on terve meie põlvkonna eksisteerimise aspektid võimalik 23 luuletuse sisse ära paigutada? Ahh?? Paavo on kuradi hea.

edasti tuli wilde. seal oli mälumäng ja me loomulikullt võitsime. me oleme ju nii targad:) Ja siis me saime tasuta tarbida alkoholseid jooke. ja see on ju alati meeldiv:) Teise koha said mingid soome meditsiinitöötajad, kes ei teadnud, kelle võiduga lõppes Eestis toimunud eurovisioon ja kui kaua kestab elevandi tiinus:) (maili just karjus, et tiinus kirjutatakse väga tugeva tõhhiga) Viimasel ajal saab Eestimaal alati palju nalja. Oleneb muidugi kohast. Igalpool küll ei saa. Kas see oli nüüd Juhan Viiding või Jüri Üdi? Mina ei oska neid perioode eristada:(

eile kusjuures oli ka wilde. see oli omajagu naljakas. Ühel hetkel lõhkes seal mingi toru ja kõik kohad olid vett täis ja minu isiklik osavate kätega venna tormas kohe appi ja muidugi järgnesid jälle tasuta joogid. Viimasel ajal saab koguaeg wildes tasuta juua:)

aga mitte alkoholist ei tahtnud ma kirjutada. Ma tahtsin kirjutada, et ... All around me are familiar faces ;) Teate küll.

vabandust, kui kirjavigurid sisse said. siin on hämar :)

Eesmärgiks on tagasi saada hing

2008-05-07T21:01:00.003+03:00

eesmärgiks on tagasi saada hing

tuleb teha väljakaevamisi

tuleb teha kompromisse

mis on hing?

kas töölt äratulemisest piisab

kas juhusuhted tuleb lõpetada

või annab kuidagi ühildada

neid asju

kui pärast korralikult kahetseda?

kui saavutatud on süümepiin

see on alles algus

lõppeesmärgiks on hing

mis on hing?

kas teleka eest äratulemisest piisab

kas peaks kellessegi armuma

idealiseerimine on vajalik

et taastada usk enesest kõrgemasse

tuleb keskenduda

tuleb vaeva näha

roomat ei ehitatud päevaga

eesmärgiks on tagasi saada hing

Käisin Paavo raamatu esitlusel ja tundsin bussiga kodu poole sõites, et minu mõtted on peast ära võetud ja tähendust omavatesse sõnadesse kodeeritud. Lugesin "Lakoonia" bussi viimasel istmel läbi ja olin rõõmus, et piisavalt kaugel elan.

See pole muidugi minu luuletus vaid ikka Paavo. Mina ei oska luuletada.

Siin Ei Ole Kala 2008

2008-05-06T11:31:00.009+03:00

...ja mihkel helistab ja ütleb, et ta on nüüd kohal. teen empsile headaegakalli ja torman trepist alla ning seal on veel maili ja merka ka. jätame põlva selja taha ja kihutame naaberlinna poole. päike on kevadere. autoaknast sisse puhisev tuul ajab meie soengud naljakaks. maili on natuke unine, sest tema madistas öö otsa tartu linna pääl ja unenägude tarvis seekord eriti aega ei jätkunud. räpina on väga lahedalt inimtühi. mihkel transpordib meid ühe poe ukse taha ja läheb ise kõrvaltänavasse äri ajama. ta ostab kohaliku bisnesmehe käest kaks hiiglaslikku elektroonilist kella. teate ju küll neid, suurte roheliste numbritega. nagu koolimajades oli vanasti ja muudes esinduslikes asutustes. räpina ärimees kinnitab, et need päriselt ka töötavad, ainult et magamistuba võib öösiti pisut ülevalgustatud saada. merka ohkab, aga ta on üsna leplik tüdruk ja mihkli vanakraamifanatismiga vist juba natukene harjunud.

me oleme bussijaamas kõige esimesena kohal ja käime ajaviiteks turu peal teisi kohalikke ärimehi vaatamas. see on üsna vahva vanakooli turg, kus müüakse sibulaid ja jalgrattapumba voolikuid. ja siis hakkavadki kõik meie kallid sõbrad ühekaupa või väiksemate rühmadena erinevatest eestimaa otsadest riburada kohale jõudma. kõige esimesena saabub enno ja siis juba timo ja jana ja janar ja liina ja rainer ja maanus ja grete ja kati ja rauno ja seltskonnas on rasedate naiste konsentratsioon nii hullumeelselt suur, et naljakas hakkab natuke. Raiko helistab ja ütleb, et jääb hiljaks. raiko jääb alati hiljaks.

jõe ääres on üsna lägane ja märg, nii et ma saan omale jana kummikud jalga ning mihkli pagaasnikust õnge ka, mis tegelikult eriti suurt mõtet ei omagi, sest kalad taipavad vist päris ruttu, et õnge teises otsas on totaalamatöör ja konksu otsa jääda ei kavatse neist keegi. mu sõbrad teevad ikka tõsisemaid kalamehenägusid, aga meie mailiga veedame aega rumalusi organiseerides ja erinevaid fotosessioone korraldades. keeruliste teejuhatamisürituste tagajärjel jõuab ka raiko lõpuks kohale ja teeb oma tavalist armsat nägu ja räuskab, et türavittuküll kes kurat selle koha välja valis. keegi isegi ei arvanud, et tal kolme aasta jooksul kuidagi muutuda on õnnestunud. ainuke muudatus on üks pisike ja üsna samasugust nägu Henri, kes talle järele üritab tatsata. ja siis saabuvad veel inz ja liis ja mirjam ka. mirjam on mu ühikaaja toanaaber, kes on viimased aastad võõrastel maadel seigelnud ja mul on otsatult rõõmus meel teda jälle nähes.

lõpuks pakime õnged tagasi pagaasnikutesse ja ma saan oma väljateenitud viimase koha täpselt nulli kalaga. haarame räpinast veel monza ja pisikese eliise ka kaasa ning sõidame põlva kaubamaja vahepeatusega kanepisse maanuse suvilasse. seal ootavad meid juba mari ja timur ja eix ja võrkpalliplats ja saun ja lõkked ja kass, kes ei söö kala. mu sõbrad on natukene ülemeelikus tujus ja lähevad õhtu lähenedes järjest lõbusamaks. ma katsun kõik need pisut napsusest julgusest tulnud "vau-mis-suga-juhtund-on-sa-oled-nii-teistsugune" jutud võimalikult piinavabalt üle elada ja põgenen sauna sooja. aga ma vist natuke häirin seal leilivõtjaid nii et ma lähen tuppa, kus muusika mängib natukene liiga valjusti ja kus keegi ei suuda liiga kaua ühe paiga peal püsida ja kus harjavarre otsa on tühi veepudel kinnitatud, mida saab mikrofonina kasutada, kui tuleb tuju ebainimliku häälega mõnda timo läpakast tulevat lugu kaasa röökida. iga natukese aja tagant arvab keegi, et peaks hakkama mõtlema, kas kuskil läheduses mõni pood on, kuigi meil ei ole mitte millestki puudus. ahi ajab kohutavalt tossu sisse nii et rainer otsustab korstna ära pühkida ja näeb pärast seda üsna multifilmitegelase moodi välja. timur helistab minu telefoniga koidule ja me laulame talle kõik rõõmsalt koos tõnis mägiga "koitu" ja me ei lase ennast häirida asjaolust, et kell on viis hommikul. kuskilt hakkavad ilmuma välja madratsid ja tekid aga ma ei taha veel magama minna. hulgun natukene üksinda õues ringi ja otsin kassi, kes ei söö kala. rainer on millalgi võistluskalad ära puhastanud ja need lamavad õnnetult muru sees maas. maanus viskab need järgmisel hommikul prügikasti. kui ma tuppa tagasi jõuan, on eix veel ainsana kööki jäänud. aga tema paistab ka üsna mitteärkvel välja. mulle tundub, et äkki tal ei ole väga hea põrandavaiba peal ärgata hommikul ja organiseerin ta tagumisse tuppa diivani peale. siis panen ka ise silma kinni ja kaks hetke hiljem hakkab mari hüüdma, et nüüd peab tartu poole starima ja ma tulen jälle püsti ja üritan oma mööda maja laiali pillutud asju kokku korjata ja palun maanuse kaevust endale suure pudelitäie külma vett ja istun viisakalt ja vaguralt autosse, et mari ikka õigeks ajaks tööle jõuaks.

tartu lähedale jõudes teen ma ühel ristmikul saatusliku otsuse ja palun mind bussijaama veel mitte toimetada. meid visatakse maha tiigi tänava kõige meeldivama maja ees ja ma üritan eixi vannitoas omale pisut inimlikumat nägu ette tagasi saada. hommik on ilus ja soe. helistan kessule ja me organiseerime endid temale külla. kessu juures on alati lõbus ja palju maailma parimat muusikat on seal ka. aga juba helistab timur, et meid tabiverre jalgpalli vaatama viia, kusjuures ühe võistkonna nimi on rokenroll. põgeneme peagi tagasi tartusse, sest taevast hakkab alla sadama tennisepalli suuruseid raheterasid. ja peale seda oleme juba varsti pirogovis, sest seal on hoopis teine aastaaeg kui tabiveres. kessu mängib natuke pilli ja mina toon püssikast suppi, mis on pandud saia sisse. päriselt. minge vaadake ise järgi. kõik arvavad järjekindlalt, et me peame minema jõe äärde mingit asja vaatama, aga keegi ei tea päris hästi, mis asi see täpselt on ja mis kell seda näha saab. siis on vahepeal päris suur naki konsentratsioon, mis on lahe ja siis me oleme eixi ja tiroliga poes ja küsime pizzat ja kukesuppi. kusjuures tiroli juures on kõige veidram asi see, et tema nimi ongi päriselt tirol. ja siis me laulame eixiga tiigi tänavas rohelisi niitusid linti, mis kõlabki täpselt nii kohutavalt nagu ta kõlab. ja ma mõtlen, et miks öeldakse "linti laulma" kui tegelikult tuleb sellest ju ainult digifail. ja siis on aeg otsi kokku tõmbama hakata.

ma ei saanudki sellel nädalavahetusel kordagi und. lamasin voodis ja vaatasin lage ja mõtlesin näruselt sentimentaalseid mõtteid maailma asjadest ja oma sõpradest ja vastu hommikut hakkas mulle järjest rohkem ja rohkem tunduma, et tegelikult läheb kõik hästi. meil läheb kõik hästi. sest me oleme kõik toredad ja ilusad ja head. mis siis, et vahel paistame neurootikute või hüperaktiivsete toladena välja. ja siis ma mõtlesin, et miks ei võiks need asjad juba kiiremini hästi minna ja miks ei võiks mõnikord kasvõi ühelgi korral mõni ime ka tavapärasuste sekka sattuda. Aga siis said mul vastused otsa ja jälle oli hommik. vastusevaba hommik. Aga ilus siiski, tõsi. Ilus küll.

***
kas oli väga jube lugeda, kui ma nii taotluslikult stiilivabalt ja nagu-sülg-suhu-toob meetodil kirjutasin? Ükskõik, mida sa arvad, mõlemal juhul oled sa segane, sest kui sa tegelikult ka selle teksti kõik läbi lugesid...siis on sul vaja omale mõni hobi otsida :)

lõpud ja algused ja lõpud ja

2008-04-19T13:12:00.008+03:00

Ütlen talle, et ta näeb välja täpselt nagu Rasmus. Mairo on muga nõus. Ta tõesti on hästi Rasmuse nägu. Mängime ühe poisiga Erkki koridoris korvpalli. Ma ajan ta eelnevalt üsna närvi, sest ma kinnitan, et ma teeks talle 1-1 pähe. Ta on üks nendest poistest, kes näevad öösiti tüdrukule korvpallis kaotamisest õudusunenägusid. Mõned inimesed on ikka üsna naljakad:) Ma ei viitsi enam. Unustan end võõras arvutis msni ja keegi avaldab minu nimel online'is olevatele inimestele armastust. Üsna valimatult. Ma ei pahanda. Kuidas ma saakski... ma ju armastangi juhuslikult neid kõiki. Olgu, valetan... armastuses ei ole midagi juhuslikku. Helistame Mailile. Maili ütleb, et kell on pool neli ja ta magab. Vilma saadab sõnumi, aga ma ei saa oma telefoniga läbi. Klahvid põiklevad sõrmede eest kõrvale, nii et ma ei oska talle vastata. Elari ja Mairo toovad suure ballooniga gaasi ja poisid grillivad rõdu peal liha ja vorsti. Ma üritan meelde tuletada, millal ma viimati sõin. Kolm tüdrukut esitavad vaimustava kõhutantsuetenduse. Kõik plaksutavad ja on elevust täis. Ma tahaks nüüd vett, jah palun. Siis lähevad inimesed koju või magama. Mirjami arvuti mängib järjekindlalt kerjuse laulu ja ma ei taha seda sellel hetkel üldse kuulata. Keegi närib nüride hammastega mu kujuteldavaid närviniite....neid mis maksa südamega ühendavad. Tal on silmavärv mööda põski laiali jooksnud. Mul hakkab valus ja ma tahan koju. Roheline seinavärv? Õigus, Allan tegi ju remonti. Voodi on hiigelsuur ja rõdu uks on pärani lahti. Mõnus ja värske ja ilus on.

Virx paneb vanu suvelugusid oma arvutist ja maailmatuma mõnus tartupäike on akna taga. Pea ei valuta enam. Üritan Marti veenda, et ta mulle tartusse järgi sõidaks oma tsikliga, aga ta arvab, et ma külmuks tagasiteel tõenäoliselt üsna surnuks. Mõtlen, et helistaks Eixile. Aga mu see ajupoolkera, mis korrektseid lauseid oskab moodustada, on veel natuke töökorrast ära. Erkki helistab ja küsib, et kas ma olin viimane eile. Ma ütlen jah, aga ei räägi talle, mis juhtus tema kodus siis, kui ta ise juba magas:) Ta ütleb, et ta naaber käis pahandamas. Ma ei mäleta, mida mina vastan. Helistan Kessule ja kuulen ise, et mu sõnad ei ole lausetes õiges järjekorras. Tal on täna kiire. Virx läheb magama. Laman selili diivani peal ja mõtlen, et näiteks Maitu mahuks sellele diivanile ainult pool. Ja ma mõtlen, et nüüd on aeg...

Tartu teeb minuga alati imelikke asju. Siin on maailma kõige suurem rõõm ja kõige suurem melanhool korraga ühes minus koos. Oll helistab raekoja platsilt ja ütleb, et tahab mind näha. Mina teda ka. Väga. Aga juba on hilja.

Sõbrad, ma mahun teile taskusse. Kuid nüüd ma pean küll kahjuks minema.

sittagi ei ole muutunud

2008-04-16T22:16:00.002+03:00

Täna on üsna ajalooline päev. Täna ma tulin esimest korda elus teatrist poole etenduse pealt ära. Aga no tõesti jube oli. Või mis jube... lihtsalt hale oli. Vilma sai tasuta pileteid mingile Baskini teatri lavastuse esikale. Ma mõtlesin, et nohh... kui hull see ikka olla saab. Seal on ju Ita Ever!!! Midagi peab ikka olema väärt asi, kus Ita Ever mängib. Aga no ei kannatand vaadata kohe üldse. Ja see Salme keskuse hiigelsuur saal oli otsast ääreni inimesi täis. Kuigi need inimesed erinesid Linnateatri rahvast ikka grandioosselt. Ma pole varem selle peale tulnudki, et erinevates teatrites käivad täiesti erinevad inimesed. Täitsa vahva oli neid vaadata seal tegelt. Publiku keskmine vanus oli raudkindlalt üle 6o aasta. Päriselt. Vahvad vanapaarid. Ühel paaril olid punased roosid rinnas:) Neile võibolla see etendus ka meeldis. Äratundmisrõõmud või midagi. Aga kohtavalt igav oli minu jaoks.

Mis siis veel...hmmm... Kaarli pooliklikkuse jutt tema blogis ajas natuke hirmu nahka. Käsist ja jalust seotud olemise tunne tuli peale. Aga mida sa sellel puhul teed? Ütled "pai, küll läheb üle". Sittagi. Ja siis ma mõtlesin kõigile nendele asjadele, mis mul endal pooleli on ja ei taha ega taha valmis saada. Käsipalliraamat näiteks. Peaaegu kõik on oma osa ära teinud peale minu. Ja siis magistritöö muidugi. Ja siis see Undi essee...aaaarrgghhh:) Hädaorg. :)

Fakkk... ma ei tea, mida ma jahun siin.

Ma ei suuda ette kujutada mitte ühtegi inimest, keda huvitaks see kräpp, mida ma siin produtseerin.

Ma lähen ära magama. Homme tuleb Jõgeva kooli lastega kohtuma sõita. Tegelt tahaks lihtsalt minna teki alla ja sealt mitte välja tulla. Nii paariks nädalaks näiteks. Olgu, kõigepealt äkki homme õhtul veel Sotsiale ja ülehomme Tartusse Erkki sünnale. Aga siis küll...

...ma tahan puhata ja mängida ka :(

ma tahan lihtsalt teatrisse minna

2008-04-04T15:53:00.003+03:00

lendamised ja need teised asjad

2008-03-25T23:29:00.004+02:00

Ma tegelikult tean küll, et see on natuke tobe, aga mõnikord ma mõtlen, et kas sinuga on ka nii. Nii et kui sa juhtud täiesti ootamatult mõtlema mõne kauge maa peale. näiteks mingi aafrikamaa või mingi sellise peale...kohe ikka väga kauge maa. Ja mõtled päris nii põhjalikult, et sa oledki absoluutselt selle mõtte sees. skisofreenreaalsus või miskit. Ja kui sa sealt tagasi hakkad tulema pärisreaalsusesse, siis sa oled üheks murdsekundiks ise ka päris üllatunud, et sina oledki sina ise kogu oma elulooga ja et sa oled parasjagu seal, kus sa oled ja sul on mingid asjad mis sul parasjagu on. Pooleli. Ma ei tea, kas sul on nii. Aga minul on küll. Ja see on väga huvitav tunne. See üllatusmoment.

Romeo ja Julia

2008-03-17T11:36:00.002+02:00

Klassikaliselt igav ning odavalt luksuslikuks kujundatud hele vannituba - valamu kohal suur peegel, nurgas wc pott, hiiglaslik lumivalge vann. Peegli kõrval ripuvad uued käterätid, valamu äärel ja klaasist riiulil on reas hulgaliselt pisikesi šampoonipudeleid, miniseepe jne. Kuum vesi voolab solisedes aurava joana vanni.
Siseneb tumesinises ballikleidis Kärt. Katsub sõrmeotstega vett, pühib käe hooletult kleidisaba külge kuivaks ja väljub. Naaseb kibekiiresti, pisike plaadimängija sanga pidi peos. Lükkab juhtme stepslisse ning kõlaritest hakkab kostuma imalaid masendav-romantilisi helisid. Need on need lood, mida kuulavad inimesed, kelle arvates vajab maailm kiiremas korras kapitaalremonti. Kärt võtab sahtlist paki žilette, koorib ühe terariistadest paljaks, laseb seinalambi kunstvalguse hetkeks selle metallpinnale peegelduma ning asetab žileti siis vanniäärele.
Siseneb pisut piduses seisundis Randi, narmendama kratsitud Dieseli teksapüksid jalas, must Coca-Cola reklaamsärk seljas, ekstra kulunud välimusega viltu tallatud Converse'i ketsid hooletult jala otsa torgatud ning Adidas Original dressikas ümber vöö seotud. Poiss näeb tõsist vaeva, et enda käes olevat suurt tikuvõileivahunniku alla mattunud kandikut kenasti horisontaalasendis hoida.

Randi (karjub ja huilgab): Ajeee...
Kärt: Ära räuska, idikas!
Randi (sosinal): Vabandust, ma ei tahtnud häirida sind... sinu... eee... misasja sa siin teed?
Kärt: Sa kavatsed Aafrikasse sõita või? (Laob riiulitele ja vanniäärele ritta hiiglama suure koguse teeküünlaid.)
Randi: Aaa... ei, ma olen ise kohutavas näljahädas. (Kärt urgitseb Randi taskust tulemasina ja süütab küünlaid. Randi jälgib tüdrukut jupp aega sõnatult.)
Randi: Kõik läksid minema, kui see kuradi trummar sinna akvaariumisse oksendas. Mul hakkas õudselt igav.
Kärt: Ja Riin?
Randi: Mis Riin?
Kärt: Riin.
Randi: Noh, mis temaga on?
Kärt: Mitte mis vaid kes.
Randi: No kes siis? Kes temaga on?
Kärt: Sind ei huvita?
Randi: Kas peaks või?
Kärt: Ma mõtlen, et võiks.
Randi: Kulla Kärt, ma ei saa aru, miks sa seda jaburust nii järjekindlalt päevakorras hoiad. See asi sai juba otsa, eks. Lõputiitrid jooksevad just praegu koos selle värdjaliku signatuuriga teleekraanidel. Ma ei saa aru, kes selle üldse välja mõtles. Kuule, kas sa oled kunagi mõelnud, milline võiks olla sinu elu signatuur?
Kärt: Ähh?
Randi: Noh, signatuur, see millega sind sisse ja välja juhatatakse. Ma mõtlen, et üldjuhul on vist nii, et me sünnime ja sureme mingi õudse röökimise saatel. Tavaliselt on emad need, kes helikujunduse eest hoolitsevad. Alati ägab keegi mingites valudes. Aga ma mõtlen, et kui selle tulemise ja minemise saaks mõne muu heli taustal ära teha, siis oleks kuulmismeelel palju mugavam.
Kärt: Kuule, kas mulle ainult tundus nii või ütles kumbki meist just, et kaamerad ei tööta juba jupp aega enam. Sa võiks nüüd ise ka oma geniaalsusepurskeid tiba ohjeldada. Need ei jõua enam ajalehte.
Randi (ei tee väljagi): Ma arvan, et kui mina ükskord otsad annan, siis ma tahaks Nokia tune'si kõlle omale signatuuridena saatjaks. (Imiteerib seda heli.) Noh, on ju sümboolselt irooniline!? Täpselt lahkumismeeleolu, eks? Selline... käige te ka põrgu, mina rohkem ei taha, mina tõmban jeehat.
Kärt: Kui sina kuskile sisened, siis ainult käteplagina ja rõõmuhõisete saatel. Nagu Al Bundy või keegi. Maigutad ukse peal jupp aega suud ja sügad mune, enne kui midagi öelda saad.
Randi: Päriselus ei ole ju nii. Võibolla homme on või ülehomme. Aga kindlasti mitte rohkem. Nad unustavad mu kiiresti ära. Vähemalt järgmiseks hooajaks. Sinuga läks ju eriti ruttu. (Naerab lõbusalt.)
Kärt (solvunult): Kuule, jää nüüd palun vait. Mida sa üldse tahad? Sa tuled siia minu vannituppa ülbitsema...
Randi: Oota nüüd... vabandust. Ma ei mõelnud midagi halba. Ma lihtsalt kaotasin võtme ära ja...
Kärt: Sa oled läbinähtav nagu mingi kuradi kilekott! Sa olid peol selles Ken-nuku ülikonnas. Pealegi, meil ei ole võtmeid. Meil on magnetkaardid.
Randi: Mida iganes.
Kärt: Valvelauast saad uue. (Randi surub kandiku nurka pidi kraanikaussi, nii et suurem osa võileibadest üle serva maha libiseb. Seejärel istub ta põrandale.)
Randi: Mõne aja pärast läheb huumoriks. Alumised naabrid saavad uneseguse spa-kogemuse. (Vann on vett triiki täis jooksnud. Kärt keerab kraani kinni.)
Kärt: Miks sa siia tulid?
Randi: Ma ju just seletasin. Mul hakkas igav ja ma kaotasin võtme ära.
Kärt: Miks sa siia tulid?
Randi (murelikult): Kas produtsent tõesti sulle alguses tervisekontrolli ei korraldanud?
Kärt: Ma kuulen väga hästi, mida sa räägid. Aga ma ei saa aru.
Randi: Jamasti siis. Kuule, tegelt ka. Kas sa oled ikka veel vihane, et ma sind välja hääletasin? See on ju nii lapsik.
Kärt: Sina oled lapsik. Või vabandust, tõesti, lapsikusest on asi jah kohutavalt kaugel. Sa oled haige värdjas. Jah, vot täpselt see sa oled.
Randi: Ma olen haige värdjas lihtsalt sellepärast, et ma mingis tobedas telesaates sinu asemel Riinu valisin? No kuule...
Kärt: Sa oled haige värdjas sellepärast, et sa selles tobedas telesaates Riinu valisid ja nüüd käid tast mööda nagu mingist liiklust reguleerivast politseinikust. Näed küll, aga ei hooli.
Randi: Politseinikust? Nojah, sellisel juhul nagu lamavast politseinikust. Ta tahaks terve oma elu ainult horisontaalasendis teki all veeta. Mulle aitas küll. Pealegi on ta kole ja tuim nagu riidepoe manneken.
Kärt: Ma ei oleks uskunud, et sa selline mölakas võid olla.
Randi (lepitavalt): Ole nüüd, kullakene. Ma ei ole ju halb inimene. Ma ei tee kellelegi tahtlikult haiget. Ma asetan banaanid viimasena kassalindile isegi siis, kui müüja on mustanahaline.
Kärt: (Istub WC poti kaanele ja peidab näo ohates kätesse.) Miks sa siia tulid?
Randi: Noh... ma ei tea... ma mõtlesin, et su toanaaber sõitis ära koju ja... noh, et sul ei ole kellegagi olla äkki. Et äkki sul on ka nagu... igav... või midagi.
Kärt: Sa tulid siia ja arvasid, et me võiksime nüüd lihtsalt hakata kenasti seksima jah?
Randi (laiutab käsi): Noh näiteks. Igav on ju. (Kärt ei oska enam midagi öelda. Randi ei julge enam midagi öelda. Ikka veel mängiv makk muudab vaikimise läägeks ja vesiseks.)
Randi: Põrand on soe.
Kärt: Jah, nad kütavad seda. Randi, kuule...
Randi: Inimesed võiksid suunata oma energia kusagile mujale kui põrandaküttesse.
Kärt: Randi, kuule...
Randi: No mis on?
Kärt: Miks sa siia saatesse tulid?
Randi: Ma ei tea... midagi targemat ei olnud teha. Inimestel on nii palju energiat, et nad võiksid vähemalt midagi mõttekat ette võtta. Mõne jõe tagurpidi voolama panna või miskit. See oleks vähemalt lõbus.
Kärt: Sa ei saa kogu elu igavusele ja meelelahutusele taandada.
Randi: Miks ei saa? Millele muule sa seda siis taandad?
Kärt: Armastusele ja üksindusele näiteks.
Randi: Ma ei saa aru, miks sa pead alati kõige traagilisemal noodil mängima? Emode muusika on äge küll, aga sealt edasi ajab kogu see värk mind lihtsalt öökima.
Kärt: Sa tahad öelda, et kogu su elu on ainult nali, šõu ja kepp?
Randi: Ja vein. Ärgem unustagem veini! (Poiss kougib dressipluusi taskust välja veinipudeli, kisub korgi hammastega pealt ning sülitab selle valamukapi alla. Seejärel võtab riiulilt kaks plastmassist hambaharjatopsi ning valab joogi välja.)
Kärt: Ja see ongi kogu su elu mõte?
Randi: Kuule, kas sa kavatsed must mingi maailma kõige jaburama biograafia kirjutada või? Järgmiseks sa küsid, kuidas mul läheb.
Kärt (ohkab): Jah, oli plaanis küll.
Randi: Oleks ma teadnud, et enne voodisse jõudmist peab mingi kuradi psühhoanalüüsi läbima, siis ma poleks üldse tulnudki. Isegi sõjaväe komissariaadist saab kergemini läbi.
Kärt: Randi, kas sa võiksid palun mitte öelda selliseid asju? Kas tead, need ei mõju eriti romantiliselt? Ja üleüldse, sa ei ole sõjaväes käinudki, nii et ära targuta.
Randi (vahib tüdrukut altkulmu): Oota nüüd... kust sa seda võtad? Kust sa tead, mida ma teinud ei ole või olen?
Kärt: Ma lugesin su ankeeti. Nad on üsna põhjalikud, kas pole?
Randi: (Hüppab ärritunult püsti ja hakkab närviliselt mööda pisikest vannituba ringi käima.) See info pidi olema konfidentsiaalne. Kuradi valelikud lambad, raisk.
Kärt: Ja miks sind sõjaväkke ei võetud siis? Mis sul viga on? Mõni paha haigus või lampjalad?
Randi: Kuule, sul omal on lampjalad. Ja mis kuradi haigus? Mul pole mingit haigust.
Kärt (norides): Või ei jaksa sa lihtsalt joosta? Sa oled ju alakaaluline? Kas sa ei taha eriti süüa, kallis poiss? Vaata, milline sa välja näed. Nagu luu ja nahk. Sul on omal kõva näljahäda käes küll, see on selge.
Randi: Looda sa. Mul vanamees viskas nendele tüüpidele seal piisaval hulgal nutsu, nii et nad lihtsalt jätsid mind kogemata kahe silma vahele.
Kärt (vangutab muiates pead): Noh, umbes midagi sellist ma tegelikult arvasingi. Lahe mees oled küll. Isegi oma kodumaad ei ole valmis kaitsma.
Randi: Kodumaad? Miks peaks mina midagi kodumaa heaks tegema? Mida see kodumaa kunagi minu heaks teinud on? Kui sõda tuleb, siis mina istun lihtsalt oma maja ukse ette maha ja annan kuuli igaühele, kes lähedale julgeb tulla.
Kärt: Ja kaamerate ees olid sa nii viks ja viisaks poiss.
Randi (pisut rahunedes): Ära targuta. (Kärt läheb ukse juurde, keerab selle võtmega lukku. Seejärel avab WC poti kaane, viskab võtme potti ning tõmbab vett.)
Randi (arusaamatult): Mida sa teed?
Kärt: Sa ise ütlesid, et sa tahad šõud. (Tüdruk istub Randi juurde põrandale. Randi asetab oma käe ettevaatlikult Kärdi säärele, aga tüdruk lükkab selle eemale.)
Randi: Miks sa ise siis saatesse tulid, moraalijünger?
Kärt: Raha pärast.
Randi (naerab): Jah, väga naljakas. Tõepoolest naljakas.
Kärt: Mis siin naljakat on?
Randi: See auhinnaraha oli ju nii mõttetu.
Kärt: No igaühel ei ole kuldmunasid munevat isa.
Randi: Ikkagi, ma arvan, et sa valetad.
Kärt: Jah. Valetan.
Randi: Räägi siis.
Kärt: Ei taha.
Randi (pilkavalt): Noh eks sa hoia jah kõik endasse ja öösel nuta patja vaikselt omaette.
Kärt: Kuidas ma rääkida saan, kui sa koguaeg aint irvitad ja mõnitad?
Randi: Hei, kuule, sorry. Tegelt ka. Ma ei mõelnud midagi halba. Mille pärast sa tegelikult siis tulid?
Kärt: Armastuse pärast. (Randi purskub naerma. Kärt solvub. Randi märkab tüdruku kibestunud nägu ja jääb hoobilt vait.)
Randi: Armastuse pärast?
Kärt: Kuule, kas sinu vanematel ei ole seda haigust?
Randi: Mis kuradi haigust jälle? Sa kõlad juba nagu perearst.
Kärt: Ma ei tea. Ega ma ei oska neile ka päris raudkindlat diagnoosi panna, aga mingi meditsiiniline defekt see kindlasti on, mis viimasel ajal üha ägeneb. Eriti emal. Ta oskab alati kõik meie perekondlikud koosviibimised kenasti ära rikkuda. Toob kanavaagnat lauale ja räägib samal ajal, et oi kuidas tema ikka loodab, et Kärt leiaks endale nüüd varsti ühe kena toreda noormehe. Kärt, kas sul peigmeest on? Aga miks ei ole? Sa peaksid nüüd küll juba hakkama perekonna peale mõtlema. Oi, ma nii loodan, et sa leiad omale ühe kena toreda noormehe. Aga kas sul üldse on kunagi peigmeest olnud? Aga miks sul ei ole? Aga kas sellel su sõbrannal on peigmees? Aga miks tal ei ole? Kas tal ei olegi mitte kunagi peigmeest olnud? Mina ootasin sinu vanuselt juba oma teist last. Ma nii loodan, et sa ikka leiad omale ühe kena toreda noormehe. Saad sa siis aru? Ta lahkab minu hormoonaalset seisundit sugulaste keskel söögilauas. Mõnikord ma mõtlen, et lähen lihtsalt Raekoja platsi ja küsin seal inimeste käest, et äkki keegi neist tahaks minuga abielluda. Lapsevanemad oskavad oma suures hoolivuses ikka nii kuradi nõmedad olla.
Randi: Väga hale.
Kärt: No seda minagi.
Randi: Ma mõtlen, et sina.
Kärt (solvunult): Aitäh.
Randi: Ja kas sa leidsid siis?
Kärt: Misasja?
Randi: Kas sa leidsid siis? Noh, armastuse. Saatest. (Kärt põrnitseb liiga suure keskendumisega põranda kahhelkivisid). Mineeeee nohh... ära ütle, et too Martti, kes neljandas saates udu tõmbas. Kas tõesti sina ka? Too oli ikka eriline tropp. Kui loll peab üks inimene olema, kes hakkab saate ajal korraldajaid taga rääkima? Kõik ju teadsid, et igas toas on kaamerad üleval. Täiesti haige vend. Sa ei saanud ju ometi temasse armuda. Aga no ega ma ei imestaks ka. Kõik tibid jooksid tal ju neli esimest saadet sabas.
Kärt: Sul on hea kujutlusvõime.
Randi: Mis kujutlusvõime? Sa tahad öelda, et mul ei ole õigus? No aga räägi siis, kes ta oli? (Randi on taas Kärdile lähemale nihkunud ning oma käe ümber tüdruku õlgade pannud.)
Kärt: Sina. (Randi tõmbub ehmunult eemale.)
Randi: Mina? Sa teed nalja, eks?
Kärt: Ei.
Randi: Mine noh. Ma ei oska nüüd küll midagi öelda. Ma ei taha.
Kärt: Mida?
Randi: Ma ei taha, et sa mind armastaksid.
Kärt: Miks? Mis mul siis viga on? Kas mul on ikkagi siis midagi lihtsalt viga jah?
Randi: Kuule ära hala.
Kärt: Ma ei hala. Ma tahan lihtsalt teada. Ma sain ammu aru, et see lootusetu on, aga ma tahaks teada, miks.
Randi: (On lausa teise seina äärde nihkunud.) No vabandust, ma ei oska sind aidata. Lihtsalt see mõte ajab mind iiveldama. Vabandust.
Kärt: Oh, sa ei pea vabandama. Aga ma ei tea. Ma nägin küll, et sa koos Riinuga olid ja et teil oli lõbus ja puha. Ja et ta meeldis sulle. Ja sina meeldisid talle. Ma teadsin, et mul ei ole lootust. Ja vahepeal ma nutsin öösiti. Toomas rääkis, et peale seda olevat saate reiting jupp maad tõusnud. Päris uskumatu, et sellel nii tohutu suur menu on. Sellel, kuidas üks plika öösiti armupiinades ulub.
Randi: Ah sina see siis olidki. Ma ei saanud aru hästi. Tuba oli üsna hämar ja kaadrid olid udused.
Kärt: Nojah, mina see olin. Huvitav, kas see on mingi karma või midagi? See et minu pisarad on alati teistele mingi meelelahutus. (Tüdrukul tulevad nüüd ka pisarad silma.)
Randi: Karma on ikka üks karm värk küll. Sa ütlesid, et sul on pappi vähe. Aga äkki see ongi sinu Nokia? Melodramaatilised seebiseriaalid näiteks. (Poiss hirnub naerda, Kärdil on silmavärv laiali jooksnud.)
Kärt: Noh, mul on vähemalt hea meel, et teil tore oli. Te tundusite üsna armunud olevat.
Randi: Kes meie?
Kärt: No sina ja Riin.
Randi: Hahaaa... kuule sa ajad täna ikka erilisi totrusi suust välja. Mina ja Riinu armunud? See on küll sajandi kild.
Kärt: Mis see siis oli, kui see armastus ei olnud?
Randi: Noo... keha. Tal on ilus keha.
Kärt: Keha?
Randi: Jah.
Kärt: Keha?
Randi: Sellest piisab.
Kärt: Kuidas?
Randi: Kuidas mitte?
Kärt: Ega sul vist südant sees ei olegi, ega?
Randi (hakkab vestlusest juba tüdinema): Mis moodi see kurat siin kõik südamega seotud on?
Kärt (ohkab): Mulle tundus, et te olete armunud, seega ma andsin alla. Ma mõtlesin küll, et ma olen väsinud alla andmisest, aga ikkagi andsin. Ja tulin siia ja mõtlesin, et keeran toa ukse lukku ja lasen vanni sooja vett täis ja... aga siis tulid sina ja ütlesid, et see trummar oksendas akvaariumisse ja kõik läksid minema. Ja ma mõtlesin, et jumal tänatud.
Randi (umbusklikult, vaikselt ukse poole nihkudes): Mis jumal tänatud?
Kärt: Jumal tänatud, et see trummar akvaariumisse oksendas. Ma mõtlesin, et äkki oli see mingi kõrgem märk või midagi. Aga nüüd tuleb välja, et maailmas käivad kõik asjad ikkagi nii nagu nad täpselt käivad. Mingeid kõrgemaid märke pole olemas. Kõik on ikkagi lihtsalt üks suur hunnik paska. (Kärt võtab kingad jalast ära ja astub vanni. Hulga vett lainetab üle vanni ääre põrandale.)
Randi: (Üritab põrandal kuivemat kohta leida) Kuule, palun tule nüüd sealt välja ja istu lihtsalt rahulikult maha ja korista see depressiiviku mask ära. See ei sobi sulle.
Kärt: Aga sina istu maha ja lõpeta lõpuks teesklemine, et su maailm on perfektne.
Randi: Mis mu maailmal viga on?
Kärt: Mulle tundub, et sulle ei ole mõtet seletada. Sul on liiga mustvalge mõistus.
Randi (vihaselt): Mulle tundub, et sa peaksid kõigepealt enda mõistusega asjad korda saama. Sa ei saa lihtsalt käia mööda maailma ringi ja teha nägu nagu sa hakkaks kohe surema. Naudi elu ka natuke. (Kärt võtab vanni äärelt žileti ning libistab seda õrnalt üle oma käsivarre.)
Randi (tardub): Mine persse!
Kärt: Kardad? Ära karda.
Randi: (Tormab ukse juurde ja üritab põgeneda, aga uks on ju lukus.) Sa oled haige.
Kärt: Ei, sina oled.
Randi: Kurat, lõpeta ära. Ära mängi lolli.
Kärt: Mängimisest on asi üsna kaugel. See siin on päriselt. Mäng lõppes juba üsna jupp aega tagasi. Kaamerad lülitati ju välja, mäletad?
Randi: (Läheneb aegamisi vannile, käsi pikalt ees.) Palun anna see žilett nüüd minu kätte. Rahulikult.
Kärt (röögatab): Ära tule!! Ma lõikan, tegelt ka. Kui sa ühe sammu lähemale tuled, ma kohe lõikan. Ja ma vannun sulle, ma olen kiirem kui sina.
Randi: (Taganeb tagasi ukse juurde.) Miks sa seda teed?
Kärt: Sest nii on vaja.
Randi: Vaja mille jaoks? Kurat, lõpeta ära nüüd. Palun, noh...!
Kärt: (Vaatab imestunult Randit, kes läheb iga hetkega järjest rohkem närvi.) Ma ei uskunudki, et sa seda nii traagiliselt võtad. Ma mõtlesin, et sa vähemalt alguses ei usu mind ja arvad, et ma ei mõtle seda tõsiselt. Ja et ma pean sinu veenmiseks mõne ohutu sisselõike tegema.
Randi: Sa oled haige! Sa oled ikka nii kuradi haige. (Taob jalaga vastu vannitoa ust ja karjub appi.)
Kärt (nukralt muiates): See on üsna lootusetu ettevõtmine. Keegi ei kuule sind. Kõik on liiga täis või liiga hõivatud iseendaga.
Randi: Miks sa seda teed?
Kärt: Miks ma mida teen? Miks ma ennast ära tapan või miks ma su endaga koos siia luku taha panin?
Randi: Jah, miks sa mind siia kinni panid?
Kärt: Sina, sina, sina, sina. Midagi muud ei olegi kui ainult sina. Ikka ja alati sina. Sulle võib see tõenäoliselt uskumatuna tunduda, aga mõnikord, tõsi küll, üsna harva, aga mõnikord tuleb elus ette hetki, mil kõik ei keerlegi ainult ümber sinu. Seekord on asi hoopis minus. Puhtalt minus. Ma... ma lihtsalt ei tahtnud üksinda surra. Ma kartsin üksinda surra. Ja ma juba mõtlesin, et ma ei julgegi seda teha. Aga siis astusid sina sisse koos selle oma võileivakandikuga ja...
Randi: Sa ei saa asjadest aru, eks? Sul on midagi tõsiselt lühises. Kas jah? Kõik inimesed surevad üksinda. Kõik. Absoluutselt kõik. Surmas on iga inimene üksi. Isegi kui ma sinuga koos siin selles kuradi faking toas kinni olen, sured sa ikkagi üksinda. Surmas ei ole mingit sind ega mind koos. Surmas on lihtsalt sina ja lihtsalt mina. Saad sa sellest aru? Ja isegi kui mina suren koos sinuga, ei saa me kindlad olla, et me pärast ühte kohta satume. Ja kui me reisimegi koos, ei saa me kõrvuti pileteid. Sest me oleme üksi.
Kärt: Ja sina oled see, kes teab asju jah?
Randi: Jah, mina tean asju.
Kärt: Nojah... geenius... mis ma oskan öelda. (Jupp aega valitseb vaikus. Isegi makk on plaadi juba ammuilma lõpuni mänginud. Kärt libistab taas mänglevalt žiletiga üle oma käe sisekülje.)
Randi (kohkunult): Palun, ära tee...
Kärt: Sa oled üks maru nõrga närviga poiss, ma vaatan.
Randi: Ütle, mida sa tahad? Mida sa tahad, et ma teeksin? Olgu... olgu, ma armastan siis sind, kui sa nii kuradi väga tahad. Ma armastan sind. Mida ma pean tegema?
Kärt: Sa oled naeruväärne.
Randi: Miks? Miks ma naeruväärne olen?
Kärt: Sa just natuke aega tagasi tõestasid väga efektselt, et sa ei ole võimeline kedagi armastama. Sulle on vaja ainult palagani, ilusaid kehasid ja raha. Muu sind ju ei huvita. Kõik muu on sentimentaalne pask. Emovärk, tead küll.
Randi: Mis raha? Mind ei huvita mingi raha. Näe, vaata, ma tõestan sulle. Pole mulle vaja mitte midagi. (Poiss kisub oma taskust välja rahakoti ja telefoni, viskab need wc potti ja tõmbab vett. Pott ummistub ja hakkab vett üle ääre ajama.)
Kärt: Sa oled lihtsalt nii rumal, et naljakas hakkab.
Randi: (Vahib Kärdile jupp aega arusaamatult otsa, taipab siis korraga oma viga ja sukeldub kättpidi wc potti telefoni järele.) Kuradi raisk. Sa kuradi faking raisk. (Üritab telefoni kuivatada ja raputada, aga see ei võta enam pilti ette. Pikk vaikus. Kärt vahib, pea kuklas, sõnatult vannitoa lage. Randi istub märjal põrandal ja kisub telefoni osadeks lahti.)
Kärt: Randi, kuule... (Poiss ei vasta.) Randi, kuule, ütle, mis on kõige jubedam asi, mida sa oma elus näinud oled.
Randi: Ma ei taha sinuga praegu rääkida, eks. Lihtsalt, sina ligune seal vannis kasvõi niikaua, kuni sa limaseks muutud ja sulle soomused kasvavad või lõika oma veenid läbi. Mind tegelt ka enam ei huvita. Ma ootan lihtsalt kuni koristaja hommikul tuleb ja lähen ära koju.
Kärt: Miks sa nii närvi läksid? Ma ei kujutanud üldse ette, et sa niimoodi reageerid. Ma mõtlesin, et sa tuled lihtsalt mulle kallale ja võtad selle kuradi žileti mul käest ära. Sul on kindlasti kõvasti rohkem jõudu kui mul. Aga sina läksid lihtsalt hulluks. Alguses tardusid paigale ja siis tahtsid põgeneda. Meie aja kangelane, hahaaaa...
Randi: Ole palun vait.
Kärt: No me peame siin ju hommikuni istuma. Kohutavalt tüütu oleks lihtsalt hommikuni vaikuses passida.
Randi: Kohutavalt tüütu on hommikuni sinu ebardlikust maailmast osa saada. (Pikk paus.) Kas sa tegelikult ka tahtsid ennast ära tappa või mängisid ainult lolli?
Kärt: Tahtsin. Siiamaani tahan tegelt.
Randi: Ära hakka jälle, palun.
Kärt: Siis räägi minuga.
Randi: Okei, okei. Ma räägin. Mida sa tahad teada?
Kärt: Mis on kõige hirmsam asi, mida sa oma elus näinud oled?
Randi: (pikk paus) Tühi valge paberileht.
Kärt: (Vangutab uskumatult pead.) Sa ei saa enda elust rääkides teisi inimesi tsiteerida. Ma olen ka kooli kirjandustunnis käinud. Sa ei ole Hemingway. Sa oled Randi. Tühi valge paberileht ei sobi konteksti. Sa ei ole kirjanik, kallis. Nii rääkides oled sa ise ka üks kaubamaja riidemaailma manneken. Ilma mõistuseta kummist keha, mis seisab ainult müüja sätitud asendis.
Randi: Ma ei teadnud, et Hemingway midagi sellist on öelnud.
Kärt (muutub uudishimulikuks): Aga mida sa siis mõtlesid? Mis paberileht?
Randi: Sa ei saaks aru.
Kärt: No ma proovin aru saada.
Randi: Ah, jätame selle jutu.
Kärt: Ei, ärme jäta. Ma tahan su elust midagi teada. Sa lähed koguaeg nii krampi, kui keegi sult midagi tõeliselt isiklikku küsima hakkab.
Randi: Sa ju lugesid mu ankeeti. Mida sa veel teada tahad?
Kärt: Kuule, iga mõistusega organism saab aru, et see värk seal ankeedis oli lihtsalt mingi sinu järjekordne anekdoot. Mitte keegi ei usuks, et su vanemad on hullumajas. Hullumajas ei ole võimalik nii palju pappi kokku ajada.
Randi (muigab nukralt): Toomas uskus.
Kärt: Nojah, aga ma rääkisin ju ka mõistusega organismidest. (Paus) No aga räägi, mida sa enne saatesse tulekut tegid?
Randi: Niisama olin.
Kärt: No aga mida sa tegid? Õppisid või töötasid kuskil või mida?
Randi: Noh niisama... asju tegin. Tead küll.
Kärt: Ei tea. (Paus) Ja kuidas need asjad sul siis välja tulid?
Randi: Noh, normaalselt. Kuule ära urgitse, eks.
Kärt: Olgu. Aga mis valgest tühjast paberilehest sa rääkisid?
Randi: See oli kõik väga ammu. Seda ei ole enam mõtet meenutada.
Kärt: Meenuta ikka. Palun.
Randi: Ma olin siis väike poiss. Me pidime kooli vanemate tõendi viima, et tohime kaevandusmuuseumisse ekskursioonile minna. Isa ütles, et ta hommikul kirjutab. Ma viisin talle paberi kööki laua peale valmis, et see tal ikka kindlasti enne tööle minekut meeles püsiks. Aga kui ma hommikul ärkasin ja kööki läksin, oli paber sealsamas, kus ma selle jätnud olin. Täiesti tühi.
Kärt (hakkab naerma): Kurat, see on nagu mingi pärastlõunane kogupere tragikomöödia. Sa said lapsepõlvetrauma sellepärast, et sind kaevandusmuuseumi ei lubatud?
Randi: Ah, mida iganes. Sa ära teinekord lihtsalt küsi, eks.
Kärt: Olgu, olgu. Anna andeks. Sa ise teed ju ka koguaeg niimoodi. Aga räägi edasi. Mis juhtus siis? Miks sellest tõendist nii suur jama tuli?
Randi: Sellest tõendist ei tulnud mitte mingisugust jama.
Kärt: No aga milles siis asi oli?
Randi: Peale seda hommikut lõpetas meie perekond eksisteerimise.
Kärt: Oota, misasja sa tahad nüüd öelda? Kas su vanemad said kuidagi õnnetul moel surma või? Või oota, vabandust, sa rääkisid, kuidas su isa sind sõjaväest välja ostis. Järelikult on ta elus. Aga mis siis oli? Pandigi hullumajja? Ja sa ei valetanudki oma ankeedis?
Randi: Noh, nii ja naa. Peale seda hommikut hakkas terve maailm haiglarohtude järele haisema. Kõik oli vastik ja ajas oksele. Nagu suruks keegi sulle pidevalt vägisi kanüüli veeni.
Kärt: Mis nendega siis juhtus?
Randi: Noh, nad lihtsalt lahutasid lõpuks ja hakkasid kõigepealt teineteist vihkama. Ja siis lõpuks mind.
Kärt: Oi kurat, päris jube.
Randi: Ei, see ei ole jube. See on klassika. See on ju kõigiga nii. Ma annan sulle viis sotti, kui sa ütled ühe oma tuttava, kelle vanemad ei ole lahutatud või ei otsi internetist mõne palgamõrvari e-maili aadressi.
Kärt: Minu vanemad elavad õnnelikult koos.
Randi: Jaa... siis on enda ära tapmine küll kõige õigem asi, mida sa teha võiksid. Siis jääb mul see viis sotti ka alles. Sest nemad peavad küll olema kõige viimased lahutamata lapsevanemad maailmas. Ja ma vean kihla, et nad praegu lihtsalt otsivad ettekäänet.
Kärt: Ma ei suuda nüüd meelde tuletada, kes oli see poiss, kes mõni aeg tagasi minule pessimismi ja melanhooliat ette heitis. Aga olgu, miks nad siis lahku läksid? Iseloomud ei sobinud?
Randi: Ei, lihtsalt... verd oli liiga palju.
Kärt (ehmunult): Oota. Misasja? Nad peksid teineteist või?
Randi: Ei, mitte nende verd. Minu venna. Kolmteist aastat tagasi, kui ma veel väike poiss olin, armus mu vanem vend ühte tüdrukusse, kes temaga ühes klassis käis. Nad olid viisteist ja mina seitse aastat noorem. Ma lubasin vennale, et ei räägi kellelegi, kuidas ta öösiti mõnikord akna kaudu õue hiilis ja alles vastu hommikut tagasi koju saabus. Me magasime ühes toas ja minul ei tulnud kuidagi nendel õhtutel und. Kartsin hirmsasti, et isa saab teada. Isa ei sallinud seda tüdrukut üldse. Õigemini ei sallinud isa selle tüdruku vanemaid. Seda ma ei mäleta, miks, aga ma tean, et nad olid võimelised täiesti vabalt üksteisel hammastega unearterid läbi närima, kui vaja oleks läinud. (Pikk paus.) Aga ühel hommikul ei tulnudki mu vend enam koju tagasi. See oli seesama hommik, mil ma tühja paberilehe köögi laualt leidsin. Ja ka mu venna klassiõde ei jõudnud enam kunagi koju tagasi. Meie isad rahunesid lõpuks maha. Surnuaial ütles kirikuõpetaja, et tal on kahju, et nad nii otsustasid teha, aga vähemalt läksid nad koos. Et vähemalt surid nad armastuse surma. Ma ei ole teda kunagi uskuda suutnud. Surres on iga inimene lõplikult üksi. Mina arvan, et nad on lihtsalt alatud ja isekad mölakad. (Kärt on Randi rääkimise ajal vannist välja roninud ning poisi kõrval istet võtnud. Randi peidab pea tüdruku sülle. Näib nagu ta isegi nuuksuks natukene.)
Kärt: Nii romantiline. Õudne küll, aga nii kuradi romantiline. See ongi armastus.
Randi (naerab irooniliselt):Armastust ei ole olemas.
Kärt: Sa ei saa oma venna surma oma isiklikule kibestumisele ettekäändeks tuua. Kuigi ma nüüd saan aru küll, miks sa nii närvi läksid, kui ma ütlesin, et ma ennast ära tapan. Sa käid mööda maailma ringi, ükskõikne grimass konstantselt ees. Sa kasutad seda lihtsalt ettekäändena, et mitte elama hakata. Jah, elama. Elus on muud ka peale seksi ja rokenrolli. Ainus, mis mind hämmastab, on see, et mul kulus nii kaua aega sellesse punkti jõudmiseks. Ma uskusin, et ma saan selle sult kiiremini kätte. Aga sa oled kuradi kange poiss.
Randi (hirmutava eelaimdusega): Millest sa räägid?
Kärt: Sinu ignorantsus jahmatab mind. Kas sa tõesti arvasid, et ma lihtsalt tahan ennast heast peast ära tappa? Ja veel seesuguste žestidega? Sa oled ikka nii rumal. Naerata kaamerasse, kallis poiss.
Randi: (Vahib meeleheitlikult ümberringi, üritades kaamerat leida.) Saade on läbi. Sa valetad. See on jälle üks su haigetest naljadest. (Poiss on kohutavalt endast väljas.)
Kärt: Igal saatel on ju viimane osa. Elu pärast saadet. Ära ütle, et sa sellest midagi kuulnud ei ole.
Randi: Ja sina? Miks sa... kes sulle...?
Kärt: Nojah, nad maksavad hästi. Sa ise oled meile ju sellise reitingu kasvatanud. Oi see saab olema tõeline märul, mis ajakirjanduses lahti läheb. Õnneks oled sa piisavalt edev.
Randi (röögib): Ei!!! Eii... te ei tohi seda teha. Lõpetage ära. See ei tohi eetrisse minna. (Otsib kaamerat ja leiab selle vanni kohalt nurgast. Ronib jalgu pidi vanni, üritab kaamerat seina küljest maha rebida, aga ei saa hakkama. Haarab siis riiulilt maki ning asub sellega kaamerat puruks peksma. Üsna tulutult. Makk laguneb, aga kaamera jääb terveks.)
Kärt: Naerata, mu kallis staar.
(Randi veabki näole meeleheite ja groteski seguse naeratuse, ümiseb Nokia tune'si ning laseb makil vanni kukkuda. Kostub särin. Elekter kaob.)
Kärt: Oh jumal...vabandust. Ma ju lihtsalt... tegin... nalja.
(Veel üks sähvatus.
Pimedus.)

tõde ridade vahel (Romeo ja Julia ainetel)

2008-03-16T17:03:00.002+02:00

Ariel ütleb: okei, hakkasin just lugema. kas randi ei olnud juba kunagi kellegi nimi?
dianx ütleb: alguses oli mikk janteri nimi randi
dianx ütleb: ma pidin selle nime kunagi kuidagi ära kasutama
Ariel ütleb: mis värk sul selle nimega on?
dianx ütleb: ma ei tea
Ariel ütleb: ma arvan, et pean kunagi ära kasutama nime mügarbert
dianx ütleb: kui ma väike tatikas olin, siis oli üks väga vastik ja õel naabripoiss, kes mind koguaeg terroriseeris. ma tahan ta nüüd mitmekordselt ja võimalikult piinarikkalt kirjanduses ära tappa :)

see sissekanne on tegelikult irooniline. Mõelge parem nii.

2008-03-13T09:15:00.002+02:00

Kahekümnendate kriis. Kõik need enese pidevad ümberdefineerimised. Ma ei tea, keda ma seekord jälle tsiteerisin. Mul on laused, aga ma ei tea, kas need on minu või kellegi teise omad.

Jätame selle kuradi kirjutamise maha, sõbrad, raisk. Ahh?? Hakkame (jääme) riigiametnikeks. Muruniitjateks, ajaloolasteks, kultuuriajakirjanikeks (ei, see oleks liiga jälk. Peaaegu nagu peegel või midagi).

Ma eile avastasin, et ma ei suuda enam raamatuid lugeda. Mitte ühtegi neist. Ja kinos olles hakkas nii vastik, et ma olin isegi selle kõigi poolt kiidetud oscarifilmi peale pahane. Lame on kõik. Mitte selles slängisõnamõttes vaid otseses. Tasapinnaline. Horisontaalsed lineaarsed jooned. Ilma kardiogrammiliste võngeteta.

Ma vaatasin, kuidas vihm akna taga lumeks muutus. Aga see ei muuda midagi. Vihm on ikkagi ainult vihm. Oli.

Ma ei tea, mida me Võru koolilastele homme räägime. Homme saab kolm aastat sellest hetkest, mil ma rekvisiitori käest riigiametniku maski küsisin ja kontorilaua taha istusin. Commedia dell'arte?!?

Tahaks lihtsalt rohkem päriselt olemas olla. Palju õnne saabuvaks emakeelepäevaks.

veidrus

2008-03-11T11:51:00.001+02:00

ma vajutan umbes iga 20 sekundi tagant meilboxi refresh-nuppu, kuigi ma tegelikult tean ju küll, et "paari nädala jooksul" ei tähenda "homme või ülehomme".

:)

pühapäev

2008-03-10T11:42:00.003+02:00

Ma vist peaksin eilse kohta midagi kirjutama, aga ma ei tea... ma ei oska.
Ma olin kindel, et see saab raske olema. Aga see oli veel raskem.

Me olime kaheksakesi. Esimesest voorust edasipääsenute hulgast oli üks juba vahepeal loobunud. Seisime ukse taga viskasime nalja Superstaari saate teemadel. Siis nad tulid. Ja läks lahti.

Me olime seal SEITSE TUNDI.

Pärast, õhtul kodus oli tühi tunne sees. Siiamaani on. Ega ma ei oleks osanud midagi teistmoodi teha, kui ma tegin. Ma arvan, et mul ei läinud halvasti. Närvis olin küll. Aga kõik olid ju tegelikult.

Kui me kell 17.00 ära kodude poole liikuma hakkasime, oli mu käsipallimängu alguseni jäänud 45 minutit. Taksojuhid tegid (minu palvel) hullumeelseid sõite. Üks ületas ristmikku vastassuunavööndis. Vööndite vahel oli pikk roheala. Taksojuht ütles... ära teed vaata. Räägi mulle kiiresti kõigest, mida sa tänase päeva jooksul teinud oled. Ma ei osanud ausalt vastata, seega jutustasin talle väljamõeldud lugusid. Teed vaatasin ikkagi ja mõne manöövri ajal käisid kõhust kõhedusejõnksud läbi.

Jõudsin koju asjade järele ja uue taksoga Kristiine Spordihalli täpselt 45 minutiga. Jõudsin saali siis, kui kõlas avavile. Tähendab, mu keha jõudis saali kenasti kohale küll, aga mu mõistus oli ikka veel üleval Toompeal. Mäng oli raske. Kõige raskem sellel hooajal. Tõenäoliselt. Olime väga pikalt taga. Siis saime rünnaku käima ja vahe kahanes 1 punktini. Aga siis me jälle enam ei jaksanud ja lõpuks saime viie punktiga lutti. Ma ei olnud kurb. Mul ei jätkunud lihtsalt selleks õhtuks enam emotsioone.

Paari nädala jooksul pidid meie internetipostkastidesse tulema teated, kellel lubatakse jätkata. Ma ei oska enda kirja sisu isegi ennustada.

võlad

2008-03-04T09:30:00.007+02:00

Täna hommikul oli mu postkastis Indreku kiri, kus seisis: "Sa ei tohi lugejaga nii teha... see on nagu niiiiiiiii õel." Ma saatsin talle eile selle näidendi lugeda, mille kirjutamine mul juuksed peas halliks ajas. See on lugeja jaoks pisut õel vist jah.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Ma tahtsin rääkida sellest, et minuga on see kummaline lugu, et mulle meeldivad teised ja kolmandad etendused peaaegu alati märgatavalt rohkem kui kõige esimesed. Peaaegu alati sellepärast, et on mõningaid erandeid ju ka. Ma mõtlen näiteks a la linnateatri kunagine "Et keegi mind valvaks" vms. Noh, tähendab sellised, mille süžee on lihtsalt nii kreisi, et radikaalsete lõpupuäntidega kaasnevad litakad sul hinge sees kinni löövad. Teate ju küll selliseid.

Aga 98% lavastustest meeldivad mulle alati kõige rohkem teisel või kolmandal etendusel. Eile nägin Hanesid teist korda ja parem oli sellepärast, et esimese etenduse esimene vaatus kulus mul selle peale, et üldse aru saada, mida kuradit nad /tegijad/ seal rabelevad või mulle /vaatajale/ öelda tahavad . Ja ma ei arva üldse, et see tegijate põhjustatud oli. Absoluutselt minu enda puudus. Aga teisel korra, kui ma sain osatäitjate identiteedimuutumise asemel kohe algusest peale keskenduda detailidele, oli juba väga kuratlikult äge.

Mulle meeldis see traksidega palgamõrvar-poiss seal. Ja siis mulle meeldis see kollaseruudulise seelikuga tüdruk, kes mulle ühel hetkel otsa vaatas ja ütles "sa oled lihtsalt nii armas". Veider oli see, et ma istusin ju esimese etenduse ajal täpselt sama koha peal ja ma ju loomulikult unustasin ära, et selline stseen seal on. Seega juhtus see juba teist korda. Mul endal oli hullult naljakas ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ta näeb (jätab meelde ka), kellele ta seda teksti ühel või teisel õhtul räägib. Või pimestavad prožektorid ta silmi? Mul kohe tuli mõte kirjutada üks hale melodramaatiline novell sellest, kuidas mõni õnnetu inimene sellist juhust ära kasutab ja käib teatris mingi spetsiifilise koha peal istumas puhtalt sellepärast, et talle öeldakse seal selliseid ilusaid sõnu, mida päriselus keegi ei ütle. Näiteks. Noh, lihtsalt oleks selline äärmuslik eluheidik. Ja kuna mina olen selline õel kirjanik, siis ma lasen oma novellilavastajal selles novellietenduses mingil hetkel tekstimuudatuse teha, mis viib traagiliste sündmusteni peale kõige viimast etendust teatrimaja taga pargis:) vms.

oihh... ma kaldun koguaeg teemast kõrvale.

Ma tahtsin öelda, et mulle meeldis selle kõige suurema suuga poisi suu, kui ta laulis. Ja siis mulle meeldis see, et kasstüdrukul olid põlved sinised nagu mõnel vingel käsipalliplikal ja et ta sellest üldse ei hoolinud, kuigi teoorias pidi ju valus olema küll. Ja siis mulle meeldis see, kui homo-Tiit kiigu peal istus ja laulis, hoolimata sellest, et ma kaks korda peaaegu ta kummiketsiga vastu nina oleks saanud.
Ja siis mulle hullu moodi meeldis Päär Pärensoni hääl. See on minu meelest absoluutselt fenomenaalne. Ja siis mulle meeldis see, kuidas ekraani peal vaheaja algusest teada anti. Ja vanaema juuksed meeldisid mulle ka. Ja KÕIK laulud.

Ok, mul on tunne, et ma pean nüüd vait jääma, sest muidu läheb liigseks pateetikaks kätte ära. Selle vältimiseks peaks ütlema lisaks midagi, mis mulle ei meeldinud. Hmm... mulle ei meeldinud see, et mõlemal korral on olnud kõige esimese laulu puhul mikrofon liiga nõrk ja laulu sõnu ei ole absoluutselt kuulda (järgmiste laulude ajal on juba täiesti OK olnud). Ja mulle ei meeldinud see, et näitlejad käisid vahepeal publikule rääkimas seiku iseenda elust ja sellest, miks nad teevad asju, mida nad teevad. Minu meelest ei sobinud see absoluutselt konteksti ja tundus liiga kohustuslikult tudengilik.

Aga näe, ainult 2 paha asja oli umbes miljoni vägeva asja kõrval.
Ja see on juba kuratlikult hea küll.

teatriplaanid märts-aprill

2008-03-03T13:35:00.002+02:00

19.03.2008 Linnateater "Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4" (3. kord)
04.04.2008 Linnateater "Murdlainetus" (1. kord)
07.04.2008 NO99 "GEP" (1. kord)
14.04.2008 Linnateater "Eesti teatri laulud" (8. kord) :)
25.04.2008 Linnateater "Ohvrit mängides" (1. kord)
26.04.2008 Linnateater "Vincent" (2. kord)

ja sinna juurde kõigepealt ehk mõned Haned ka veel:)

2008-03-02T01:48:00.004+02:00

asjad....

mida ei tohiks kirjutada laupäeva.... ei... pühapäeva hommikul. Väää...

Vilma karjub... kui sa sõnumite saatmist ei lõpeta siis ma annan sulle lihtsalt peksa.

elvis ütleb... ma saan aru, et su nali naljakas on ka ilma, et sa sinna mingi emoticoni otsa paneks.

mina ütlen... mine p*****

tegelt kui eriti hoolega järgi mõelda, siis ei olegi mul suurt midagi öelda. Sest vabandada ma ei viitsi. Sest see oleks liiga tobe. Pooooohhuiii...eks... ütle et on... palun:)

kui te tahate et ma oma adiumis näeks, mida te kirjutate, siis pange mingi heledam font. Jah, muu on nii nagu on.

Madis oli ka siin ja ütles "ahoi". Peale mitmendat õlut. Ma valetasin, et mu venna tõi norrast ühe topsi snüsi vähem kui ta tegelikult tõi. Või elab ta praegu taanis üldse?

Kui ma praegu kohe magama ei lähe, siis on halb.

Aga mu magamistoas on ka wifi.

bääää.... ma lähen vaatan, kas mul Vilmale tekki kuskil on. Siis näitas mu adium disconnected. Ei saanud öelda.

ma nüüd magan. Just. Nüüd.

Sellest sissekandest on saanud silmnähtavalt liig.

ma uppusin jälle Salingeri sisse ära

2008-02-29T16:20:00.004+02:00

That's the whole trouble. You can't ever find a place that's nice and peaceful, because there isn't any. You may think there is, but once you get there, when you're not looking, somebody'll sneak up and write "Fuck you" right under your nose. Try it sometime. I think, even, if I ever die, and they stick me in a cemetery, and I have a tombstone and all, it'll say "Holden Caulfield" on it, and then what year I was born and what year I died, and then right under that it'll say "Fuck you". I'm positive, in fact.

imetabane veenmisjõud

2008-02-23T17:01:00.002+02:00

Koit: Sa tartusse ei taha tulla?

Dianx: Ei taha eriti. Järgmisel nädalavahetusel tahan.

Koit: Mis kell rong läheb?

Dianx: Pole õrna aimugi.

Koit: Krt, tule ikka.

Koit: Mis arvad?

Dianx: ma ei saa. ma pean kirjutama.

Koit: Tahad, ma püüan sulle tuvi?

Koit: Siis tuleks?

Koit: mul üks on siin rõdul. Vabalt saaks kätte.

Dianx: ja mis ma taga peale hakkaks? kas ta kirju vähemalt oskab kohale toimetada?

Koit: loota võib

Dianx: küsi

Koit: ta vastas - klu klu

Dianx: lost in translation

litakad

2008-02-21T16:22:00.004+02:00

Ühes Maalehe intekas küsiti täna Jaanus Rohumaa käest, mis see on, mis suudaks ta endast välja viia. Ja Rohumaa vastas, et loomeinimest on väga lihtne endast välja viia. Ütle lihtsalt, et etendus ei meeldinud ja ongi kõik. Sellest piisab.

Ma sattusin täna juhuslikult mingi foorumi otsa, kus mõned arvasid, et mu MOP on totaalpask vms. Ja ma mõtlesin, et sellega on ikka üsna veider värk. Ma ju tean väga hästi, et tuleb kaitsekilp ette sättida või paks nahk kasvatada või öelda et ei hooli sellistest asjadest. Ja et kui on kasvõi üks inimene, kellele meeldib, siis see on juba piisav põhjus loomiseks. Ma olen ise ka neid lauseid kasutanud. Aga ma ei ole päris kindel, kui palju sellistes kinnitustes tegelikult tõtt sees on. Ma tean ju suurepäraselt, et kõigile ei olegi võimalik meeldida. Ja paljud ütlevad halvasti lihtsalt sellepärast, et saaks halvasti öelda. Aga tegelikult tahaks iga kirjanik või kunstnik või näitleja või lavastaja või režissöör, et tema asjad pakuksid midagi nii paljudele inimestele, kui vähegi võimalik. Ja ma ei usu elu sees, et kui keegi on midagi tehes väga palju vaeva näinud või suure osa endast sinna sisse pannud, on neil ükskõik, mida teised inimesed arvavad.

Ma jõuan selle sissekandega nüüd rappa natuke. Aga siit ei pea mitte välja lugema seda, et ma kohutavalt meelt heidaks, kui keegi mu tekstide kohta sitasti arvab. Ma lihtsalt tahan öelda seda, et kui keegi teeb näo nagu oleks tal negatiivsest kriitikast absoluutselt pohh, siis ta suure tõenäosusega valetab.

uuesti

2008-02-19T19:00:00.000+02:00

Värvilõhn ja kõle tuba. Uus kodu.

Mul on just see tunne, mis tuleb siis, kui raamitud pildid on juba seinal või riiulitel, aga kõik ülejäänud asjad veel lahti pakkimata. Kastides ja kottides tagumise toa seina ääres maas.

Aga astuge nüüd kenasti edasi ja tundke end siin mõnusasti. Ma loodan, et jääte kauemaks.

Uued algused on toredad.