esmaspäev, detsember 05, 2011

Vähem kui null

“Clay, kas sa armastasid mind kunagi?”

Ma uurin reklaamtahvlit ja vastan, et ma ei kuulnud, mida ta ütles.

“Ma küsisin, kas sa armastasid mind kunagi?”

Terassile langev valgus tungib mu silmadesse ja üheks pimestavaks hetkeks ma näen iseennast nii selgelt. Ma mäletan esimest korda, kui me koos olime, Palm Springsi majas. Tema keha oli päevitunud ja niiske, lebamas külmadel valgetel linadel.

“Ära tee seda, Blair,” ütlen ma talle.

“Lihtsalt vasta mulle.”

Ma ei ütle mitte midagi.

“Kas see on tõesti nii raske küsimus?”

Ma vaatan talle otse silma.

“Jah või ei?”

“Miks?”

“Kurat küll, Clay,” sosistab ta.

“Jah, muidugi, ma arvan.”

“Ära valeta mulle.”

“Mida kuradit sa kuulda tahad?”

“Lihtsalt vasta,” ütleb ta häält tõstes.

“Ei.” Ma peaaegu karjun. “Ei, ma ei armastanud sind kunagi.” Ma hakkan peaaegu naerma.

Ta tõmbab sügavalt hinge ja ütleb:” Tänan sind. See on kõik, mida ma teada tahtsin.” Ta võtab lonksu oma veinist.

“Kas sina armastasid mind kunagi?” küsin ma temalt, kuigi praegusel hetkel ma isegi ei hooli enam.

Esialgu ei vasta ta midagi. “Ma mõtlesin selle peale ja... jah, kunagi ma armastasin. Ma mõtlen, ma tõesti armastasin. Kõik oli mõnda aega hästi. Sa olid tore.” Ta vaatab maha ja jätkab. “Aga see oli nagu sind ei oleks kunagi päriselt kohal olnud. Oh persse, sellel kõigel ei ole mitte mingit mõtet.” Ta jääb vait.

Ma vaatan teda, ootan, et ta jätkaks, heidan pilgu reklaamtahvlile. Haihtu siin!

“Ma ei tea, kas keegi teine, kellega ma koos olen olnud, on päriselt kohal olnud... aga vähemalt nemad üritasid.

Ma näpin menüüd, kustutan sigareti.

“Sina ei üritanud kunagi. Teised inimesed pingutasid aga sina lihtsalt... Sa olid sellest kõigest liiga kaugel.” Ta võtab veel ühe lonksu oma veinist. “Sind ei olnud kunagi päriselt kohal. Mul oli sinust mõnda aega kahju, aga siis muutus liiga kurnavaks. Sa oled ilus poiss, Clay, aga see on ka kõik.”

Ma vaatan, kuidas autod meist mööduvad.

“Raske on tunda kaasa kellelegi, kes ei hooli.”

“Jah?” küsin ma.

“Millest sa hoolid? Mis teeb sind õnnelikuks?”

“Mitte miskit. Mitte miski ei tee mind õnnelikuks. Mulle ei meeldi mitte miski,” ütlen ma talle.

“Kas sa hoolisid minust kunagi, Clay?”

Ma ei ütle midagi, uurin jälle menüüd.

“Kas sa hoolisid minust kunagi?” küsib ta uuesti.

“Ma ei taha hoolida. Kui ma millestki hooliksin, oleks see lihtsalt veel halvem. See oleks lihtsalt veel midagi, mille pärast muretseda. Nii on valutum, kui ei hooli.

“Mina hoolisin sinust mõnda aega.”

Ma ei ütle mitte midagi.

Ta võtab oma päikseprillid eest ja ütleb lõpuks: “Hiljem näeme, Clay.” Ta tõuseb püsti.

“Kuhu sa lähed?” Äkitselt ei taha ma Blairist lahkuda. Ma peaaegu tahaksin ta endaga kaasa võtta.

“Ma pean kellegagi kohtuma.”

“Aga meie?”

“Mis meie?” Ta seisab seal hetke, ootab. Ma jätkan reklaamtahvli jõllitamist kuni see muutub uduseks ja kui mu nägenime jälle selgineb, vaatan ma kuidas Blairi auto parklast välja keerab ja liiklusesse kaob. Ettekandja tuleb ja küsib: “Kas kõik on korras?”

Ma vaatan üles ja panen päikeseprillid ette ja üritan naeratada. “Jah.”


Bret Easton Ellis “Less than zero”

teisipäev, oktoober 04, 2011

Kustutame inimesi


Sa kustutad telefoninumbreid oma telefonist. See on üks veidramaid tegevusi maailmas. Kolm sellepärast, et neid inimesi ei ole enam seal sulle vastamas ja ühe sellepärast, et tema on sulle nüüd keelatud, mis (nii fataalselt, kui see kõlabki) tähendab ju peaaegu sama. Vist. Ma ei tea.

Kui Facebook saadab sulle teate ja soovitab sul oma lahkunud sõber friendslisti lisada, paistab see nagu must ja õel huumor. Elektrooniline etteheide. Masina manitsus. Hea sõber sa ikka olid, ta ei olnud sul isegi Facebooki sõbralistis. Nii kuradi palju "kui-sid" ja "oleks-eid" on viimasel ajal õhus. Ja see on päris nukkernaljakas, kuidas inimesed postitavad FB seinale sõnumeid. Äkki seal, kus ta on, juhtub wifi olema? Ma ei tea.

Selles kadumise ja kustutamise ajas tuleb ettevaatlik olla, et poolkogemata ei kustutaks ära neid inimesi, kes ikka veel alles on ja hoolivad. Me kipume seda tegema. Mina, sina, meie, kõik. See on kerge tulema selles kadumise ja kustutamise ajas. Sest kõik on hõre ja logisev. Järjest ettevaatlikumalt küsib sõber sõbralt, kuidas sul läheb. Kuidas temal läheb? Need tavaliselt nii tüütud sõnad on omandanud viimasel ajal mingi poolhirmuseguse teise plaani. Ega ometi sina ei...? Ega ometi tema ei... ? Ahso, temaga läks nüüd nii. EIII, ei tohi. Ei tohi. Ma loodan, et mitte. Ma ei tea.

Kui ma vaid saaks kõigist nendest põhjustest aru. Aga ma ei saa. Ma ei tea.





kolmapäev, august 17, 2011

Olen õues ja ootan et valuvaigisti mõjuma hakkaks

Sa tõmbad aja liigestest lahti ja oled kohal. Istud kõrgel mäe otsas, suure koleda risti taga niiskel murul ja üritad oma sõbra silmade kaudu tema maailma sisse tungida. Tundide kaupa, nii kaua kuni valuvaigisti oma tänuväärset tööd teeb. Sellel ööl te ei kavatse valutada. Ja see on võimalik. Ja raisk sa ei taha mitte midagi muud kui ainult istuda oma sõbra vastas ja vaadata talle otsa ja rääkida temaga koos maailm loogiliseks tagasi. Ja sa mõtled, et see võiks igavesti nii jäädagi. Aga see ei jää ja sa tead seda. Aga sa sellel ööl ei mõtle. Sellel ööl on nii soe. Mis siis, et inimesed ümberringi panevad jopesid ja pusasid selga ja vihm muudab kõik teie ümber naljakalt halliks. Nii kuratlikult soe ja ilus on. Ja te armastate kõiki ja kõike, mida te näete. Ja te kardate katkiselt kriiksuvaid uutes ja säravates diskoriietes noori poisse ja tüdrukuid munakivitänavatel, kui te hiljem jalutama satute ja te kardate seda valjuhäälset vene meest, kes tahab oma tüdrukkaaslasele haiget teha. Ja te ei saa aru milleks see kõik, kui saab ka teisiti. Nii soe ja ilus on. Muidu.

Ja varahommikune linn on parasjagu läägelt romantiline ja nukker ja sa saad korraga asjadest aru. Sa saad vastused miksidele, mis on sind nii kaua vastu maapinda surunud, lömastanud. Palju vastuseid. Sa saad aru, miks sinu teine sõber seal kaugel Võrumaa metsas otsustas alla anda ja sa saad aru, miks tema kingitud puukujukesel nädal aega hiljem jalg otsast murduma pidi. Kõik on nii loogiline ja mõistetav. Sa saad aru, miks mõnikord jääb hing kinni, kui üks inimene tuppa astub. Ja sul ei ole valus. Sellel ööl ei kavatse te valutada. Valuvaigisti mõjub. Kõik on soe ja ilus ja rahulik. Ja sa ei taha midagi. Sa ei taha midagi. Sa ei taha midagi. Sul on kõik olemas.

aga siis tuleb hommik...


neljapäev, aprill 14, 2011

võõras poiss korvpalliga

Sa oled juba kaksteist tundi teki all olnud, lootuses, et uni tuleb. Ei tule. Aga sa oled seal ikkagi edasi, kuni kell on lõpuks juba kuus õhtul ja sa pead ennast voodist välja ajama, sest sellest tunnist ei ole võimalik enam puududa. Mis siis, et kogu eelnenud päeva ja eelnenud loengud oled endale sisendanud, et sul on ükskõik, sest sa lihtsalt ei jaksa. Sa lähed ja loed ja katsud teha oma parimat nägu, et inimesed ei muretseks. Et nad ei saaks aru. Neil on kalduvus muretseda ja see muretsemine on sind juba hulluks ajanud.

Sa lohistand end koolimajast välja ja kiriku ees püüab üks kursavend sind kinni. Sa lähed ja kaod temaga mitmeteks tundideks juttude sisse. Te mõtlete, et mis see siis on, miks nad arvavad, et nüüd on kõik hoopis pahasti. Et ei ole enam nii nagu varem oli. Nagu vanasti oli. Kas nad liialdavad või ongi nii hull? Te üritate aru saada, kas see, kuidas te ise mõtlete, loeb ka midagi või ei loe enam üldse. Ja teil on natuke hirmutav olla. Ja natuke kurb. Sa ütled talle Raekoja kella all homseni ja mõtled, et sa oled üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.

Sa longid mööda pimedaid tänavaid kodu poole. Laternad on juba kustutatud, kokkuhoid ja puha. See pimedus meeldib sulle. Pole vaja teha mingeid nägusid. Pole vaja kuidagi olla. Pole vaja midagi arvata. Ja siis korraga ütleb keegi sulle tere. Sa oled nii sügaval oma mõtetes, et see tere ehmatab sind pisut. Aga õnneks pole see sugugi ohtlik tere. Sa saad sellest kohe aru. Niipea, kui see kõlanud on. Sinu kõrval on üks noor poiss. Üks noor võõras poiss. Tal on sulejope ja must müts ja üks natuke kulunud korvpall käes. Ta on üks neist poistest, kes palub sult 3 eurot, et koju sõita, kuna raha pole üldse ja koju tahaks väga. Ta pakub sulle kolme euro eest oma korvpalli vahetuskaubaks. Sa mõtled küll hetkeks, et võibolla on ta selle kusagilt varastanud, kuigi see tegelikult ju üleüldse ei loegi. Aga sa ei taha tema korvpalli oma kolme euro vastu. Sa tahad hoopis midagi muud. Ja sa ütled talle seda. Ja täiesti üllataval kombel on ta nõus. Te ronite koos üle aia ühe koolimaja staadionile. Seal on hämar, aga korv on siiski näha. Ja jooned helendavad kunstmuru peal toredasti. Sa viskad oma koti ja manti aia äärde ja te hakkate mängima. Panusteks korvpall ja kolm eurot. Aus kaup. Sa oled seal, mängid ühe täiesti võhivõõra poisiga korvpalli ja mõtled, et sa oled üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.

Ja korraga oled sa jälle Põlvas. Piiri tänava kossukal. Ja sa mõtled, et nii kuradi lihtne võikski kõik olla. Et ärkad hommikul ja lähed maja taha korvpalliplatsile ja on lõputu suvi ja sul pole mitte midagi muud vaja. Ainult need sõbrad, kes on seal koos sinuga. Ja sa mäletad, kuidas te lubasite, et te ei õpi mitte kunagi kaotama. Ja kui te kaotate, siis lihtsalt lähete hommikul jälle trenni, surute hambad risti ja teete nii kaua tööd, kuni te enam ei kaota. Aga nüüd mängid sa seal pimedal koolistaadionil korvpalli selle täiesti võõra poisiga ja mõtled, et sa oled õppinud kaotama. Ja see teeb sind natuke kurvaks.

Su peas märatsevad sõnad, mida sa tegelikult ei oleks tohtinud kuulda, aga millesse sa täiesti kogemata sisse jalutasid ja mida sa nüüd enam enda peast välja ei saa. Sa mängid seal selle täiesti võõra poisiga korvpalli ja saad aru, et ta ei ole seda palli kusagilt varastanud, sest ta tõepoolest teab, mida selle palliga tegema peab. See on kummaline mäng. Vaikuses ja pimeduses. Aeg-ajalt ütleb kumbki teist lihtsalt punktiseisu. Te olete üsna võrdsed vastased. Või õigemini, ta on sinust tegelikult natuke parem. Aga kummalisel kombel tundub, et kuigi tema vajab seda kolme eurot väga ja sina ei vaja tema palli kohe sugugi, on sinul palju rohkem mängus kui temal. Sest sa ei taha kaotada hoopis ühe lapsepõlves antud lubaduse pärast. Nii et sa mängid oma vigase põlve jälle korralikult paiste ja ühe küünarnuki veriseks, aga see ei loe üldse, sest valu ei ole olemas. Valu oled sa oma maailmast välja kirjutanud. Ja tegelikult sa ei teagi, miks sa viimasel hetkel loobud ja tal täitsa vabalt selle võidukorvi lased visata. Ja talle täpselt kolm eurot seal pimeduses peo peale loed. See täiesti võõras poiss on natuke nukker, kui ta sult need kolm eurot saab. Ja sa saad aru, et see on sinu nukrus, mis on temasse edasi rännanud. Ja see teeb sind veel kurvemaks, sest sa saad aru, et sa oledki üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.

Sa lähed koju, higine ja pahur. Aga mingi veider kergus ometi sees. Ja sa saad aru, et hommik on juba natuke liiga lähedal ja sa tead, et hommikutel ja õhtutel pole juba ammu enam mingit vahet ja sa mõtled, et mis siis. Mis siis. Mis siis. Mis siis. Ja lõpuks sa tead, mida sa tegema pead. See täiesti võõras korvpalliga poiss on kusagil bussis. Sa tõesti loodad, et ta ei valetanud ja ta on kusagil bussis. Sõidab kodu poole. Ja sa ei tea isegi ta nime. Aga see ei loe. Sest sa ei näe teda niikuinii enam kunagi. Ja see pole tähtis. Tähtis on see, et sa tead, mida sa tegema pead.

pühapäev, märts 06, 2011

minek

Vahel on ikka nii, et sa mõtled... ei kunagi enam. Aga tegelikult on see ainult järgmise korrani.
Vahel on ikka nii, et sa mõtled... see maailm on liiga plastmassine. Soe ja sile, aga elutu.
Vahel on ikka nii, et sa mõtled... tule lähemale. Aga liiga palju on vahel, ei pääse tulema.
Vahel on ikka nii, et sa mõtled... hinga. lihtsalt hinga. Aga õhk on venivat tõrva ja pigi täis.

Sa ujud selles tõrvas ja kõik on aegluubis. Värve on vaja. Värve, mu sõbrad. Mu kallid kallid sõbrad. Värve on vaja.

neljapäev, veebruar 17, 2011

Vahel võib hingamise unustada

sa vajutad hambad igal ööl seina sisse ja närid nii et plaks ja plaks kukuvad verised kihvad põrandaparketile ja sa tahaksid öelda küll, et... aga sa ei saa sest sa ei tea kas tohib ja need arvutikõlarite helid lainetavad su kõrvadest mööda ja see krohv su suunurgas on tõestus mida keegi tegelikult ei vaja sul pole alibit ja sa oled lahti nagu auster ja sa ei tea kuidas see kõik juhtus ja sa tahaksid öelda küll, et... aga sa ei saa sest see poleks aus ja sa kustutad kõik tuled oma toas et ei peaks endale otsa vaatama ja sa tead liiga hästi et kedagi pole siin koos sinuga aga mõnda aega sa võiksid isegi teeselda aga mitte pikalt sest sa ei oska sest sa mõtled et sa tahaksid olla hunt et saaks uluda saaks uluda nii et sisikond plahvataks ja sa tahaksid võtta need viis sõrme mis su peopessa on oma jälje kõrvetanud ja sa tahaksid et see oleks kasvõi valus kui midagi muud mitte ja sa tahaksid öelda küll, et... aga sa ei tohi sa ei tohi sa ei tohi ja see ajab sind hammastega seina külge ja sa tead et see niikuinii ei loe...

laupäev, detsember 25, 2010

Vaata, ma kukun

Veel üks semester on läbi. Ainult kolm ongi neid veel jäänud. Noorema kursuse erialaeksam tegi südame soojaks. Pärast oli tunne, et tahaks neid kõiki kallistada. Selle eest, et nad on nii vabad ja hulljulged ja pole veel haiget saanud.

Üks neist pidi lahkuma. Ma istusin üksinda tema kõrval, kui ta oma asju pakkis. Ta vaikis. Mina ka. Minu käed värisesid vist rohkem kui tema omad. Ma mõtlesin, et kus kurat küll kõik teised on. Kedagi ei olnud ega tulnud. Kallistasin teda uksel ja ütlesin, et helista. Ta noogutas. Kuigi me mõlemad teadsime, et ta ei tee seda kunagi. Tal pole mu numbritki.

Pärast õhtust etendust ja mõnda ebamugavat vestlust lonkisin kooli jõulupeole. Jalad ähvardasid südaöise lume sisse ära uppuda. Ma ei tahtnud kusagile minna, aga kuhugi ju pidi. Kool tundus parem variant kui kodu. Seal on vähemalt inimesed, kellega koos võib vaikida.

Ja siis tuli see jõul. Õige natuke pidasingi vastu. Hea et niipaljugi. Kõik kohustuslikud visiidid said tehtud. Tänavuse aasta jõulukäikudesse lisandus üks uus. Aga seda ma ei teinud kohustusest. Sinna ma tahtsin minna. Kuigi süda puperdas veidralt sees, kui ma koos oma vendadega seal lume sees sumpasin. Panime oma küünlad põlema ja seisime. Keegi meist tegi mingi totaka pingutatud nalja. Mina mõtlesin, et veider... see on päriselt ka esimest korda elus, kui me midagi kolmekesi koos teeme, kuhugi koos läheme. Elu on kummaline. Surm on hirmuäratavalt lihtne ja arusaadav. Mul hakkas sees natuke keerama ja me läksime tagasi autosse.

Uus aasta paistab töine ja kõhedusttekitav. Palju esimest-korda-elus asju. Aga ma tahan neid teha. Ma tahan töö sisse ära uppuda, et pärismaailm käest kaoks. Nii on lihtsam. Ja rohkem päris. Vaata, ma kukun.

pühapäev, august 22, 2010

Suur mees juba

Näeh, teen debüüdi:

http://www.linnateater.ee/et/lavastused/suurmeesjuba.html

Stardime koos Priidu ja Kaarliga kõik esimest korda:)

esmaspäev, aprill 19, 2010

ohe

Mõnel päeval lihtsalt läheb kõik nii halvasti. Kurb hakkab. Ja sa ei taha üldse lohutada ennast mõttega, et varesele valu ja küll homme on kõik jälle hästi. Sa vaatad teksti ja ei saa enam aru, mis mõte sellel kõigel sees on. Miks seda teksti tarvis on? Miks sa pead seda teistele inimestele ütlema? Trotsisõlm tuleb sisse ja see ... mul-ükskõik-ma-ei-jaksa-ma-lähen-minema. Tegelikult on see lihtsalt ahastus oma oskamatuse ja rumaluse pärast. Ei lähe sa kuskile. Ikka tuled hommikul tagasi. Aga öö veedad üksinda kössis diivani peal mossitades ja turtsudes, raamatud ümberringi laiali. 

kolmapäev, märts 10, 2010

kurblik amööb


Lamad silmad lahti juba mitmendat tundi teki all, aga ei maga. Kuigi koolimineku hommik on juba käega katsuda. Lamad ja kuulad oma vanadusenõtrusest oigavast arvutist raadiosaadet. Lamad ja mõtled, et kuidas see saab olla, et see, kes seal räägib, on sinu sõber. Sinu sõber. Sa oled uhke ta üle, aga õige natukene kurb ka. Sest sellel ööl on kurbus hulluksajavalt ilus. 
Head ööd, sõber. Sa võid mulle haiget teha.