jah. nii on.

kui päike on su õlad kipitama paistnud ja liiv su jalad katki kratsind ja vastasmängijate küüned su käsivarred triibuliseks küünistanud (see viimane on puhtalt naiste käsipalli lisandväärtus), siis tahaks tõesti vahelduseks ilma nahata duši alla minna. päriselt ka. valus oli.

rannakäsipalli esimene etapp viljandi järve rannas. tore oli. võita on alati tore. kusjuures ma ei mäletagi, millal me viimati rannakas mõne mängu kaotasime. see oli ikka kunagi sügavas lapsepõlves :)

mõnus tunne hakkas pihta eile. peale seda kui ma kooliastumistööd umbes miljondindat korda üle lugesin ja teele saatsin. pärast lesisime ühes vägevas pargis, jõime läägeid coolereid ja lugesime kordamööda inglisekeelset kuristik rukkist ette. ma vaatasin seal seda mõne pilvetupsuga sinist päikesetaevast ja mõtlesin, et raisk... nii hea on. nii hea on kui vahelduseks nii hea on :)

ma seisan ristee peal ka praegu. kahju ainult, et ma kohe põnevamale poole pöörata ei saa. tõkkepuu on alles ees. 26 päeva veel. ma kannatan ära küll:)

Autor maeti sinnasamma monumendi manu, kuid ei suuda keegi matta napakaid ideid

Senni: Kas te saate ikka aru, miks me palusime teil siia tulla?
Kaire: Saan küll, aga ma kinnitan teile veel kord, et meie Tuki ei pääse enam naabrite muru peale. Me panime ta kinni... aeda... ohh...vaene loom, aga enam ta ei pääse. Minu mees ehitas talle väikese privaatse aia. Te ei kujuta ette, kui halvasti see tema psüühikale mõjunud on. Ja mille pärast see kõik? Paar junni?
Senni: Käesoleva kohtumise teemaks ei ole paraku teie koera psüühika.
Kaire: Mis koera? Ma räägin oma mehest. Tema närvid on juba kohutavalt pingul. Me oleme alati naabritega hästi läbi saanud. Me pidasime koos laste sünnipäevi ja jõulude ajal... ohhh... ja nüüd need junnid...minu mees tõi alat...
Senni: Jätke palun oma junnid. Meil ei ole aega selliste triviaalsustega tegelemiseks. Me oleme ametiasutus.
Kaire: Teid ei huvitagi junnid? Väga huvitav...
Senni: Mis mõttes huvitav?
Kaire: Ei, ma lihtsalt... siis ma ei saa aru.
Senni: Meile tuli kaebus.
Kaire: No sellest ma ju räägingi. Selleks kaebuseks ei ole enam mitte mingisugust alust. Minu mees koristas kõik need junnid ära. Viimse kui ühe. Kui hiljem on neid sinna tekkinud, siis ei ole need enam meie junnid.
Senni: Issand jumal, proua, jätke palun juba ükskord oma junnid.
Kaire: Ma ju ütlesin, et need ei ole meie...
Senni: Aitab!! Ma palun teid. Meile laekus kaebus seoses teie ebaseadusliku ehitustegevusega.
Kaire: Kuidas palun?
Senni: Kallis proua, pole mõtet tagasi ajada. Meiega on ühendust võtnud väga usaldusväärne isik, kes väidab, et teie kõrvalhoone taha on kerkimas mingisugune objekt. Kas te soovite eitada, et tegelete praegu oma maal omavolilise ehitusega?
Kaire: No miks te kohe ei öelnud, et te sellest räägite. Ja mina mõtlesin juba, et Tuki... vabandust.
Senni: Kuidas te praegust olukorda kommenteerite?
Kaire: Olukord on praegu väga hea. Ma arvan, et suve lõpuks saan valmis.
Senni: Mul on tunne, et te ei ole mõistnud asja tõsidust? Ma saan aru, et te elate väga hinnatud ja lugupeetud elurajoonis, aga te ju ometi mõistate, et sellises kohas ei ole omavoliline ehitustegevus lubatud. Esmalt tuleb võtta ühendust muinsuskaitseametiga. Tuleb saada keskkonnateenistuselt vastav nõusolek. Detailplaneeringut on vaja ja ehitusluba. Issand jumal, selline tegevus tuleb ju ometi kooskõlastada kohaliku omavalitsusega. Ja ka siis peab veel tõsiselt kaaluma ehitise sobivust ümbritsevasse linnapilti.
Kaire: Oh... te teete minu kulul lihtsalt nalja. Teil on peaaegu sama hea huumorisoon kui minu mehel. Ega see ei olegi ju tegelikult mingisugune ehitis.
Senni: Mida te silmas peate? Te hetk tagasi alles kinnitasite, et planeerite lõpetada töö sellel suvel.
Kaire: No muidugi. Aga see ei ole nagu... päris ehitis. Selles mõttes et... see pole maja või midagi sellist.
Senni: Te siis ikkagi otsustate eitada? Ometi on teie hoovi kerkimas mingisugune objekt.
Kaire: No seda pole ma ju eitanudki.
Senni: Olgu, pange see palun kirja siia paberile. Tunnistate, et tegelete omavolilise ehitustegevusega.
Kaire: Ma ei saa aru, milleks see vajalik on.
Senni: Meie protseduuri reeglid nõuavad kõikide tõendite kirjalikku säilitamist. Audiitoritele peab jääma aktsepteeritav kontrolljälg.
Kaire: Misasi?
Senni: Palun kirjutage, millisel eesmärgil te kavatsesite nimetatud objekti kasutada ja miks te ei teavitanud selle loomisest asjakohaseid institutsioone.
Kaire: Mis eesmärgil? Ma ei kavatsenud seda üldse nagu otseselt... kasutada.
Senni: Te kavatsesite lisada meie linnapilti kasutamiskõlbmatu hoone?
Kaire: Ei, kuidas te aru ei saa, see ei ole üldse hoone.
Senni: Aga, kulla proua, mis asja teie siis oma hoovi üldse ehitate?
Kaire: Monumenti.
Senni: Monumenti? Mis mõttes monumenti? Taevas hoia, praeguses poliitilises situatsioonis? Ohh... ma oleks pidanud seda ette teadma... jälle monument. Ma olen sellest juba väsinud. Millele te siis ometi soovisite monumenti püstitada.
Kaire: Mitte millele vaid kellele.
Senni: Kellele siis?
Kaire: Oma mehele.
Senni: Oodake nüüd palun. Ma ei saa teist aru. Te plaanisite ehitada oma hoovi iseenda mehele monumendi?
Kaire: Jah.
Senni: Issand jumal, aga miks te midagi sellist teete?
Kaire: Mul on hea mees. Ta on mulle väga tähtis. Ja tähtsatele asjadele või siis isikutele püstitatakse ju ikka monumente.
Senni: Proua... te olete hulluks läinud.
Kaire: Oh, mis te nüüd. Vastupidi. Minu mees arvab ka, et on tore, kui ma oma elus prioriteedid ära suudan järjestada.
Senni: Siis on teie mees hulluks läinud. Ta teab teie plaani ja kiidab selle heaks?
Kaire: No loomulikult. Ta toob mulle ju materjali ka. Kuidas mina, naisterahvas siis nii palju telliseid jaksaks kohale tuua. Ja kogu see tsement ja segu. See pole ju nii lihtne. Tema ikka aitab. Tema toob tellised ja mina ehitan.
Senni: Pange see palun kirja. Teie mees on asjast teadlik ja osaleb illegaalses ehitustegevuses.
Kaire: Te väljendate end kuidagi nii pahasel toonil. Ei maksa. Sellest tuleb tõesti ilus asi.
Senni: Ilus? Kas teil on projekt juba olemas? Ettekujutus, milline see... objekt... olema hakkab?
Kaire: Aga muidugi.
Senni: Palun... palun joonistage vaba käega see sinnasamma oma tunnistuse alla paberile.
Kaire: Pole probleemi.... palun.
Senni: Appi... proua. Mida te endale lubate? Te tulete ametiasutust mõnitama? Selline labasus? Meie linnapildis. Te olete tõesti hulluks läinud.
Kaire: Millest te räägite. See on ju ilus. Mis muu siis sobiks ometi ühte meest sümboliseerima. Mingisugune abstraktne semiootika ei ole minu maitse. Mulle meeldib konkreetne ja selge kunst.
Senni: Ja see... see kohutav... asi... see on teie meelest kunst? Kui suure... selle... asja... te planeerisite oma hoovi ehitada.
Kaire: No ma arvan, et oma 20 meetrit tuleb esialgsete plaanide kohaselt.
Senni: Mul ei ole lihtsalt sõnu. Ma saan aru, et see sõdur oli võib-olla kunst. Või ristiga sammas või vabaduse kell. Aga see labasus. Tule jumal appi...
Kaire: See ei ole labasus. See on ilus asi. Konkreetne. Mitte nagu see teie nimetatud vabaduse kell. No kuulge, mõelge nüüd ise. See on ju absurdsuse tipp. Miks kell? Kell loeb aega. Olgu. Aga mis aega? Aega vabaduse lõpuni? Või on see monument vabana veedetud ajale? Mis on ajal vabadusega pistmist? Täiesti idiootne konseptsioon. Kella tähendus on semiootiliselt ju hoopis midagi muud. Kirikutel on suured kellad, et surelikele kaduvikku meenutada. Meile antud aega hinnata. Vabaduse semiootiline ideaal on vastupidi just midagi lõpmatut ja ajatut. Ideaal on, et vabadus kestaks igavesti. Nende kahe asja sümbioos on minu meelest semiootiliselt sama vastandlik nagu ristata... ma ei tea... Kirde-Eesti ja... eee... eelmise nädala teisipäev.
Senni: Ma ei saa mitte midagi aru.
Kaire: No vabadus ja aeg on täiesti erinevates kategooriates asjad, mille koosmõju pigem lagundab kumbagi ideed, mitte ei täienda. Sümbioos on ainult siis sümbioos, kui tekib kahepoolne kasulikkus. See ei ole minu idee vaid põhikooli bioloogia. Aga vabaduse ja kella sümbioos seisab ju täiesti varesejalgadel. Mis tähendus sellel ausambal on? Tähendus on mingi populistlik otsus mingi ajutise juhtorgani poolt. Otsuse ajutisust võiks see kell sümboliseerida küll, aga mis moodi see vabadus siis sinna puutub? Mis sellega on? Vabaduse kell on absurdne. See on tehtud pinnapealselt ja läbimõtlematult. Kõik, kes väidavad vastupidist, on kas kavalpead, kasusaajad või lollakad. Või kuuluvad mitmesse kategooriasse korraga. Vabaduse kella ainus loogika oli see kuupäev, mis seal kella peal on. Selle monumendi idee on kerglane.
Senni: See tähendab... oodake... ma ei saa aru. Kas te võiks selle kirja panna sinna... meie protseduur näeb ette... või... oodake, las ta jääb praegu. See teie asi... see... teie mehe asi. Te tahate püstitada monumenti meessoole?
Kaire: No loomulikult võib selle laiendada minu mehelt ka teistele. Tähtis on, et monument oleks selge tähendusega ja konkreetne.
Senni: Ma räägin teiega nüüd protokolli väliselt. Nagu naine naisega. Ma ei saa teist aru. Miks on vaja püstitada ausammast meestele? Meestele, kes kodus peksavad oma naist ja koeri? Kes purjus peaga rooli ronivad? Kes kommenteerivad ülekaalulisi naisi, endal õllekõht põlvini rippumas? Kelle ainuke raamat, mille nad elus on läbi lehitsenud, on infoatlas. Olgu, mõni tegijam on Egiptuse reisil ka Coelho "Alkeemiku" läbi sirvinud. Kes on küla peal neli last teinud ja alimente ei maksa, sest saavad "miinumumpalka"? Kes surevad 45-aastaselt õnnetusjuhtumi tagajärjel, sest kukuvad purjus peaga kala püüdes üle paadi ääre? Ma ei saa teist aru.
Kaire: Jah, te ei saa tõepoolest must aru. Vaadake, minuga on selline lugu, et mul on hea mees. Ta mängib peale tööd lastega. Ta viib meid laupäeva õhtuti välja sööma. Ta käib minu emaga hambaarstil. Ta aitab kodus ja ei räägi ainult jalgpallist. Ta ei vingu ega püüa domineerida. Ta käib koeraga väljas ja isegi koristab pärast junnid ära. Vabandust nende junnide pärast. Ta toetab ja armastab mind. Ja mis kõige tähtsam, ta teeb kodus alati kõik remonditööd ise. Tal on kuldsed käed. Saate aru? Ta on hea mees ja ma tahan talle monumenti püstitada. Just sellist.
Senni: Teate, proua, ma olen siin teid juba üsna pikalt kuulanud ja... palun ärge pahandage... jälle täiesti protokolliväliselt... aga mulle tundub, et te olete napakas. Haritud ja võib-olla ka loominguline, aga täiesti napakas. Oehhh... palun tehke avaldus linna planeerimisosakonda. Ma ei oska öelda, mida nad teile seal vastavad. Ma olen oma töös näinud igasuguste ideedega inimesi, aga kruvikeeraja kujulist ausammast tahetakse püstitada minu andmetel küll täiesti esimest korda.

*****

Toimetus tänab Martinit, Sassi ja Villu Tammet. Kõik peaks ise aru saama, miks. Kuigi vähemalt viimane neist kindlasti vast ei satugi siia oma tänu kätte saama:)

*****

saundträkk kaa SIIT.

sügavpuhastus

Jasper: Kas sulle tundub, et ma vajan seltskonda või?
Mait: No ma ei tea. Mulle tundub nagu sa oleksid arreteerimise äärel või miskit. Mis viga? Mis teed siin?
Jasper: Ma ei tea.
Mait: Sa ei tea? Miks sa oled siin siis?
Jasper: Ei tohi või?
Mait: No mis ütleja nüüd mina enam olen. Lihtsalt üllatav on kuidagi.
Jasper: Kuule, mees, ma olen umbes tuhat korda käinud siin varem.
Mait: Jah, ma tean, aga see tuhandes kord oli rohkem kui aasta tagasi.
Jasper: Ohh... jah, ma tean.
Mait: No jah.
Jasper: Mida sa teinud oled siis vahepeal?
Mait: Kuule ega ma palju pole jõudnud veel. Paar klaasi. Ma alles tulin ka ju.
Jasper: Ma mõtlesin, et... nagu elus. Mis sa teinud oled vahepeal... selle aasta jooksul?
Mait: Ahah. No tavalisi asju. Mis ta's ikka. Rait tegi reka load omale suvel ja nüüd sõidab Vladivastoki vahet muudkui. Viib mingeid võlle sinna. Ma ei tea, too on mingi müstiline firma mu meelest. Ja Tanel on ikka ehituse peal. Õu, kas sa kuulsid, et tal vend oli omal kaks sõrme maha lõigand kuskil sõbra kuuri all. Eriti räme. Nagu täitsa otsast kohe... nahariba küljes ripp...
Jasper: Aga sina? Mis sina teinud oled?
Mait: No niisama vaikselt.
Jasper: Ikka mässad nende liivapritsidega veel?
Mait: Misasja? Ole normaalne. See oli mõttetu äri. Turg on haigelt täis ju.
Jasper: Ja mis sa praegu teed siis?
Mait: No näed isegi. Ma lähen toon uued joogid?
Jasper: Oota... ma ei tohi vist väga palju.
Mait: Miks sa siia siis üldse tulid? Kuule, sa näed tegelt ka jäle välja. Sul on silmad punased.
Jasper: Ma usun. Poiss röökis öö otsa.
Mait: Ahjaaa... Sass rääkis jah.
Jasper: Et mul poiss röökis?
Mait: Ei, et sa ta said või nii. Sitt lugu.
Jasper: Mis sitt? Vägev tüüp on. Hea... kopsumahuga.
Mait: Nojah.
Jasper: Te käite ikka tihti siin jah?
Mait: No ikka. Koguaeg. Või nohh... mina käin.
Jasper: Nojah, juua võib ju igaüks, aga ainult sina oled piisavalt järjekindel.
Mait: Tead, Lauri läks kooli. Täitsa lõpp, ta on nii tainas ju. Ja Deniss oli omale ka mingi naise saanud ja...
Jasper: Lahe ju.
Mait: Mis seal lahedat on? Varsti kaob tema ka ära.
Jasper: Ära hakka... mina ei ole ju kuskile kadunud.
Mait: Ei ole vä?
Jasper: Mul oli kiire aeg. Pulmad ja siis kohe poisi sünd ja. See on päris hull värk.
Mait: No väga äge, et nüüd siis kiire aeg läbi sai. Kas sa eile mängu käisid vaatamas? Rock luttis Kalevit haledalt.
Jasper: Ei, ma ei saanud. Ma käisin...ah ei midagi...
Mait: Kus sa käisid?
Jasper: Ma pidin ühes kohas olema.
Mait: Mis kohas?
Jasper: No on üks... üks salong selline.
Mait: Auto viisid sinna jah? Normaalne. Seal Raua tänavas on ka üks. Jumalast asjalik. Mu Wolksu tegid täiesti puhtaks. Siim vedas mingeid merisigu sellega Raplasse. Rämedalt haises pärast ja karvu oli täis. Puur tuli lahti või midagi. See mingi kollase purgiga vaha on täitsa hea... mingi...Domi...mingi asi oli. Neil kindlasti on.
Jasper: Ei, ma ei käinud autoga. Ma käisin nagu... ise.
Mait: Oot, mis mõttes? Et nagu juuksur siis vä?
Jasper: No juuksur oli ka, aga muidu põhiliselt nägu ja terve keha.
Mait: No kurat, mis asja sa nüüd räägid?
Jasper: Oh...jahh.. ma ise ka ei tea...
Mait: Issand jumal. Vedasid kihla kellegagi? Ohh... tead Kaur ükspäev vedas Ruslaniga kihla, et ta läheb ihualati ühikasse. Ja saad aru, läkski. Ütles valvurimutile, et käis ujumas ja kõik riided varastati ära. Ainult sissepääsuluba jäeti alles. Mille peale vedasid? Me tookord jõime mitu päeva kõik Ruslani raha eest.
Jasper: Ma ei vedanud kihla. Naine ostis kinkekaardi mulle. Ma ei saanud ju midagi teha. Ta ütles, et arvutikiirgus mõjub mu näonahale halvasti ja temperatuurimuutused ja konditsioneer ja saastunud õhk ja magamatus ja UV-kiirgus ja ebatervislik toit ja stress. Ta ütles, et sügavpuhastus aitaks mul säilitada seesmist rahu.
Mait: Sügavpuhastus? Jumal küll, kas see on nagu mingi klistiir või?
Jasper: Mis kuradi klistiir? Nahale tehakse seda kuidagi.
Mait: Mul on tunne, et nad on sügavpuhastanud sind kuni ajuni välja. Seesmist rahu aitavad säilitada head sõbrad, õlu ja särisev lihatükk mitte sügavpuhastatud nahk. Mulle su seesmine rahu küll praegu eriti kätte ei paista. Kas seal oli siis nii hull või?
Jasper: No suht ebamugav oli.
Mait: Mida nad suga seal tegid siis?
Jasper: Kõigepealt aurutati korralikult läbi, et kõik sodi näo küljest lahti tuleks. Nagu kuumpesu või midagi sellist. Veerand tundi jooksis see aur pidevalt näkku.
Mait: Oi kurat, see pidi küll jõhker olema. Aga sa olid ikka narkoosi all jah? Või tegid kohalikku tuimestust mingit?
Jasper: Ei teinud. Täitsa niisama. Aga selles polnud hullu midagi...veel. Siis tehti igasuguste möksidega nägu kokku ja peale seda hakati poore puhastama ühe oraga. Selline naaskli moodi asi oli. Ma ei näinud ise tegelt, sest mul oli kurk silmas. Või noh...nagu need viilud. No ja siis lõpuks pandi veel mingisugust määret peale.
Mait: Oh issand.
Jasper: Algul oli tunne, et näo kaudu saab hingata või miskit, aga pärast läks nahk liiga väikeseks.
Mait: Väikeseks???
Jasper: Nagu kiskus pesus kokku või midagi. Kitsas hakkas.
Mait: Päris julm. Miks sa endaga nii teha lasid? Miks sa vastu ei hakanud?
Jasper: No see polnud ju veel väga hull. Pärast ronis mingi tüüp mulle jalgadega selga ja väänas konte igat pidi. Üsna haige. Mulle tulid neljanda klassi judotrennid meelde.
Mait: Ma oleks talle lihtsalt lõuga sõitnud.
Jasper: Ma ei tihanud kuidagi. Seal oli nii pühalik õhkkond, tead. Ja selline piiksuv muusika. Ja see vend määris mind šokolaadiga kokku.
Mait: No mine taevas appi. Kust sa tead, et see šokolaad oli?
Jasper: Ma maitsesin. Ja pärast oli turbamasaaž.
Mait: Appi! Kust sa tead, et see turvas oli?
Jasper: No ma ju ütlesin, et ma maitsesin. Ta ütles mulle pärast, et meeste nahk vajab pidevat hoolitsust.
Mait: Misasja? Järgmisena nad käsevad sul kõik karvad maha ajada või panevad sukkpüksid jalga. Oota, aga tegelt on see ju jumalast hea müügitehnika. Äkki ma võiks ka proovida? Ma võtaks lapsed? Lapse nahk vajab pidevat hoolitsust? Kas ma sinu lapse peal võiks proovida?
Jasper: Kuule, ole vait.
Mait: Ei, päriselt. Kui laste möksidest saab turg täis, võtaks koerad, kassid ja akvaariumkalad. Nende karvkate vajab pidevat hoolitsust. Kalad tuleb tingimata sisse õlitada igal õhtul, et säiliks nende sisemine rahu. See ongi see "vajaduse tekitamine", siis järgneb "nõudluse tekitamine" ja siis... voilaaa... on juhuslikult ka tooted olemas. Täiesti juhuslikult!!
Jasper: Kuule, sa oleks ikka pidanud edasi oma liivapritside juurde jääma.
Mait: Mis sa jamad? See on ju suurepärane idee. Loopige kõik omale hoolega seda löga näkku. Sügavpuhastavat. Ja paarikümne aasta pärast, kui selgub, et ahso... ups... nojah, tegelikult sisaldasid need määrded kõik seda paha mürgist ainet... aga ärge muretsege, mul on nüüd täiesti juhuslikult vastumürki ka. Hea raha eest muidugi.
Jasper: Ära iroonitse. Asi on tõsine. Ma käisin veel küünte kosmeetiku juures kah. Kõigepealt pandi sõrmed sooja vette likku, et saast lahti tuleks, ja siis hakati viilima. Kääridega rebis küünte servast nahka lahti. Ütles, et mul on küüned viltu lõigatud. Soovitas purjus peaga enam mitte lõigata. Siis lihvis mingi pisikese kettaga läikima ja määris õli peale. Ühe küüne all oli suur pind. Küsis, et kust sain. Aga ma ei mäleta ju. Arvasin, et küll mädaneb ise välja.
Mait: No selge. Naised tahavad ainult lakutud-kammitud mehi. Aga kes kurat hakkab siis autokummi vahetama? Meil saavad ju nii küünealused mustaks ja sõrmeotsad võivad täitsa koledaks minna. Prügikasti välja viimisest ei maksa rääkidagi. Igasugu kahjulikud bakterid. Ja puude lõhkumine... issand missugune tolm. Ainult et kogu see mökerdamine võtab nii kaua aega päevast ära. Olla ilus, pruun, pehme, lõvilakaga ja hästi lõhnates nälga surra.
Jasper: Ma lehest lugesin, et Ameerikas lõigatakse nüüd lõugasid mehisemaks, et karjäär edeneks.
Mait: Jaaa.... ja mis põhiline, nokud suureks, nokud suureks. Silikoni täis ja siis suvel stringid jalga ja randa vibutama. Ma pean vist ka ikka omale kurgiviilud sahtlisse ostma ja kõik need mudamaskid. Kui ikka näonahka ei investeeri, siis tulevad kortsud näkku ja naine jätab maha ja töölt lastakse lahti.
Jasper: Sul ei olegi naist.
Mait: Ma tean jah.
Jasper: Ja tööd ka mitte.
Mait: Jah, aga vähemalt on mul sisemine rahu.
Jasper: Minul enam ei ole. Ma kannatasin selle kõik seal ära. Ma mõtlesin, et tuleb lihtsalt endasse positiivsust sisendada ja mitte mõelda väärikusele. Aga siis kui nad mulle küünla kõrva põlema panid, siis mulle aitas. Ma sain aru, et nad mõnitavad mind.
Mait: Oi raisk. Mis sa siis tegid?
Jasper: Viskasin ühe metall-laua läbi ukseklaasi.
Mait: Õigesti tegid.
Jasper: Jah, aga naine palus minna ja vabandada.
Mait: Saada ta kuu peale.
Jasper: Ma ei saa. Mul on see... vaata... nagu... ma armastan teda.
Mait: Ja lähedki vabandama?
Jasper: Ma just praegu käisin.
Mait: Ja mis nad ütlesid?
Jasper: Naeratasid ainult. Ja panid mulle järgmiseks nädalaks uue aja.
Mait: Oh jumal... ma vist lähen toon ikka uued joogid.
Jasper: Mine.

kas ma rääkisin teile, et ma ükspäev käisin jõgeval?

nad tegid minuteemalise konverentsi seal. kõditav ja hirmutav oli. aga väga tore ka. muidugi.

täpsemalt saad lugeda siit.

bööääää

homme hommikul vara sõidan ma tartusse, aga ärge kartke, ma ei helista kellelegi ega plaani kedagi paha pääle meelitada ega tüüta kedagi ega ole pealetükkiv sõber ega küsi kellegi käest, kuidas tal läheb. :) Saan täitsa ise ja ilma lollusteta hakkama ja passin terve päeva Ateena keskuses ja pärast söön Volga restoranis (ei, mul omal ei ole nii palju raha) ja siis veeren päälinna tagasi ja ongi kõik ja ongi nõme. Jälle. Mul on viimasel ajal asjadest aru saamisega tõsiseid probleeme. Tulge ja seletage mulle palun, mukallid...

familiar faces

keset ööd kirjutatud sissekanded tuleb hommikul kustutada:)

et elvise ja teiste isemõtlejate fantaasiat mitte toita, tuleb mõnikord sissekandeid kustutada ka. aga ega sellest ei olegi tegelt midagi hullu. Viimasel ajal on sissekannete teemadeks inimlikud nädalavahetused. Seekord on eriti eksklusiivne... otseülekanne sündmuskohalt. Tiigi tänaval Eigo korteris on palju toredaid inimesi ja mina olen ka täna üsna tore ja ma mõtlen, et kui ei oleks Linnateatrit ja KuKu klubi ja mõningaid äärmuslikult armastusväärseid inimesi, siis ma vist koliks hoobilt Tartusse tagasi. Siin tundub maailm lihtsalt nii kuradi ilus koguaeg. Paneme Mailiga kordamööda soovilugusid youtube'ist ja ma üritan välja mõtelda, miks siin arvutis kõigi mu kõikvõimalike kontode passwordid salvestunud on. Aga ega ma välja mõelda ei suuda ka tegelt. kuigi eks mul oma kahtlused on:)

ahjaa...täna laulsid kirjanikud. Oi kurat... no ma ei hakka rääkima sellest, mida tegid staarid, sest Villu Tamme ja Aapo ja Merca tõenäoliselt ei vaja mingeid lisasõnu, aga, Kaarel, ma teadsin, et sa laulda oskad, aga see, mis sa tegid...tnx:) Teistele mitteteadjatele... Kaarel teadis mu lemmiklaulu (telefonihelina tooni kaudu) ja siis laulis seda seal. Ja see oli niiiiiiiiiii hea... aaaaaahhhh:D:D Tõenäoliselt kõlab see tobedalt ja liigpateetiliselt, kui ma ütlen, et ma oleks peaaegu nutma hakand, kui esimesed sõnad tulid ja kaarli silmad mu suures rahvamassis ära registreerisid:) tänx, sõber:)

olgu...aitab emotsioonidest.

pärast läksin ma apollo poodi ja ostsin kolm luulekogu. Bertolt Brecht ja Merca ja Paavo Piik. Paavo esimene kogu siis. Lugesin selle kohe poe trepi peal läbi ka ja avastasin, et sisseastumiseksamitel pistan ma rinda geeniusega. Kuidas on terve meie põlvkonna eksisteerimise aspektid võimalik 23 luuletuse sisse ära paigutada? Ahh?? Paavo on kuradi hea.

edasti tuli wilde. seal oli mälumäng ja me loomulikullt võitsime. me oleme ju nii targad:) Ja siis me saime tasuta tarbida alkoholseid jooke. ja see on ju alati meeldiv:) Teise koha said mingid soome meditsiinitöötajad, kes ei teadnud, kelle võiduga lõppes Eestis toimunud eurovisioon ja kui kaua kestab elevandi tiinus:) (maili just karjus, et tiinus kirjutatakse väga tugeva tõhhiga) Viimasel ajal saab Eestimaal alati palju nalja. Oleneb muidugi kohast. Igalpool küll ei saa. Kas see oli nüüd Juhan Viiding või Jüri Üdi? Mina ei oska neid perioode eristada:(

eile kusjuures oli ka wilde. see oli omajagu naljakas. Ühel hetkel lõhkes seal mingi toru ja kõik kohad olid vett täis ja minu isiklik osavate kätega venna tormas kohe appi ja muidugi järgnesid jälle tasuta joogid. Viimasel ajal saab koguaeg wildes tasuta juua:)

aga mitte alkoholist ei tahtnud ma kirjutada. Ma tahtsin kirjutada, et ... All around me are familiar faces ;) Teate küll.

vabandust, kui kirjavigurid sisse said. siin on hämar :)

Eesmärgiks on tagasi saada hing

eesmärgiks on tagasi saada hing

tuleb teha väljakaevamisi

tuleb teha kompromisse

mis on hing?

kas töölt äratulemisest piisab

kas juhusuhted tuleb lõpetada

või annab kuidagi ühildada

neid asju

kui pärast korralikult kahetseda?

kui saavutatud on süümepiin

see on alles algus

lõppeesmärgiks on hing

mis on hing?

kas teleka eest äratulemisest piisab

kas peaks kellessegi armuma

idealiseerimine on vajalik

et taastada usk enesest kõrgemasse

tuleb keskenduda

tuleb vaeva näha

roomat ei ehitatud päevaga

eesmärgiks on tagasi saada hing

Käisin Paavo raamatu esitlusel ja tundsin bussiga kodu poole sõites, et minu mõtted on peast ära võetud ja tähendust omavatesse sõnadesse kodeeritud. Lugesin "Lakoonia" bussi viimasel istmel läbi ja olin rõõmus, et piisavalt kaugel elan.

See pole muidugi minu luuletus vaid ikka Paavo. Mina ei oska luuletada.

Siin Ei Ole Kala 2008

...ja mihkel helistab ja ütleb, et ta on nüüd kohal. teen empsile headaegakalli ja torman trepist alla ning seal on veel maili ja merka ka. jätame põlva selja taha ja kihutame naaberlinna poole. päike on kevadere. autoaknast sisse puhisev tuul ajab meie soengud naljakaks. maili on natuke unine, sest tema madistas öö otsa tartu linna pääl ja unenägude tarvis seekord eriti aega ei jätkunud. räpina on väga lahedalt inimtühi. mihkel transpordib meid ühe poe ukse taha ja läheb ise kõrvaltänavasse äri ajama. ta ostab kohaliku bisnesmehe käest kaks hiiglaslikku elektroonilist kella. teate ju küll neid, suurte roheliste numbritega. nagu koolimajades oli vanasti ja muudes esinduslikes asutustes. räpina ärimees kinnitab, et need päriselt ka töötavad, ainult et magamistuba võib öösiti pisut ülevalgustatud saada. merka ohkab, aga ta on üsna leplik tüdruk ja mihkli vanakraamifanatismiga vist juba natukene harjunud.

me oleme bussijaamas kõige esimesena kohal ja käime ajaviiteks turu peal teisi kohalikke ärimehi vaatamas. see on üsna vahva vanakooli turg, kus müüakse sibulaid ja jalgrattapumba voolikuid. ja siis hakkavadki kõik meie kallid sõbrad ühekaupa või väiksemate rühmadena erinevatest eestimaa otsadest riburada kohale jõudma. kõige esimesena saabub enno ja siis juba timo ja jana ja janar ja liina ja rainer ja maanus ja grete ja kati ja rauno ja seltskonnas on rasedate naiste konsentratsioon nii hullumeelselt suur, et naljakas hakkab natuke. Raiko helistab ja ütleb, et jääb hiljaks. raiko jääb alati hiljaks.

jõe ääres on üsna lägane ja märg, nii et ma saan omale jana kummikud jalga ning mihkli pagaasnikust õnge ka, mis tegelikult eriti suurt mõtet ei omagi, sest kalad taipavad vist päris ruttu, et õnge teises otsas on totaalamatöör ja konksu otsa jääda ei kavatse neist keegi. mu sõbrad teevad ikka tõsisemaid kalamehenägusid, aga meie mailiga veedame aega rumalusi organiseerides ja erinevaid fotosessioone korraldades. keeruliste teejuhatamisürituste tagajärjel jõuab ka raiko lõpuks kohale ja teeb oma tavalist armsat nägu ja räuskab, et türavittuküll kes kurat selle koha välja valis. keegi isegi ei arvanud, et tal kolme aasta jooksul kuidagi muutuda on õnnestunud. ainuke muudatus on üks pisike ja üsna samasugust nägu Henri, kes talle järele üritab tatsata. ja siis saabuvad veel inz ja liis ja mirjam ka. mirjam on mu ühikaaja toanaaber, kes on viimased aastad võõrastel maadel seigelnud ja mul on otsatult rõõmus meel teda jälle nähes.


lõpuks pakime õnged tagasi pagaasnikutesse ja ma saan oma väljateenitud viimase koha täpselt nulli kalaga. haarame räpinast veel monza ja pisikese eliise ka kaasa ning sõidame põlva kaubamaja vahepeatusega kanepisse maanuse suvilasse. seal ootavad meid juba mari ja timur ja eix ja võrkpalliplats ja saun ja lõkked ja kass, kes ei söö kala. mu sõbrad on natukene ülemeelikus tujus ja lähevad õhtu lähenedes järjest lõbusamaks. ma katsun kõik need pisut napsusest julgusest tulnud "vau-mis-suga-juhtund-on-sa-oled-nii-teistsugune" jutud võimalikult piinavabalt üle elada ja põgenen sauna sooja. aga ma vist natuke häirin seal leilivõtjaid nii et ma lähen tuppa, kus muusika mängib natukene liiga valjusti ja kus keegi ei suuda liiga kaua ühe paiga peal püsida ja kus harjavarre otsa on tühi veepudel kinnitatud, mida saab mikrofonina kasutada, kui tuleb tuju ebainimliku häälega mõnda timo läpakast tulevat lugu kaasa röökida. iga natukese aja tagant arvab keegi, et peaks hakkama mõtlema, kas kuskil läheduses mõni pood on, kuigi meil ei ole mitte millestki puudus. ahi ajab kohutavalt tossu sisse nii et rainer otsustab korstna ära pühkida ja näeb pärast seda üsna multifilmitegelase moodi välja. timur helistab minu telefoniga koidule ja me laulame talle kõik rõõmsalt koos tõnis mägiga "koitu" ja me ei lase ennast häirida asjaolust, et kell on viis hommikul. kuskilt hakkavad ilmuma välja madratsid ja tekid aga ma ei taha veel magama minna. hulgun natukene üksinda õues ringi ja otsin kassi, kes ei söö kala. rainer on millalgi võistluskalad ära puhastanud ja need lamavad õnnetult muru sees maas. maanus viskab need järgmisel hommikul prügikasti. kui ma tuppa tagasi jõuan, on eix veel ainsana kööki jäänud. aga tema paistab ka üsna mitteärkvel välja. mulle tundub, et äkki tal ei ole väga hea põrandavaiba peal ärgata hommikul ja organiseerin ta tagumisse tuppa diivani peale. siis panen ka ise silma kinni ja kaks hetke hiljem hakkab mari hüüdma, et nüüd peab tartu poole starima ja ma tulen jälle püsti ja üritan oma mööda maja laiali pillutud asju kokku korjata ja palun maanuse kaevust endale suure pudelitäie külma vett ja istun viisakalt ja vaguralt autosse, et mari ikka õigeks ajaks tööle jõuaks.

tartu lähedale jõudes teen ma ühel ristmikul saatusliku otsuse ja palun mind bussijaama veel mitte toimetada. meid visatakse maha tiigi tänava kõige meeldivama maja ees ja ma üritan eixi vannitoas omale pisut inimlikumat nägu ette tagasi saada. hommik on ilus ja soe. helistan kessule ja me organiseerime endid temale külla. kessu juures on alati lõbus ja palju maailma parimat muusikat on seal ka. aga juba helistab timur, et meid tabiverre jalgpalli vaatama viia, kusjuures ühe võistkonna nimi on rokenroll. põgeneme peagi tagasi tartusse, sest taevast hakkab alla sadama tennisepalli suuruseid raheterasid. ja peale seda oleme juba varsti pirogovis, sest seal on hoopis teine aastaaeg kui tabiveres. kessu mängib natuke pilli ja mina toon püssikast suppi, mis on pandud saia sisse. päriselt. minge vaadake ise järgi. kõik arvavad järjekindlalt, et me peame minema jõe äärde mingit asja vaatama, aga keegi ei tea päris hästi, mis asi see täpselt on ja mis kell seda näha saab. siis on vahepeal päris suur naki konsentratsioon, mis on lahe ja siis me oleme eixi ja tiroliga poes ja küsime pizzat ja kukesuppi. kusjuures tiroli juures on kõige veidram asi see, et tema nimi ongi päriselt tirol. ja siis me laulame eixiga tiigi tänavas rohelisi niitusid linti, mis kõlabki täpselt nii kohutavalt nagu ta kõlab. ja ma mõtlen, et miks öeldakse "linti laulma" kui tegelikult tuleb sellest ju ainult digifail. ja siis on aeg otsi kokku tõmbama hakata.

ma ei saanudki sellel nädalavahetusel kordagi und. lamasin voodis ja vaatasin lage ja mõtlesin näruselt sentimentaalseid mõtteid maailma asjadest ja oma sõpradest ja vastu hommikut hakkas mulle järjest rohkem ja rohkem tunduma, et tegelikult läheb kõik hästi. meil läheb kõik hästi. sest me oleme kõik toredad ja ilusad ja head. mis siis, et vahel paistame neurootikute või hüperaktiivsete toladena välja. ja siis ma mõtlesin, et miks ei võiks need asjad juba kiiremini hästi minna ja miks ei võiks mõnikord kasvõi ühelgi korral mõni ime ka tavapärasuste sekka sattuda. Aga siis said mul vastused otsa ja jälle oli hommik. vastusevaba hommik. Aga ilus siiski, tõsi. Ilus küll.

***
kas oli väga jube lugeda, kui ma nii taotluslikult stiilivabalt ja nagu-sülg-suhu-toob meetodil kirjutasin? Ükskõik, mida sa arvad, mõlemal juhul oled sa segane, sest kui sa tegelikult ka selle teksti kõik läbi lugesid...siis on sul vaja omale mõni hobi otsida :)