lendamised ja need teised asjad

Ma tegelikult tean küll, et see on natuke tobe, aga mõnikord ma mõtlen, et kas sinuga on ka nii. Nii et kui sa juhtud täiesti ootamatult mõtlema mõne kauge maa peale. näiteks mingi aafrikamaa või mingi sellise peale...kohe ikka väga kauge maa. Ja mõtled päris nii põhjalikult, et sa oledki absoluutselt selle mõtte sees. skisofreenreaalsus või miskit. Ja kui sa sealt tagasi hakkad tulema pärisreaalsusesse, siis sa oled üheks murdsekundiks ise ka päris üllatunud, et sina oledki sina ise kogu oma elulooga ja et sa oled parasjagu seal, kus sa oled ja sul on mingid asjad mis sul parasjagu on. Pooleli. Ma ei tea, kas sul on nii. Aga minul on küll. Ja see on väga huvitav tunne. See üllatusmoment.

Romeo ja Julia

Klassikaliselt igav ning odavalt luksuslikuks kujundatud hele vannituba - valamu kohal suur peegel, nurgas wc pott, hiiglaslik lumivalge vann. Peegli kõrval ripuvad uued käterätid, valamu äärel ja klaasist riiulil on reas hulgaliselt pisikesi šampoonipudeleid, miniseepe jne. Kuum vesi voolab solisedes aurava joana vanni.
Siseneb tumesinises ballikleidis Kärt. Katsub sõrmeotstega vett, pühib käe hooletult kleidisaba külge kuivaks ja väljub. Naaseb kibekiiresti, pisike plaadimängija sanga pidi peos. Lükkab juhtme stepslisse ning kõlaritest hakkab kostuma imalaid masendav-romantilisi helisid. Need on need lood, mida kuulavad inimesed, kelle arvates vajab maailm kiiremas korras kapitaalremonti. Kärt võtab sahtlist paki žilette, koorib ühe terariistadest paljaks, laseb seinalambi kunstvalguse hetkeks selle metallpinnale peegelduma ning asetab žileti siis vanniäärele.
Siseneb pisut piduses seisundis Randi, narmendama kratsitud Dieseli teksapüksid jalas, must Coca-Cola reklaamsärk seljas, ekstra kulunud välimusega viltu tallatud Converse'i ketsid hooletult jala otsa torgatud ning Adidas Original dressikas ümber vöö seotud. Poiss näeb tõsist vaeva, et enda käes olevat suurt tikuvõileivahunniku alla mattunud kandikut kenasti horisontaalasendis hoida.

Randi (karjub ja huilgab): Ajeee...
Kärt: Ära räuska, idikas!
Randi (sosinal): Vabandust, ma ei tahtnud häirida sind... sinu... eee... misasja sa siin teed?
Kärt: Sa kavatsed Aafrikasse sõita või? (Laob riiulitele ja vanniäärele ritta hiiglama suure koguse teeküünlaid.)
Randi: Aaa... ei, ma olen ise kohutavas näljahädas. (Kärt urgitseb Randi taskust tulemasina ja süütab küünlaid. Randi jälgib tüdrukut jupp aega sõnatult.)
Randi: Kõik läksid minema, kui see kuradi trummar sinna akvaariumisse oksendas. Mul hakkas õudselt igav.
Kärt: Ja Riin?
Randi: Mis Riin?
Kärt: Riin.
Randi: Noh, mis temaga on?
Kärt: Mitte mis vaid kes.
Randi: No kes siis? Kes temaga on?
Kärt: Sind ei huvita?
Randi: Kas peaks või?
Kärt: Ma mõtlen, et võiks.
Randi: Kulla Kärt, ma ei saa aru, miks sa seda jaburust nii järjekindlalt päevakorras hoiad. See asi sai juba otsa, eks. Lõputiitrid jooksevad just praegu koos selle värdjaliku signatuuriga teleekraanidel. Ma ei saa aru, kes selle üldse välja mõtles. Kuule, kas sa oled kunagi mõelnud, milline võiks olla sinu elu signatuur?
Kärt: Ähh?
Randi: Noh, signatuur, see millega sind sisse ja välja juhatatakse. Ma mõtlen, et üldjuhul on vist nii, et me sünnime ja sureme mingi õudse röökimise saatel. Tavaliselt on emad need, kes helikujunduse eest hoolitsevad. Alati ägab keegi mingites valudes. Aga ma mõtlen, et kui selle tulemise ja minemise saaks mõne muu heli taustal ära teha, siis oleks kuulmismeelel palju mugavam.
Kärt: Kuule, kas mulle ainult tundus nii või ütles kumbki meist just, et kaamerad ei tööta juba jupp aega enam. Sa võiks nüüd ise ka oma geniaalsusepurskeid tiba ohjeldada. Need ei jõua enam ajalehte.
Randi (ei tee väljagi): Ma arvan, et kui mina ükskord otsad annan, siis ma tahaks Nokia tune'si kõlle omale signatuuridena saatjaks. (Imiteerib seda heli.) Noh, on ju sümboolselt irooniline!? Täpselt lahkumismeeleolu, eks? Selline... käige te ka põrgu, mina rohkem ei taha, mina tõmban jeehat.
Kärt: Kui sina kuskile sisened, siis ainult käteplagina ja rõõmuhõisete saatel. Nagu Al Bundy või keegi. Maigutad ukse peal jupp aega suud ja sügad mune, enne kui midagi öelda saad.
Randi: Päriselus ei ole ju nii. Võibolla homme on või ülehomme. Aga kindlasti mitte rohkem. Nad unustavad mu kiiresti ära. Vähemalt järgmiseks hooajaks. Sinuga läks ju eriti ruttu. (Naerab lõbusalt.)
Kärt (solvunult): Kuule, jää nüüd palun vait. Mida sa üldse tahad? Sa tuled siia minu vannituppa ülbitsema...
Randi: Oota nüüd... vabandust. Ma ei mõelnud midagi halba. Ma lihtsalt kaotasin võtme ära ja...
Kärt: Sa oled läbinähtav nagu mingi kuradi kilekott! Sa olid peol selles Ken-nuku ülikonnas. Pealegi, meil ei ole võtmeid. Meil on magnetkaardid.
Randi: Mida iganes.
Kärt: Valvelauast saad uue. (Randi surub kandiku nurka pidi kraanikaussi, nii et suurem osa võileibadest üle serva maha libiseb. Seejärel istub ta põrandale.)
Randi: Mõne aja pärast läheb huumoriks. Alumised naabrid saavad uneseguse spa-kogemuse. (Vann on vett triiki täis jooksnud. Kärt keerab kraani kinni.)
Kärt: Miks sa siia tulid?
Randi: Ma ju just seletasin. Mul hakkas igav ja ma kaotasin võtme ära.
Kärt: Miks sa siia tulid?
Randi (murelikult): Kas produtsent tõesti sulle alguses tervisekontrolli ei korraldanud?
Kärt: Ma kuulen väga hästi, mida sa räägid. Aga ma ei saa aru.
Randi: Jamasti siis. Kuule, tegelt ka. Kas sa oled ikka veel vihane, et ma sind välja hääletasin? See on ju nii lapsik.
Kärt: Sina oled lapsik. Või vabandust, tõesti, lapsikusest on asi jah kohutavalt kaugel. Sa oled haige värdjas. Jah, vot täpselt see sa oled.
Randi: Ma olen haige värdjas lihtsalt sellepärast, et ma mingis tobedas telesaates sinu asemel Riinu valisin? No kuule...
Kärt: Sa oled haige värdjas sellepärast, et sa selles tobedas telesaates Riinu valisid ja nüüd käid tast mööda nagu mingist liiklust reguleerivast politseinikust. Näed küll, aga ei hooli.
Randi: Politseinikust? Nojah, sellisel juhul nagu lamavast politseinikust. Ta tahaks terve oma elu ainult horisontaalasendis teki all veeta. Mulle aitas küll. Pealegi on ta kole ja tuim nagu riidepoe manneken.
Kärt: Ma ei oleks uskunud, et sa selline mölakas võid olla.
Randi (lepitavalt): Ole nüüd, kullakene. Ma ei ole ju halb inimene. Ma ei tee kellelegi tahtlikult haiget. Ma asetan banaanid viimasena kassalindile isegi siis, kui müüja on mustanahaline.
Kärt: (Istub WC poti kaanele ja peidab näo ohates kätesse.) Miks sa siia tulid?
Randi: Noh... ma ei tea... ma mõtlesin, et su toanaaber sõitis ära koju ja... noh, et sul ei ole kellegagi olla äkki. Et äkki sul on ka nagu... igav... või midagi.
Kärt: Sa tulid siia ja arvasid, et me võiksime nüüd lihtsalt hakata kenasti seksima jah?
Randi (laiutab käsi): Noh näiteks. Igav on ju. (Kärt ei oska enam midagi öelda. Randi ei julge enam midagi öelda. Ikka veel mängiv makk muudab vaikimise läägeks ja vesiseks.)
Randi: Põrand on soe.
Kärt: Jah, nad kütavad seda. Randi, kuule...
Randi: Inimesed võiksid suunata oma energia kusagile mujale kui põrandaküttesse.
Kärt: Randi, kuule...
Randi: No mis on?
Kärt: Miks sa siia saatesse tulid?
Randi: Ma ei tea... midagi targemat ei olnud teha. Inimestel on nii palju energiat, et nad võiksid vähemalt midagi mõttekat ette võtta. Mõne jõe tagurpidi voolama panna või miskit. See oleks vähemalt lõbus.
Kärt: Sa ei saa kogu elu igavusele ja meelelahutusele taandada.
Randi: Miks ei saa? Millele muule sa seda siis taandad?
Kärt: Armastusele ja üksindusele näiteks.
Randi: Ma ei saa aru, miks sa pead alati kõige traagilisemal noodil mängima? Emode muusika on äge küll, aga sealt edasi ajab kogu see värk mind lihtsalt öökima.
Kärt: Sa tahad öelda, et kogu su elu on ainult nali, šõu ja kepp?
Randi: Ja vein. Ärgem unustagem veini! (Poiss kougib dressipluusi taskust välja veinipudeli, kisub korgi hammastega pealt ning sülitab selle valamukapi alla. Seejärel võtab riiulilt kaks plastmassist hambaharjatopsi ning valab joogi välja.)
Kärt: Ja see ongi kogu su elu mõte?
Randi: Kuule, kas sa kavatsed must mingi maailma kõige jaburama biograafia kirjutada või? Järgmiseks sa küsid, kuidas mul läheb.
Kärt (ohkab): Jah, oli plaanis küll.
Randi: Oleks ma teadnud, et enne voodisse jõudmist peab mingi kuradi psühhoanalüüsi läbima, siis ma poleks üldse tulnudki. Isegi sõjaväe komissariaadist saab kergemini läbi.
Kärt: Randi, kas sa võiksid palun mitte öelda selliseid asju? Kas tead, need ei mõju eriti romantiliselt? Ja üleüldse, sa ei ole sõjaväes käinudki, nii et ära targuta.
Randi (vahib tüdrukut altkulmu): Oota nüüd... kust sa seda võtad? Kust sa tead, mida ma teinud ei ole või olen?
Kärt: Ma lugesin su ankeeti. Nad on üsna põhjalikud, kas pole?
Randi: (Hüppab ärritunult püsti ja hakkab närviliselt mööda pisikest vannituba ringi käima.) See info pidi olema konfidentsiaalne. Kuradi valelikud lambad, raisk.
Kärt: Ja miks sind sõjaväkke ei võetud siis? Mis sul viga on? Mõni paha haigus või lampjalad?
Randi: Kuule, sul omal on lampjalad. Ja mis kuradi haigus? Mul pole mingit haigust.
Kärt (norides): Või ei jaksa sa lihtsalt joosta? Sa oled ju alakaaluline? Kas sa ei taha eriti süüa, kallis poiss? Vaata, milline sa välja näed. Nagu luu ja nahk. Sul on omal kõva näljahäda käes küll, see on selge.
Randi: Looda sa. Mul vanamees viskas nendele tüüpidele seal piisaval hulgal nutsu, nii et nad lihtsalt jätsid mind kogemata kahe silma vahele.
Kärt (vangutab muiates pead): Noh, umbes midagi sellist ma tegelikult arvasingi. Lahe mees oled küll. Isegi oma kodumaad ei ole valmis kaitsma.
Randi: Kodumaad? Miks peaks mina midagi kodumaa heaks tegema? Mida see kodumaa kunagi minu heaks teinud on? Kui sõda tuleb, siis mina istun lihtsalt oma maja ukse ette maha ja annan kuuli igaühele, kes lähedale julgeb tulla.
Kärt: Ja kaamerate ees olid sa nii viks ja viisaks poiss.
Randi (pisut rahunedes): Ära targuta. (Kärt läheb ukse juurde, keerab selle võtmega lukku. Seejärel avab WC poti kaane, viskab võtme potti ning tõmbab vett.)
Randi (arusaamatult): Mida sa teed?
Kärt: Sa ise ütlesid, et sa tahad šõud. (Tüdruk istub Randi juurde põrandale. Randi asetab oma käe ettevaatlikult Kärdi säärele, aga tüdruk lükkab selle eemale.)
Randi: Miks sa ise siis saatesse tulid, moraalijünger?
Kärt: Raha pärast.
Randi (naerab): Jah, väga naljakas. Tõepoolest naljakas.
Kärt: Mis siin naljakat on?
Randi: See auhinnaraha oli ju nii mõttetu.
Kärt: No igaühel ei ole kuldmunasid munevat isa.
Randi: Ikkagi, ma arvan, et sa valetad.
Kärt: Jah. Valetan.
Randi: Räägi siis.
Kärt: Ei taha.
Randi (pilkavalt): Noh eks sa hoia jah kõik endasse ja öösel nuta patja vaikselt omaette.
Kärt: Kuidas ma rääkida saan, kui sa koguaeg aint irvitad ja mõnitad?
Randi: Hei, kuule, sorry. Tegelt ka. Ma ei mõelnud midagi halba. Mille pärast sa tegelikult siis tulid?
Kärt: Armastuse pärast. (Randi purskub naerma. Kärt solvub. Randi märkab tüdruku kibestunud nägu ja jääb hoobilt vait.)
Randi: Armastuse pärast?
Kärt: Kuule, kas sinu vanematel ei ole seda haigust?
Randi: Mis kuradi haigust jälle? Sa kõlad juba nagu perearst.
Kärt: Ma ei tea. Ega ma ei oska neile ka päris raudkindlat diagnoosi panna, aga mingi meditsiiniline defekt see kindlasti on, mis viimasel ajal üha ägeneb. Eriti emal. Ta oskab alati kõik meie perekondlikud koosviibimised kenasti ära rikkuda. Toob kanavaagnat lauale ja räägib samal ajal, et oi kuidas tema ikka loodab, et Kärt leiaks endale nüüd varsti ühe kena toreda noormehe. Kärt, kas sul peigmeest on? Aga miks ei ole? Sa peaksid nüüd küll juba hakkama perekonna peale mõtlema. Oi, ma nii loodan, et sa leiad omale ühe kena toreda noormehe. Aga kas sul üldse on kunagi peigmeest olnud? Aga miks sul ei ole? Aga kas sellel su sõbrannal on peigmees? Aga miks tal ei ole? Kas tal ei olegi mitte kunagi peigmeest olnud? Mina ootasin sinu vanuselt juba oma teist last. Ma nii loodan, et sa ikka leiad omale ühe kena toreda noormehe. Saad sa siis aru? Ta lahkab minu hormoonaalset seisundit sugulaste keskel söögilauas. Mõnikord ma mõtlen, et lähen lihtsalt Raekoja platsi ja küsin seal inimeste käest, et äkki keegi neist tahaks minuga abielluda. Lapsevanemad oskavad oma suures hoolivuses ikka nii kuradi nõmedad olla.
Randi: Väga hale.
Kärt: No seda minagi.
Randi: Ma mõtlen, et sina.
Kärt (solvunult): Aitäh.
Randi: Ja kas sa leidsid siis?
Kärt: Misasja?
Randi: Kas sa leidsid siis? Noh, armastuse. Saatest. (Kärt põrnitseb liiga suure keskendumisega põranda kahhelkivisid). Mineeeee nohh... ära ütle, et too Martti, kes neljandas saates udu tõmbas. Kas tõesti sina ka? Too oli ikka eriline tropp. Kui loll peab üks inimene olema, kes hakkab saate ajal korraldajaid taga rääkima? Kõik ju teadsid, et igas toas on kaamerad üleval. Täiesti haige vend. Sa ei saanud ju ometi temasse armuda. Aga no ega ma ei imestaks ka. Kõik tibid jooksid tal ju neli esimest saadet sabas.
Kärt: Sul on hea kujutlusvõime.
Randi: Mis kujutlusvõime? Sa tahad öelda, et mul ei ole õigus? No aga räägi siis, kes ta oli? (Randi on taas Kärdile lähemale nihkunud ning oma käe ümber tüdruku õlgade pannud.)
Kärt: Sina. (Randi tõmbub ehmunult eemale.)
Randi: Mina? Sa teed nalja, eks?
Kärt: Ei.
Randi: Mine noh. Ma ei oska nüüd küll midagi öelda. Ma ei taha.
Kärt: Mida?
Randi: Ma ei taha, et sa mind armastaksid.
Kärt: Miks? Mis mul siis viga on? Kas mul on ikkagi siis midagi lihtsalt viga jah?
Randi: Kuule ära hala.
Kärt: Ma ei hala. Ma tahan lihtsalt teada. Ma sain ammu aru, et see lootusetu on, aga ma tahaks teada, miks.
Randi: (On lausa teise seina äärde nihkunud.) No vabandust, ma ei oska sind aidata. Lihtsalt see mõte ajab mind iiveldama. Vabandust.
Kärt: Oh, sa ei pea vabandama. Aga ma ei tea. Ma nägin küll, et sa koos Riinuga olid ja et teil oli lõbus ja puha. Ja et ta meeldis sulle. Ja sina meeldisid talle. Ma teadsin, et mul ei ole lootust. Ja vahepeal ma nutsin öösiti. Toomas rääkis, et peale seda olevat saate reiting jupp maad tõusnud. Päris uskumatu, et sellel nii tohutu suur menu on. Sellel, kuidas üks plika öösiti armupiinades ulub.
Randi: Ah sina see siis olidki. Ma ei saanud aru hästi. Tuba oli üsna hämar ja kaadrid olid udused.
Kärt: Nojah, mina see olin. Huvitav, kas see on mingi karma või midagi? See et minu pisarad on alati teistele mingi meelelahutus. (Tüdrukul tulevad nüüd ka pisarad silma.)
Randi: Karma on ikka üks karm värk küll. Sa ütlesid, et sul on pappi vähe. Aga äkki see ongi sinu Nokia? Melodramaatilised seebiseriaalid näiteks. (Poiss hirnub naerda, Kärdil on silmavärv laiali jooksnud.)
Kärt: Noh, mul on vähemalt hea meel, et teil tore oli. Te tundusite üsna armunud olevat.
Randi: Kes meie?
Kärt: No sina ja Riin.
Randi: Hahaaa... kuule sa ajad täna ikka erilisi totrusi suust välja. Mina ja Riinu armunud? See on küll sajandi kild.
Kärt: Mis see siis oli, kui see armastus ei olnud?
Randi: Noo... keha. Tal on ilus keha.
Kärt: Keha?
Randi: Jah.
Kärt: Keha?
Randi: Sellest piisab.
Kärt: Kuidas?
Randi: Kuidas mitte?
Kärt: Ega sul vist südant sees ei olegi, ega?
Randi (hakkab vestlusest juba tüdinema): Mis moodi see kurat siin kõik südamega seotud on?
Kärt (ohkab): Mulle tundus, et te olete armunud, seega ma andsin alla. Ma mõtlesin küll, et ma olen väsinud alla andmisest, aga ikkagi andsin. Ja tulin siia ja mõtlesin, et keeran toa ukse lukku ja lasen vanni sooja vett täis ja... aga siis tulid sina ja ütlesid, et see trummar oksendas akvaariumisse ja kõik läksid minema. Ja ma mõtlesin, et jumal tänatud.
Randi (umbusklikult, vaikselt ukse poole nihkudes): Mis jumal tänatud?
Kärt: Jumal tänatud, et see trummar akvaariumisse oksendas. Ma mõtlesin, et äkki oli see mingi kõrgem märk või midagi. Aga nüüd tuleb välja, et maailmas käivad kõik asjad ikkagi nii nagu nad täpselt käivad. Mingeid kõrgemaid märke pole olemas. Kõik on ikkagi lihtsalt üks suur hunnik paska. (Kärt võtab kingad jalast ära ja astub vanni. Hulga vett lainetab üle vanni ääre põrandale.)
Randi: (Üritab põrandal kuivemat kohta leida) Kuule, palun tule nüüd sealt välja ja istu lihtsalt rahulikult maha ja korista see depressiiviku mask ära. See ei sobi sulle.
Kärt: Aga sina istu maha ja lõpeta lõpuks teesklemine, et su maailm on perfektne.
Randi: Mis mu maailmal viga on?
Kärt: Mulle tundub, et sulle ei ole mõtet seletada. Sul on liiga mustvalge mõistus.
Randi (vihaselt): Mulle tundub, et sa peaksid kõigepealt enda mõistusega asjad korda saama. Sa ei saa lihtsalt käia mööda maailma ringi ja teha nägu nagu sa hakkaks kohe surema. Naudi elu ka natuke. (Kärt võtab vanni äärelt žileti ning libistab seda õrnalt üle oma käsivarre.)
Randi (tardub): Mine persse!
Kärt: Kardad? Ära karda.
Randi: (Tormab ukse juurde ja üritab põgeneda, aga uks on ju lukus.) Sa oled haige.
Kärt: Ei, sina oled.
Randi: Kurat, lõpeta ära. Ära mängi lolli.
Kärt: Mängimisest on asi üsna kaugel. See siin on päriselt. Mäng lõppes juba üsna jupp aega tagasi. Kaamerad lülitati ju välja, mäletad?
Randi: (Läheneb aegamisi vannile, käsi pikalt ees.) Palun anna see žilett nüüd minu kätte. Rahulikult.
Kärt (röögatab): Ära tule!! Ma lõikan, tegelt ka. Kui sa ühe sammu lähemale tuled, ma kohe lõikan. Ja ma vannun sulle, ma olen kiirem kui sina.
Randi: (Taganeb tagasi ukse juurde.) Miks sa seda teed?
Kärt: Sest nii on vaja.
Randi: Vaja mille jaoks? Kurat, lõpeta ära nüüd. Palun, noh...!
Kärt: (Vaatab imestunult Randit, kes läheb iga hetkega järjest rohkem närvi.) Ma ei uskunudki, et sa seda nii traagiliselt võtad. Ma mõtlesin, et sa vähemalt alguses ei usu mind ja arvad, et ma ei mõtle seda tõsiselt. Ja et ma pean sinu veenmiseks mõne ohutu sisselõike tegema.
Randi: Sa oled haige! Sa oled ikka nii kuradi haige. (Taob jalaga vastu vannitoa ust ja karjub appi.)
Kärt (nukralt muiates): See on üsna lootusetu ettevõtmine. Keegi ei kuule sind. Kõik on liiga täis või liiga hõivatud iseendaga.
Randi: Miks sa seda teed?
Kärt: Miks ma mida teen? Miks ma ennast ära tapan või miks ma su endaga koos siia luku taha panin?
Randi: Jah, miks sa mind siia kinni panid?
Kärt: Sina, sina, sina, sina. Midagi muud ei olegi kui ainult sina. Ikka ja alati sina. Sulle võib see tõenäoliselt uskumatuna tunduda, aga mõnikord, tõsi küll, üsna harva, aga mõnikord tuleb elus ette hetki, mil kõik ei keerlegi ainult ümber sinu. Seekord on asi hoopis minus. Puhtalt minus. Ma... ma lihtsalt ei tahtnud üksinda surra. Ma kartsin üksinda surra. Ja ma juba mõtlesin, et ma ei julgegi seda teha. Aga siis astusid sina sisse koos selle oma võileivakandikuga ja...
Randi: Sa ei saa asjadest aru, eks? Sul on midagi tõsiselt lühises. Kas jah? Kõik inimesed surevad üksinda. Kõik. Absoluutselt kõik. Surmas on iga inimene üksi. Isegi kui ma sinuga koos siin selles kuradi faking toas kinni olen, sured sa ikkagi üksinda. Surmas ei ole mingit sind ega mind koos. Surmas on lihtsalt sina ja lihtsalt mina. Saad sa sellest aru? Ja isegi kui mina suren koos sinuga, ei saa me kindlad olla, et me pärast ühte kohta satume. Ja kui me reisimegi koos, ei saa me kõrvuti pileteid. Sest me oleme üksi.
Kärt: Ja sina oled see, kes teab asju jah?
Randi: Jah, mina tean asju.
Kärt: Nojah... geenius... mis ma oskan öelda. (Jupp aega valitseb vaikus. Isegi makk on plaadi juba ammuilma lõpuni mänginud. Kärt libistab taas mänglevalt žiletiga üle oma käe sisekülje.)
Randi (kohkunult): Palun, ära tee...
Kärt: Sa oled üks maru nõrga närviga poiss, ma vaatan.
Randi: Ütle, mida sa tahad? Mida sa tahad, et ma teeksin? Olgu... olgu, ma armastan siis sind, kui sa nii kuradi väga tahad. Ma armastan sind. Mida ma pean tegema?
Kärt: Sa oled naeruväärne.
Randi: Miks? Miks ma naeruväärne olen?
Kärt: Sa just natuke aega tagasi tõestasid väga efektselt, et sa ei ole võimeline kedagi armastama. Sulle on vaja ainult palagani, ilusaid kehasid ja raha. Muu sind ju ei huvita. Kõik muu on sentimentaalne pask. Emovärk, tead küll.
Randi: Mis raha? Mind ei huvita mingi raha. Näe, vaata, ma tõestan sulle. Pole mulle vaja mitte midagi. (Poiss kisub oma taskust välja rahakoti ja telefoni, viskab need wc potti ja tõmbab vett. Pott ummistub ja hakkab vett üle ääre ajama.)
Kärt: Sa oled lihtsalt nii rumal, et naljakas hakkab.
Randi: (Vahib Kärdile jupp aega arusaamatult otsa, taipab siis korraga oma viga ja sukeldub kättpidi wc potti telefoni järele.) Kuradi raisk. Sa kuradi faking raisk. (Üritab telefoni kuivatada ja raputada, aga see ei võta enam pilti ette. Pikk vaikus. Kärt vahib, pea kuklas, sõnatult vannitoa lage. Randi istub märjal põrandal ja kisub telefoni osadeks lahti.)
Kärt: Randi, kuule... (Poiss ei vasta.) Randi, kuule, ütle, mis on kõige jubedam asi, mida sa oma elus näinud oled.
Randi: Ma ei taha sinuga praegu rääkida, eks. Lihtsalt, sina ligune seal vannis kasvõi niikaua, kuni sa limaseks muutud ja sulle soomused kasvavad või lõika oma veenid läbi. Mind tegelt ka enam ei huvita. Ma ootan lihtsalt kuni koristaja hommikul tuleb ja lähen ära koju.
Kärt: Miks sa nii närvi läksid? Ma ei kujutanud üldse ette, et sa niimoodi reageerid. Ma mõtlesin, et sa tuled lihtsalt mulle kallale ja võtad selle kuradi žileti mul käest ära. Sul on kindlasti kõvasti rohkem jõudu kui mul. Aga sina läksid lihtsalt hulluks. Alguses tardusid paigale ja siis tahtsid põgeneda. Meie aja kangelane, hahaaaa...
Randi: Ole palun vait.
Kärt: No me peame siin ju hommikuni istuma. Kohutavalt tüütu oleks lihtsalt hommikuni vaikuses passida.
Randi: Kohutavalt tüütu on hommikuni sinu ebardlikust maailmast osa saada. (Pikk paus.) Kas sa tegelikult ka tahtsid ennast ära tappa või mängisid ainult lolli?
Kärt: Tahtsin. Siiamaani tahan tegelt.
Randi: Ära hakka jälle, palun.
Kärt: Siis räägi minuga.
Randi: Okei, okei. Ma räägin. Mida sa tahad teada?
Kärt: Mis on kõige hirmsam asi, mida sa oma elus näinud oled?
Randi: (pikk paus) Tühi valge paberileht.
Kärt: (Vangutab uskumatult pead.) Sa ei saa enda elust rääkides teisi inimesi tsiteerida. Ma olen ka kooli kirjandustunnis käinud. Sa ei ole Hemingway. Sa oled Randi. Tühi valge paberileht ei sobi konteksti. Sa ei ole kirjanik, kallis. Nii rääkides oled sa ise ka üks kaubamaja riidemaailma manneken. Ilma mõistuseta kummist keha, mis seisab ainult müüja sätitud asendis.
Randi: Ma ei teadnud, et Hemingway midagi sellist on öelnud.
Kärt (muutub uudishimulikuks): Aga mida sa siis mõtlesid? Mis paberileht?
Randi: Sa ei saaks aru.
Kärt: No ma proovin aru saada.
Randi: Ah, jätame selle jutu.
Kärt: Ei, ärme jäta. Ma tahan su elust midagi teada. Sa lähed koguaeg nii krampi, kui keegi sult midagi tõeliselt isiklikku küsima hakkab.
Randi: Sa ju lugesid mu ankeeti. Mida sa veel teada tahad?
Kärt: Kuule, iga mõistusega organism saab aru, et see värk seal ankeedis oli lihtsalt mingi sinu järjekordne anekdoot. Mitte keegi ei usuks, et su vanemad on hullumajas. Hullumajas ei ole võimalik nii palju pappi kokku ajada.
Randi (muigab nukralt): Toomas uskus.
Kärt: Nojah, aga ma rääkisin ju ka mõistusega organismidest. (Paus) No aga räägi, mida sa enne saatesse tulekut tegid?
Randi: Niisama olin.
Kärt: No aga mida sa tegid? Õppisid või töötasid kuskil või mida?
Randi: Noh niisama... asju tegin. Tead küll.
Kärt: Ei tea. (Paus) Ja kuidas need asjad sul siis välja tulid?
Randi: Noh, normaalselt. Kuule ära urgitse, eks.
Kärt: Olgu. Aga mis valgest tühjast paberilehest sa rääkisid?
Randi: See oli kõik väga ammu. Seda ei ole enam mõtet meenutada.
Kärt: Meenuta ikka. Palun.
Randi: Ma olin siis väike poiss. Me pidime kooli vanemate tõendi viima, et tohime kaevandusmuuseumisse ekskursioonile minna. Isa ütles, et ta hommikul kirjutab. Ma viisin talle paberi kööki laua peale valmis, et see tal ikka kindlasti enne tööle minekut meeles püsiks. Aga kui ma hommikul ärkasin ja kööki läksin, oli paber sealsamas, kus ma selle jätnud olin. Täiesti tühi.
Kärt (hakkab naerma): Kurat, see on nagu mingi pärastlõunane kogupere tragikomöödia. Sa said lapsepõlvetrauma sellepärast, et sind kaevandusmuuseumi ei lubatud?
Randi: Ah, mida iganes. Sa ära teinekord lihtsalt küsi, eks.
Kärt: Olgu, olgu. Anna andeks. Sa ise teed ju ka koguaeg niimoodi. Aga räägi edasi. Mis juhtus siis? Miks sellest tõendist nii suur jama tuli?
Randi: Sellest tõendist ei tulnud mitte mingisugust jama.
Kärt: No aga milles siis asi oli?
Randi: Peale seda hommikut lõpetas meie perekond eksisteerimise.
Kärt: Oota, misasja sa tahad nüüd öelda? Kas su vanemad said kuidagi õnnetul moel surma või? Või oota, vabandust, sa rääkisid, kuidas su isa sind sõjaväest välja ostis. Järelikult on ta elus. Aga mis siis oli? Pandigi hullumajja? Ja sa ei valetanudki oma ankeedis?
Randi: Noh, nii ja naa. Peale seda hommikut hakkas terve maailm haiglarohtude järele haisema. Kõik oli vastik ja ajas oksele. Nagu suruks keegi sulle pidevalt vägisi kanüüli veeni.
Kärt: Mis nendega siis juhtus?
Randi: Noh, nad lihtsalt lahutasid lõpuks ja hakkasid kõigepealt teineteist vihkama. Ja siis lõpuks mind.
Kärt: Oi kurat, päris jube.
Randi: Ei, see ei ole jube. See on klassika. See on ju kõigiga nii. Ma annan sulle viis sotti, kui sa ütled ühe oma tuttava, kelle vanemad ei ole lahutatud või ei otsi internetist mõne palgamõrvari e-maili aadressi.
Kärt: Minu vanemad elavad õnnelikult koos.
Randi: Jaa... siis on enda ära tapmine küll kõige õigem asi, mida sa teha võiksid. Siis jääb mul see viis sotti ka alles. Sest nemad peavad küll olema kõige viimased lahutamata lapsevanemad maailmas. Ja ma vean kihla, et nad praegu lihtsalt otsivad ettekäänet.
Kärt: Ma ei suuda nüüd meelde tuletada, kes oli see poiss, kes mõni aeg tagasi minule pessimismi ja melanhooliat ette heitis. Aga olgu, miks nad siis lahku läksid? Iseloomud ei sobinud?
Randi: Ei, lihtsalt... verd oli liiga palju.
Kärt (ehmunult): Oota. Misasja? Nad peksid teineteist või?
Randi: Ei, mitte nende verd. Minu venna. Kolmteist aastat tagasi, kui ma veel väike poiss olin, armus mu vanem vend ühte tüdrukusse, kes temaga ühes klassis käis. Nad olid viisteist ja mina seitse aastat noorem. Ma lubasin vennale, et ei räägi kellelegi, kuidas ta öösiti mõnikord akna kaudu õue hiilis ja alles vastu hommikut tagasi koju saabus. Me magasime ühes toas ja minul ei tulnud kuidagi nendel õhtutel und. Kartsin hirmsasti, et isa saab teada. Isa ei sallinud seda tüdrukut üldse. Õigemini ei sallinud isa selle tüdruku vanemaid. Seda ma ei mäleta, miks, aga ma tean, et nad olid võimelised täiesti vabalt üksteisel hammastega unearterid läbi närima, kui vaja oleks läinud. (Pikk paus.) Aga ühel hommikul ei tulnudki mu vend enam koju tagasi. See oli seesama hommik, mil ma tühja paberilehe köögi laualt leidsin. Ja ka mu venna klassiõde ei jõudnud enam kunagi koju tagasi. Meie isad rahunesid lõpuks maha. Surnuaial ütles kirikuõpetaja, et tal on kahju, et nad nii otsustasid teha, aga vähemalt läksid nad koos. Et vähemalt surid nad armastuse surma. Ma ei ole teda kunagi uskuda suutnud. Surres on iga inimene lõplikult üksi. Mina arvan, et nad on lihtsalt alatud ja isekad mölakad. (Kärt on Randi rääkimise ajal vannist välja roninud ning poisi kõrval istet võtnud. Randi peidab pea tüdruku sülle. Näib nagu ta isegi nuuksuks natukene.)
Kärt: Nii romantiline. Õudne küll, aga nii kuradi romantiline. See ongi armastus.
Randi (naerab irooniliselt):Armastust ei ole olemas.
Kärt: Sa ei saa oma venna surma oma isiklikule kibestumisele ettekäändeks tuua. Kuigi ma nüüd saan aru küll, miks sa nii närvi läksid, kui ma ütlesin, et ma ennast ära tapan. Sa käid mööda maailma ringi, ükskõikne grimass konstantselt ees. Sa kasutad seda lihtsalt ettekäändena, et mitte elama hakata. Jah, elama. Elus on muud ka peale seksi ja rokenrolli. Ainus, mis mind hämmastab, on see, et mul kulus nii kaua aega sellesse punkti jõudmiseks. Ma uskusin, et ma saan selle sult kiiremini kätte. Aga sa oled kuradi kange poiss.
Randi (hirmutava eelaimdusega): Millest sa räägid?
Kärt: Sinu ignorantsus jahmatab mind. Kas sa tõesti arvasid, et ma lihtsalt tahan ennast heast peast ära tappa? Ja veel seesuguste žestidega? Sa oled ikka nii rumal. Naerata kaamerasse, kallis poiss.
Randi: (Vahib meeleheitlikult ümberringi, üritades kaamerat leida.) Saade on läbi. Sa valetad. See on jälle üks su haigetest naljadest. (Poiss on kohutavalt endast väljas.)
Kärt: Igal saatel on ju viimane osa. Elu pärast saadet. Ära ütle, et sa sellest midagi kuulnud ei ole.
Randi: Ja sina? Miks sa... kes sulle...?
Kärt: Nojah, nad maksavad hästi. Sa ise oled meile ju sellise reitingu kasvatanud. Oi see saab olema tõeline märul, mis ajakirjanduses lahti läheb. Õnneks oled sa piisavalt edev.
Randi (röögib): Ei!!! Eii... te ei tohi seda teha. Lõpetage ära. See ei tohi eetrisse minna. (Otsib kaamerat ja leiab selle vanni kohalt nurgast. Ronib jalgu pidi vanni, üritab kaamerat seina küljest maha rebida, aga ei saa hakkama. Haarab siis riiulilt maki ning asub sellega kaamerat puruks peksma. Üsna tulutult. Makk laguneb, aga kaamera jääb terveks.)
Kärt: Naerata, mu kallis staar.
(Randi veabki näole meeleheite ja groteski seguse naeratuse, ümiseb Nokia tune'si ning laseb makil vanni kukkuda. Kostub särin. Elekter kaob.)
Kärt: Oh jumal...vabandust. Ma ju lihtsalt... tegin... nalja.
(Veel üks sähvatus.
Pimedus.)

tõde ridade vahel (Romeo ja Julia ainetel)

Ariel ütleb: okei, hakkasin just lugema. kas randi ei olnud juba kunagi kellegi nimi?
dianx ütleb: alguses oli mikk janteri nimi randi
dianx ütleb: ma pidin selle nime kunagi kuidagi ära kasutama
Ariel ütleb: mis värk sul selle nimega on?
dianx ütleb: ma ei tea
Ariel ütleb: ma arvan, et pean kunagi ära kasutama nime mügarbert
dianx ütleb: kui ma väike tatikas olin, siis oli üks väga vastik ja õel naabripoiss, kes mind koguaeg terroriseeris. ma tahan ta nüüd mitmekordselt ja võimalikult piinarikkalt kirjanduses ära tappa :)

see sissekanne on tegelikult irooniline. Mõelge parem nii.

Kahekümnendate kriis. Kõik need enese pidevad ümberdefineerimised. Ma ei tea, keda ma seekord jälle tsiteerisin. Mul on laused, aga ma ei tea, kas need on minu või kellegi teise omad.

Jätame selle kuradi kirjutamise maha, sõbrad, raisk. Ahh?? Hakkame (jääme) riigiametnikeks. Muruniitjateks, ajaloolasteks, kultuuriajakirjanikeks (ei, see oleks liiga jälk. Peaaegu nagu peegel või midagi).

Ma eile avastasin, et ma ei suuda enam raamatuid lugeda. Mitte ühtegi neist. Ja kinos olles hakkas nii vastik, et ma olin isegi selle kõigi poolt kiidetud oscarifilmi peale pahane. Lame on kõik. Mitte selles slängisõnamõttes vaid otseses. Tasapinnaline. Horisontaalsed lineaarsed jooned. Ilma kardiogrammiliste võngeteta.

Ma vaatasin, kuidas vihm akna taga lumeks muutus. Aga see ei muuda midagi. Vihm on ikkagi ainult vihm. Oli.

Ma ei tea, mida me Võru koolilastele homme räägime. Homme saab kolm aastat sellest hetkest, mil ma rekvisiitori käest riigiametniku maski küsisin ja kontorilaua taha istusin. Commedia dell'arte?!?

Tahaks lihtsalt rohkem päriselt olemas olla. Palju õnne saabuvaks emakeelepäevaks.

veidrus

ma vajutan umbes iga 20 sekundi tagant meilboxi refresh-nuppu, kuigi ma tegelikult tean ju küll, et "paari nädala jooksul" ei tähenda "homme või ülehomme".

:)

pühapäev

Ma vist peaksin eilse kohta midagi kirjutama, aga ma ei tea... ma ei oska.
Ma olin kindel, et see saab raske olema. Aga see oli veel raskem.

Me olime kaheksakesi. Esimesest voorust edasipääsenute hulgast oli üks juba vahepeal loobunud. Seisime ukse taga viskasime nalja Superstaari saate teemadel. Siis nad tulid. Ja läks lahti.

Me olime seal SEITSE TUNDI.

Pärast, õhtul kodus oli tühi tunne sees. Siiamaani on. Ega ma ei oleks osanud midagi teistmoodi teha, kui ma tegin. Ma arvan, et mul ei läinud halvasti. Närvis olin küll. Aga kõik olid ju tegelikult.

Kui me kell 17.00 ära kodude poole liikuma hakkasime, oli mu käsipallimängu alguseni jäänud 45 minutit. Taksojuhid tegid (minu palvel) hullumeelseid sõite. Üks ületas ristmikku vastassuunavööndis. Vööndite vahel oli pikk roheala. Taksojuht ütles... ära teed vaata. Räägi mulle kiiresti kõigest, mida sa tänase päeva jooksul teinud oled. Ma ei osanud ausalt vastata, seega jutustasin talle väljamõeldud lugusid. Teed vaatasin ikkagi ja mõne manöövri ajal käisid kõhust kõhedusejõnksud läbi.

Jõudsin koju asjade järele ja uue taksoga Kristiine Spordihalli täpselt 45 minutiga. Jõudsin saali siis, kui kõlas avavile. Tähendab, mu keha jõudis saali kenasti kohale küll, aga mu mõistus oli ikka veel üleval Toompeal. Mäng oli raske. Kõige raskem sellel hooajal. Tõenäoliselt. Olime väga pikalt taga. Siis saime rünnaku käima ja vahe kahanes 1 punktini. Aga siis me jälle enam ei jaksanud ja lõpuks saime viie punktiga lutti. Ma ei olnud kurb. Mul ei jätkunud lihtsalt selleks õhtuks enam emotsioone.

Paari nädala jooksul pidid meie internetipostkastidesse tulema teated, kellel lubatakse jätkata. Ma ei oska enda kirja sisu isegi ennustada.

võlad

Täna hommikul oli mu postkastis Indreku kiri, kus seisis: "Sa ei tohi lugejaga nii teha... see on nagu niiiiiiiii õel." Ma saatsin talle eile selle näidendi lugeda, mille kirjutamine mul juuksed peas halliks ajas. See on lugeja jaoks pisut õel vist jah.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Ma tahtsin rääkida sellest, et minuga on see kummaline lugu, et mulle meeldivad teised ja kolmandad etendused peaaegu alati märgatavalt rohkem kui kõige esimesed. Peaaegu alati sellepärast, et on mõningaid erandeid ju ka. Ma mõtlen näiteks a la linnateatri kunagine "Et keegi mind valvaks" vms. Noh, tähendab sellised, mille süžee on lihtsalt nii kreisi, et radikaalsete lõpupuäntidega kaasnevad litakad sul hinge sees kinni löövad. Teate ju küll selliseid.

Aga 98% lavastustest meeldivad mulle alati kõige rohkem teisel või kolmandal etendusel. Eile nägin Hanesid teist korda ja parem oli sellepärast, et esimese etenduse esimene vaatus kulus mul selle peale, et üldse aru saada, mida kuradit nad /tegijad/ seal rabelevad või mulle /vaatajale/ öelda tahavad . Ja ma ei arva üldse, et see tegijate põhjustatud oli. Absoluutselt minu enda puudus. Aga teisel korra, kui ma sain osatäitjate identiteedimuutumise asemel kohe algusest peale keskenduda detailidele, oli juba väga kuratlikult äge.

Mulle meeldis see traksidega palgamõrvar-poiss seal. Ja siis mulle meeldis see kollaseruudulise seelikuga tüdruk, kes mulle ühel hetkel otsa vaatas ja ütles "sa oled lihtsalt nii armas". Veider oli see, et ma istusin ju esimese etenduse ajal täpselt sama koha peal ja ma ju loomulikult unustasin ära, et selline stseen seal on. Seega juhtus see juba teist korda. Mul endal oli hullult naljakas ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ta näeb (jätab meelde ka), kellele ta seda teksti ühel või teisel õhtul räägib. Või pimestavad prožektorid ta silmi? Mul kohe tuli mõte kirjutada üks hale melodramaatiline novell sellest, kuidas mõni õnnetu inimene sellist juhust ära kasutab ja käib teatris mingi spetsiifilise koha peal istumas puhtalt sellepärast, et talle öeldakse seal selliseid ilusaid sõnu, mida päriselus keegi ei ütle. Näiteks. Noh, lihtsalt oleks selline äärmuslik eluheidik. Ja kuna mina olen selline õel kirjanik, siis ma lasen oma novellilavastajal selles novellietenduses mingil hetkel tekstimuudatuse teha, mis viib traagiliste sündmusteni peale kõige viimast etendust teatrimaja taga pargis:) vms.

oihh... ma kaldun koguaeg teemast kõrvale.

Ma tahtsin öelda, et mulle meeldis selle kõige suurema suuga poisi suu, kui ta laulis. Ja siis mulle meeldis see, et kasstüdrukul olid põlved sinised nagu mõnel vingel käsipalliplikal ja et ta sellest üldse ei hoolinud, kuigi teoorias pidi ju valus olema küll. Ja siis mulle meeldis see, kui homo-Tiit kiigu peal istus ja laulis, hoolimata sellest, et ma kaks korda peaaegu ta kummiketsiga vastu nina oleks saanud.
Ja siis mulle hullu moodi meeldis Päär Pärensoni hääl. See on minu meelest absoluutselt fenomenaalne. Ja siis mulle meeldis see, kuidas ekraani peal vaheaja algusest teada anti. Ja vanaema juuksed meeldisid mulle ka. Ja KÕIK laulud.

Ok, mul on tunne, et ma pean nüüd vait jääma, sest muidu läheb liigseks pateetikaks kätte ära. Selle vältimiseks peaks ütlema lisaks midagi, mis mulle ei meeldinud. Hmm... mulle ei meeldinud see, et mõlemal korral on olnud kõige esimese laulu puhul mikrofon liiga nõrk ja laulu sõnu ei ole absoluutselt kuulda (järgmiste laulude ajal on juba täiesti OK olnud). Ja mulle ei meeldinud see, et näitlejad käisid vahepeal publikule rääkimas seiku iseenda elust ja sellest, miks nad teevad asju, mida nad teevad. Minu meelest ei sobinud see absoluutselt konteksti ja tundus liiga kohustuslikult tudengilik.

Aga näe, ainult 2 paha asja oli umbes miljoni vägeva asja kõrval.
Ja see on juba kuratlikult hea küll.

teatriplaanid märts-aprill

19.03.2008 Linnateater "Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4" (3. kord)
04.04.2008 Linnateater "Murdlainetus" (1. kord)
07.04.2008 NO99 "GEP" (1. kord)
14.04.2008 Linnateater "Eesti teatri laulud" (8. kord) :)
25.04.2008 Linnateater "Ohvrit mängides" (1. kord)
26.04.2008 Linnateater "Vincent" (2. kord)

ja sinna juurde kõigepealt ehk mõned Haned ka veel:)

asjad....

mida ei tohiks kirjutada laupäeva.... ei... pühapäeva hommikul. Väää...

Vilma karjub... kui sa sõnumite saatmist ei lõpeta siis ma annan sulle lihtsalt peksa.

elvis ütleb... ma saan aru, et su nali naljakas on ka ilma, et sa sinna mingi emoticoni otsa paneks.

mina ütlen... mine p*****

tegelt kui eriti hoolega järgi mõelda, siis ei olegi mul suurt midagi öelda. Sest vabandada ma ei viitsi. Sest see oleks liiga tobe. Pooooohhuiii...eks... ütle et on... palun:)

kui te tahate et ma oma adiumis näeks, mida te kirjutate, siis pange mingi heledam font. Jah, muu on nii nagu on.

Madis oli ka siin ja ütles "ahoi". Peale mitmendat õlut. Ma valetasin, et mu venna tõi norrast ühe topsi snüsi vähem kui ta tegelikult tõi. Või elab ta praegu taanis üldse?

Kui ma praegu kohe magama ei lähe, siis on halb.

Aga mu magamistoas on ka wifi.

bääää.... ma lähen vaatan, kas mul Vilmale tekki kuskil on. Siis näitas mu adium disconnected. Ei saanud öelda.

ma nüüd magan. Just. Nüüd.

Sellest sissekandest on saanud silmnähtavalt liig.