lõpud ja algused ja lõpud ja

Ütlen talle, et ta näeb välja täpselt nagu Rasmus. Mairo on muga nõus. Ta tõesti on hästi Rasmuse nägu. Mängime ühe poisiga Erkki koridoris korvpalli. Ma ajan ta eelnevalt üsna närvi, sest ma kinnitan, et ma teeks talle 1-1 pähe. Ta on üks nendest poistest, kes näevad öösiti tüdrukule korvpallis kaotamisest õudusunenägusid. Mõned inimesed on ikka üsna naljakad:) Ma ei viitsi enam. Unustan end võõras arvutis msni ja keegi avaldab minu nimel online'is olevatele inimestele armastust. Üsna valimatult. Ma ei pahanda. Kuidas ma saakski... ma ju armastangi juhuslikult neid kõiki. Olgu, valetan... armastuses ei ole midagi juhuslikku. Helistame Mailile. Maili ütleb, et kell on pool neli ja ta magab. Vilma saadab sõnumi, aga ma ei saa oma telefoniga läbi. Klahvid põiklevad sõrmede eest kõrvale, nii et ma ei oska talle vastata. Elari ja Mairo toovad suure ballooniga gaasi ja poisid grillivad rõdu peal liha ja vorsti. Ma üritan meelde tuletada, millal ma viimati sõin. Kolm tüdrukut esitavad vaimustava kõhutantsuetenduse. Kõik plaksutavad ja on elevust täis. Ma tahaks nüüd vett, jah palun. Siis lähevad inimesed koju või magama. Mirjami arvuti mängib järjekindlalt kerjuse laulu ja ma ei taha seda sellel hetkel üldse kuulata. Keegi närib nüride hammastega mu kujuteldavaid närviniite....neid mis maksa südamega ühendavad. Tal on silmavärv mööda põski laiali jooksnud. Mul hakkab valus ja ma tahan koju. Roheline seinavärv? Õigus, Allan tegi ju remonti. Voodi on hiigelsuur ja rõdu uks on pärani lahti. Mõnus ja värske ja ilus on. 

Virx paneb vanu suvelugusid oma arvutist ja maailmatuma mõnus tartupäike on akna taga. Pea ei valuta enam. Üritan Marti veenda, et ta mulle tartusse järgi sõidaks oma tsikliga, aga ta arvab, et ma külmuks tagasiteel tõenäoliselt üsna surnuks. Mõtlen, et helistaks Eixile. Aga mu see ajupoolkera, mis korrektseid lauseid oskab moodustada, on veel natuke töökorrast ära. Erkki helistab ja küsib, et kas ma olin viimane eile. Ma ütlen jah, aga ei räägi talle, mis juhtus tema kodus siis, kui ta ise juba magas:) Ta ütleb, et ta naaber käis pahandamas. Ma ei mäleta, mida mina vastan. Helistan Kessule ja kuulen ise, et mu sõnad ei ole lausetes õiges järjekorras. Tal on täna kiire. Virx läheb magama. Laman selili diivani peal ja mõtlen, et näiteks Maitu mahuks sellele diivanile ainult pool. Ja ma mõtlen, et nüüd on aeg... 

Tartu teeb minuga alati imelikke asju. Siin on maailma kõige suurem rõõm ja kõige suurem melanhool korraga ühes minus koos. Oll helistab raekoja platsilt ja ütleb, et tahab mind näha. Mina teda ka. Väga. Aga juba on hilja.

Sõbrad, ma mahun teile taskusse. Kuid nüüd ma pean küll kahjuks minema.

sittagi ei ole muutunud

Täna on üsna ajalooline päev. Täna ma tulin esimest korda elus teatrist poole etenduse pealt ära. Aga no tõesti jube oli. Või mis jube... lihtsalt hale oli. Vilma sai tasuta pileteid mingile Baskini teatri lavastuse esikale. Ma mõtlesin, et nohh... kui hull see ikka olla saab. Seal on ju Ita Ever!!! Midagi peab ikka olema väärt asi, kus Ita Ever mängib. Aga no ei kannatand vaadata kohe üldse. Ja see Salme keskuse hiigelsuur saal oli otsast ääreni inimesi täis. Kuigi need inimesed erinesid Linnateatri rahvast ikka grandioosselt. Ma pole varem selle peale tulnudki, et erinevates teatrites käivad täiesti erinevad inimesed. Täitsa vahva oli neid vaadata seal tegelt. Publiku keskmine vanus oli raudkindlalt üle 6o aasta. Päriselt. Vahvad vanapaarid. Ühel paaril olid punased roosid rinnas:) Neile võibolla see etendus ka meeldis. Äratundmisrõõmud või midagi. Aga kohtavalt igav oli minu jaoks.

Mis siis veel...hmmm... Kaarli pooliklikkuse jutt tema blogis ajas natuke hirmu nahka. Käsist ja jalust seotud olemise tunne tuli peale. Aga mida sa sellel puhul teed? Ütled "pai, küll läheb üle". Sittagi. Ja siis ma mõtlesin kõigile nendele asjadele, mis mul endal pooleli on ja ei taha ega taha valmis saada. Käsipalliraamat näiteks. Peaaegu kõik on oma osa ära teinud peale minu. Ja siis magistritöö muidugi. Ja siis see Undi essee...aaaarrgghhh:) Hädaorg. :)

Fakkk... ma ei tea, mida ma jahun siin.  

Ma ei suuda ette kujutada mitte ühtegi inimest, keda huvitaks see kräpp, mida ma siin produtseerin.

Ma lähen ära magama. Homme tuleb Jõgeva kooli lastega kohtuma sõita. Tegelt tahaks lihtsalt minna teki alla ja sealt mitte välja tulla. Nii paariks nädalaks näiteks. Olgu, kõigepealt äkki homme õhtul veel Sotsiale ja ülehomme Tartusse Erkki sünnale. Aga siis küll... 

...ma tahan puhata ja mängida ka :(

ma tahan lihtsalt teatrisse minna