Ma mõtlesin läbi südaööle läheneva reedepiduse linna koolist kodu poole jalutades, et mis tunne mul siis õieti on. Ja leidsin vist paralleeli üles küll. Mul on tunne nagu oleksin pärast pikka ja pingelist hooaega käsipalli Eesti meistrivõistluste finaalis viimasel sekundil ühe punktiga lutti saanud. Väga täpselt sarnane tunne.
Pärast väga mitmeid magamata ööpäevi, pärast teksti uuesti ja uuesti ja uuesti ümberkirjutamist, pärast lõpututena tunduvaid hilisõhtuseid rampväsimuse pealt tehtud proove, pärast katsetamisi, otsimisi, eneseusu kaotamisi ja taasleidmisi... otsustati iseseisvalt lavastatud katkendid poolteist ööpäeva enne eksamit kavast välja arvata. Eksami pikkuse ja kompaktsuse huvides.
Kõik on põhjendatud. Argumendid on veenvad. Vastuväiteid on pea võimatu leida.
Aga ikkagi on tühi tunne.
Mida tehakse pärast haledat kaotust finaalmängus? Nutetakse öösel padjatäis ning võetakse hommikul dressid ja minnakse jõusaali.
Ju siis on vaja neid kaotusi. Millekski on neid vaja. Ma saan aru küll. Ma tean, et see kõik ei olnud teoreetiliselt mahavisatud aeg. Ma tean, et ma sain palju kogemusi. Aga ikkagi...
aga ikkagi...
Õpi kaotama, rumal tüdruk, või mine parem kusagile tehasesse mootorrataste varuosasid tootma.
Raisk.
