Vaata, ma kukun

Veel üks semester on läbi. Ainult kolm ongi neid veel jäänud. Noorema kursuse erialaeksam tegi südame soojaks. Pärast oli tunne, et tahaks neid kõiki kallistada. Selle eest, et nad on nii vabad ja hulljulged ja pole veel haiget saanud.

Üks neist pidi lahkuma. Ma istusin üksinda tema kõrval, kui ta oma asju pakkis. Ta vaikis. Mina ka. Minu käed värisesid vist rohkem kui tema omad. Ma mõtlesin, et kus kurat küll kõik teised on. Kedagi ei olnud ega tulnud. Kallistasin teda uksel ja ütlesin, et helista. Ta noogutas. Kuigi me mõlemad teadsime, et ta ei tee seda kunagi. Tal pole mu numbritki.

Pärast õhtust etendust ja mõnda ebamugavat vestlust lonkisin kooli jõulupeole. Jalad ähvardasid südaöise lume sisse ära uppuda. Ma ei tahtnud kusagile minna, aga kuhugi ju pidi. Kool tundus parem variant kui kodu. Seal on vähemalt inimesed, kellega koos võib vaikida.

Ja siis tuli see jõul. Õige natuke pidasingi vastu. Hea et niipaljugi. Kõik kohustuslikud visiidid said tehtud. Tänavuse aasta jõulukäikudesse lisandus üks uus. Aga seda ma ei teinud kohustusest. Sinna ma tahtsin minna. Kuigi süda puperdas veidralt sees, kui ma koos oma vendadega seal lume sees sumpasin. Panime oma küünlad põlema ja seisime. Keegi meist tegi mingi totaka pingutatud nalja. Mina mõtlesin, et veider... see on päriselt ka esimest korda elus, kui me midagi kolmekesi koos teeme, kuhugi koos läheme. Elu on kummaline. Surm on hirmuäratavalt lihtne ja arusaadav. Mul hakkas sees natuke keerama ja me läksime tagasi autosse.

Uus aasta paistab töine ja kõhedusttekitav. Palju esimest-korda-elus asju. Aga ma tahan neid teha. Ma tahan töö sisse ära uppuda, et pärismaailm käest kaoks. Nii on lihtsam. Ja rohkem päris. Vaata, ma kukun.