Vaata, ma kukun

Veel üks semester on läbi. Ainult kolm ongi neid veel jäänud. Noorema kursuse erialaeksam tegi südame soojaks. Pärast oli tunne, et tahaks neid kõiki kallistada. Selle eest, et nad on nii vabad ja hulljulged ja pole veel haiget saanud.

Üks neist pidi lahkuma. Ma istusin üksinda tema kõrval, kui ta oma asju pakkis. Ta vaikis. Mina ka. Minu käed värisesid vist rohkem kui tema omad. Ma mõtlesin, et kus kurat küll kõik teised on. Kedagi ei olnud ega tulnud. Kallistasin teda uksel ja ütlesin, et helista. Ta noogutas. Kuigi me mõlemad teadsime, et ta ei tee seda kunagi. Tal pole mu numbritki.

Pärast õhtust etendust ja mõnda ebamugavat vestlust lonkisin kooli jõulupeole. Jalad ähvardasid südaöise lume sisse ära uppuda. Ma ei tahtnud kusagile minna, aga kuhugi ju pidi. Kool tundus parem variant kui kodu. Seal on vähemalt inimesed, kellega koos võib vaikida.

Ja siis tuli see jõul. Õige natuke pidasingi vastu. Hea et niipaljugi. Kõik kohustuslikud visiidid said tehtud. Tänavuse aasta jõulukäikudesse lisandus üks uus. Aga seda ma ei teinud kohustusest. Sinna ma tahtsin minna. Kuigi süda puperdas veidralt sees, kui ma koos oma vendadega seal lume sees sumpasin. Panime oma küünlad põlema ja seisime. Keegi meist tegi mingi totaka pingutatud nalja. Mina mõtlesin, et veider... see on päriselt ka esimest korda elus, kui me midagi kolmekesi koos teeme, kuhugi koos läheme. Elu on kummaline. Surm on hirmuäratavalt lihtne ja arusaadav. Mul hakkas sees natuke keerama ja me läksime tagasi autosse.

Uus aasta paistab töine ja kõhedusttekitav. Palju esimest-korda-elus asju. Aga ma tahan neid teha. Ma tahan töö sisse ära uppuda, et pärismaailm käest kaoks. Nii on lihtsam. Ja rohkem päris. Vaata, ma kukun.

Suur mees juba

Näeh, teen debüüdi:

http://www.linnateater.ee/et/lavastused/suurmeesjuba.html

Stardime koos Priidu ja Kaarliga kõik esimest korda:)

ohe

Mõnel päeval lihtsalt läheb kõik nii halvasti. Kurb hakkab. Ja sa ei taha üldse lohutada ennast mõttega, et varesele valu ja küll homme on kõik jälle hästi. Sa vaatad teksti ja ei saa enam aru, mis mõte sellel kõigel sees on. Miks seda teksti tarvis on? Miks sa pead seda teistele inimestele ütlema? Trotsisõlm tuleb sisse ja see ... mul-ükskõik-ma-ei-jaksa-ma-lähen-minema. Tegelikult on see lihtsalt ahastus oma oskamatuse ja rumaluse pärast. Ei lähe sa kuskile. Ikka tuled hommikul tagasi. Aga öö veedad üksinda kössis diivani peal mossitades ja turtsudes, raamatud ümberringi laiali. 

kurblik amööb

Lamad silmad lahti juba mitmendat tundi teki all, aga ei maga. Kuigi koolimineku hommik on juba käega katsuda. Lamad ja kuulad oma vanadusenõtrusest oigavast arvutist raadiosaadet. Lamad ja mõtled, et kuidas see saab olla, et see, kes seal räägib, on sinu sõber. Sinu sõber. Sa oled uhke ta üle, aga õige natukene kurb ka. Sest sellel ööl on kurbus hulluksajavalt ilus. 

Head ööd, sõber. Sa võid mulle haiget teha.

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1303461

kiirus

Kuidas teiega on, kui te peate kirjutama? Kui ei ole "nüüd ma tahan" vaid on "nüüd ma pean". Mida te teete, et need kujud, mis tuleb teravaks mõelda, udu seest oma nägusid nähtavale hakkaksid pistma? Nad ei taha mulle täna end üldse kätte anda, aga näitlejad ootavad kannatamatult omale sõnu suhu ja tundeid hinge. Ja tähtaeg on... see tähtaeg. Kuidas saab öelda kellelegi, keda ei ole veel olema, et ta kiirustaks ja lubaks end paberi sisse vajutada? Kiiresti. Kiiresti. Kiiresti. Viimasel ajal peab kõike kiiresti tegema. Söö kiiresti, loeng algab. Maga kiiresti, sest öö on jälle liiga lühikeseks kulunud. Mõtle kiiresti, sest sul on ainult tunnike lavaprooviaega. Reageeri kiiresti, sest muidu paistad sa osavõtmatu. Pea pidu hästi kiiresti, sest varavalges on jälle vaja minna. Ja arva kõige kohta koguaeg midagi. Sul peab olema kõige kohta oma arvamus, sest muidu oled sa analüüsivõimetu. Ole koguaeg kohal. Ole kohal. Ole kohal. 

Ma olengi kohal. Mu keha on seal küll. Aga mõtted...

uni

Sõitsime filmisõprade klubiks muutunud teatrisõprade klubist koju ja P. küsis, et kuhu see viimane poolteist kuud kadus. Ma kehitasin õlgu ja mõtlesin, et kuhu see viimane poolteist aastat kadus. Alles me luusisime südamete värisedes esimesi kordi mööda koolimaja treppe ja nüüd vaatame veidrate naeratustega, kuidas uued tudengikandidaadid arglikult oma sisseastumisavaldusi valvelauda poetamas käivad.

Eile üritasin minilavastuse jaoks kreeka tragöödiat kirjutada. Värsis ja puha. Täitsa vägev. Ma polnudki enne kunagi värsis kirjutanud. Ma ei oska öelda, kuidas õnnetus, aga tundub et näitlejapoistele meeldis. Proovis oli näitsa naljakas, kui üritasime mõelda, kust kohast H. peaks deus ex machinana välja ilmuma. Must saal pole väga paljulubav selliste vigurduste tarvis.

Esimese diplomilavastuse üle fantaseerimised täidavad stendiruumi, siit-sealt kostavad Shakespeare sonettide katked, mis otsivad oma teed tudengite väsinud koludesse. Kusagil räägivad inimesed olümpiatest, aga need ei ole meie, sest meil on hilisõhtused proovid ja erialatunnieelsed ärevusevärinad ja unega võitlemise loengud ja higised dušijärjekorrad ja katkised põlved ja "kas ma olen ikka õiges kohas" mõtted. Või ei, neid viimaseid mõtteid kostab vist järjest vähem, sest mõtlemiseks ei ole aega. Me ärkame ja teema tööd. Praegu on nii. Me lihtsalt ärkame ja lihtsalt teeme tööd.

Kuhu see viimane poolteist aastat jäi?

Mis mul viga on?

Tähendab... midagi on ikka katastroofiliselt valesti.

Loetlen:

 - olen kolme päeva jooksul ära kaotanud 2 kõrvarõngast. Loomulikult erinevatest paaridest.

- Eile sõitsin trammiga koju, et veidi kiiremini saada. Vajusin nii sügavale mõttesse, et ei märganudki, et sõitsin oma peatusest mööda. Ja mitte nagu ühe peatuse võrra... nagu arvata võiks. Vaid ikka lõpp-peatuseni välja, kus mind lihtsalt maha aeti. Ma ei saanud isegi aru, kus pärapõrgus ma olen ja pidin 20 minta järgmist trammi ootama, et tagasi sõita. Säh sulle kiiresti koju saamist.

- Täna hommikul läksin kodust välja ja avastasin alles poole tee peal, et hullult külm on. Salli olin maha unustanud.

- Tantsisin tantsutunnis tšaivi ja lõhkusin oma põlve jälle täiega ära. Nüüd istun kodus, üks jalg on kaks korda suurem kui teine ja ei oska enam midagi selle peale öelda.

Mis mul viga on? Kus mul see karmavõlg tekkis korraga?