kolmapäev, aprill 29, 2009

öötöö

ma muudkui ronin ja ronin jälle arvuti tagant minema
eemale
ma kohe üldse ei hakka seda schilleri näidendi esseed kirjutama
selle peab homme hommikul ära andma
tunni aja pärast hakkab see homme juba pihta
mul on ainult tühi valge võbelev elektronpaber
mis must küll niimoodi saab

teisipäev, aprill 28, 2009

Kerged tõmblused ja taskurätikumäed voodi servas. Ma tõesti ei oska üldse haige olla. Ma tunnen end siis äärmiselt kasutuna ja nukrus tuleb peale. Kui palju asju jääb tegemata. Ma tean küll, et see on rumal minust, see niimoodi mõtlemine. Et mõnikord tundub, et elu saab otsa ja ei jõudnudki õieti midagi ära teha.

Palavikuga on naljakas sõbrustada. Nahk muutub nii hellaks, et isegi riided teevad haiget. Ja liigeste ja lihaste sisse tulevad teravad pisted. Te teate neid ju küll. 

Lohistasin end täna laulutunniks kooli. 38,7 palavikuga tundub eestimaine ilm veel soojem kui ta parasjagu on. Olin läbimärg, kui sinna üles Toompeale jõudsin. Aga lauluõpetaja saatis mind sama targalt koju tagasi ja käskis lihtsalt magada. Ma saan aru küll, et see on temast nii inimlik ja pedagoogiline, aga mul on eksami pärast murekorts laubal.

Aga ega õpetajaga ei saa vaielda. Loivasin koju tagasi, tühistasin ka tänase hambaarstiaja ja magasin õhtuni välja. Nüüd istun siin arvuti taga ja üritan psühholoogia referaati kirjutada. Homme hommikul ma pean selle kohta kindlasti tunnis ettekande tegama. Aga raske on tuhnida raamatutes ja arvutilehekülgedel, kui silme ees kisub natukene virvendama.

Kuidas oleks võimalik maailm nii kauaks seisma panna, kui ma haige olen? Mnjaaaah... pühapäeval on esimene eksam. Seekordne sess tuleb meeleheitlik.

pühapäev, aprill 19, 2009

Generaalpaus

Siin ja seal tuleb ikka ette hetki, kui me korraga jääme kusagile seisma ja muutume tõsisteks ja mõtlikeks. Millegipärast tundub nii oluline aru saada, kas me oleme kuidagi teistsugused, kui eelmised kursused. Kas me oleme kuidagi paremad või oleme me kuidagi viletsamad? Kas me oleme ikka sellised, nagu nad lootsid, et me oleme? Kas me saame sellisteks? Või me saame hoopis teistsugusteks - heas mõttes? Kas me oleme klassikalised tüübid või enneolematud? Kas me hindame ikka kõiki meile pakutavaid väärtusi õiglaselt või kipume me lõhkuma seda, mida on enne meid väärtustatud? Kas me pingutame ja pühendume ja ohverdame piisavalt või oleme veel liiga palju välise maailma poole kreenis? Kas me saame hakkama? Kas me oleme väärt.

Aga järgmisel hetkel tormame jälle edasi ja kõige selle peale mõtlemine tundub otstarbetu ja mittemõistlik. Liialt lõhkuv või halvav. Lihtsalt naeru, mänguhimu, avatuse ja heatahtlikkusega tuleb väsimuse ja ebakindluse vastu võidelda. Muidu ei saa seda meie praegust maailma mööda ringi voolata.

neljapäev, aprill 16, 2009

Mängult on päriselt

Mõni aeg tagasi märkasin rõõmsa üllatusega, et Tartus toimus Lutsu raamatukogus perepäev pealkirjaga "Mängult on päriselt".

Kaarel sosistas eile musta laega saalis mulle keset luuleüritust, et kinos Sõprus tuleb autoridokumentaalide nädal "Mängult on päriselt". Vaatasin järgi. Ta ei valetanud.

Täna netis sobrades leidsin üllatusega, et Heino Seljamaal on mingi kohvriteatri lavastus "Mängult on päriselt".

Ma vist oleks pidanud oma raamatu pealkirja ära patendeerima vms:):)

Naljakas.

kolmapäev, aprill 08, 2009

kool ja kooliTUS

Ma mõnikord mõtlen, et oi küll tahaks natukeseks haigeks jääda... siis saaks korraks aja maha võtta ja puhata ja magada. Ma nüüd olen kaks päeva haige olnud ja see polegi nii tore kui nendel ringitormamise hetkedel tundub. Teist päeva koolist puududes hakkavad juba füüsilised võõrutusnähud tekkima. Päriselt. Psüühilistest rääkimata. Päris terve ma veel ei ole, rinnus  ragiseb magu mõnel vanamehel, aga homme ronin igal juhul jälle sinna üles Toompeale. Ma lihtsalt ei suuda ilma nende pujäänideta enam eriti lihtsalt hakkama saada:)

Meie iseseisvate katkendite proovid algasid. Eksamini on umbes poolteist kuud. Hirmutav on natuke. Kuigi ma ei teagi päris täpselt, mida ma pelgan. Sest näitlejatega on mul väga vendanud. Piret ja Märt sobivad sellesse tükki nagu rusikas silmaauku. Ja materjal on ju ka kahtlemata väga vinge. Ma teen Jimi "Viivikal mürk neelatud" põhjal ühe pisut hullumeelse asja. Vähemalt paberi peal paistab see hullumeelne. Ma päris lõpuni veel ette  ei kujuta, milline ta lava peal välja nägema hakkab. Aga mu valik oli paratamatu, sest see Jimi jutt on mind juba nii kaua aega kummitanud, et ma lihtsalt pidin taga midagi ette võtma. Et painest lahti saada või ma ei tea mis... :)

Mul on tunne, et ega see minu lavastatav katkend teiste lavastajate/dramaturgide töödega päris hästi seal eksamil ühte ritta võibolla ei sobigi. :) Auri näiteks teeb Mihkel Mutti, Paavo teeb Mehis Heinsaart, Ingel teeb Mati Unti, Kristiina teeb Lilli Prometit. Sanderi autorit ma päris täpselt ei mäletagi, aga ka üks vanema aja tüüp oli. Põnev saab olema igal juhul.

Sellel semestril on eriala eksam kahes osas. Paar nädalat pärast meie iseseisvate tööde esitlemist peaks sealsamas koolimaja mustas saalis prožektorivalgust nägema Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mida Elmo, Anu ja Taavi meiega lavastavad. No ei saa sellest Tammsaarest üle ega ümber. Ja hea, et ei saa. Mulle ta meeldib. Pealegi tundub see millegipärast nagu meie kursuse...emm.. kohustuslik autor. Heheee... ma loodan, et ma ei pea oma väidet siin kuidagi põhjendama:)

Ahjaa.. kuulge sõbrad, seoses selle koolitööga on mul vaja paari rekvisiiti. Äkki keegi saab aidata. Esiteks on vaja mul tühja Jack Danielisi viskipudelit. Ma muidugi tean, et seda saab poest ka, aga ma ei raatsi ostma hakata ekstra. Ma ise kohe üldse ei joo viskit ja kui päris aus olla, siis ma ei tea ka kedagi, kes jooks. Nii et kui sina, mu sõber, jood, siis ole pai, eralda mulle üks tühi pudel. Teiseks, kas keegi teab kedagi, kes töötaks kusagil riidepoes? Mul oleks vaja ühte nendest manneken-nukkudest, mis poodide vaateakendel seisavad. Tõotan pühalikult, et toon selle ühes tükis ja kahjustamata tagasi. :)