teisipäev, november 11, 2008

Puudun homme erialatunnist:)

Kolmapäeval, 12. novembril kell 17.00 toimub Tallinna Keskraamatukogu suures saalis (Estonia pst 8) noorte kirjanike ümarlaud teemal „Jälle see noorkirjandus!“. Vestlusringis osalevad noorautorid Mare Sabolotny, Birk Rohelend, Ruth Vassel, Diana Leesalu ja Ketlin Priilinn. Kirjastusepoolset vaatenurka esindab toimetaja Priit Põhjala kirjastusest Tänapäev. Vestlust juhib Priit Kruus.
Arutlusele tulevad teemad, miks noorkirjandus on jätkuvalt intrigeeriv, miks noori autoreid on palju ning millest ja miks üldse kirjutatakse.

Mare Sabolotny, Birk Rohelend, Ruth Vassel, Diana Leesalu ja Ketlin Priilinn on tuntuse saavutanud kirjastuses Tänapäev välja antud noorsooromaani sarja autoritena.

Priit Kruus on Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ta on toimetanud Eesti Kirjanduse Seltsi kvartalikirja Vihik, asutanud 2005. aastal noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk ja avaldanud mitmeid artikleid kirjanduskriitikuna.

Ümarlaua vestlusega tähistatakse ühtlasi ka 75 aasta möödumist Tallinna Noorteraamatukogu asutamisest Tallinna Keskraamatukogus.

Olete oodatud!

teisipäev, november 04, 2008

uhuu

Tahaks kuulutada välja sügava stressi, depressiooni ja üleväsimuse ning lihtsalt teki alla pugeda, aga selleks pole aega. Pole aega masenduseks või enesehaletsuseks, sest katkematult on vaja edasi tormata, mõelda, leiutada, luua... niutsuma võtab. Kas seda on tõesti võimalik neli aastat järjest teha?

See kõik on omajagu veider ka. Sa oled just olnud laval ja teinud seal hüsteeritsemisharjutust... karjunud kogu hingest, ulgunud, naernud raevukalt, kriisanud, sõimanud. Ja viis minutit hiljem, pärast tunni lõppu jalutad sa koju mööda haiglaselt rahulikke ja reaalseid tänavaid ning mitte keegi ei näe, kuidas sinu sisikond kogu sellest adrenaliininäärmete mürgist veel vaikselt tõmbleb, kuidas su käed värisevad ja süda puperdab. Ja sa võid seal täiesti vabalt kõndida näiteks selle sama kursavenna kõrval, kes oli hetk tagasi rambivalguses sinu peale hullumiseni röökinud. See kõik on tõesti omajagu veider.

Mu silmad ei seisa lahti enam. Aga ma teen nüüd ühe tee ja üritan homseks loomaetüüdiks mingi süžee genereerida. See on raske, sest mulle tundub, et mu mõistuse sees lihtsalt ei ole enam kasutamata faabulaid. 

"Kergemaks ei lähe," ütlesid nad. Ma ei uskunud siis veel.