laupäev, august 15, 2009

suvi

Televiisorist tuleb tantsupidu. Jälle. Aga ma küll ei ole sellest ära tüdinenud. Tore on vaadata. Minu koduaknad satuvad ka aeg-ajalt kaadrisse. See on naljakas. Kui tantsupidu päriselt käis, siis ma istusin aknalaual ja vaatasin. Aga ma telekasse kätte ei paista, natuke liiga kaugel :)

Koolini on ainult paar lühikest nädalat, aga ma selle peale tegelikult väga palju ei mõtle. Lesin hoopis diivanil, söön arbuusi ja loen Palahniuki. Küll ta on ikka palju raamatuid jõudnud vahepeal kirjutada. Möödunud aasta jooksul mul ju üldse polnud mahti silma peal hoida kõigel sellel, mis vahepeal muudkui juhtus ja juhtus. Ostsin aga raamatud kokku ja panin riiulisse. Nüüd on sealt hea ja mugav võtta.

Ajaa, ma olin vahepeal Viljandis ka. Koolitusel, kus õpetati teatriteksti kirjutama. Taani õppejõud ja puha. Mul oli seal loengus huvitav küll, aga ma vist ikka ei usu, et ma nende moodi kunagi töötama hakkan. Mulle meetodid ei sobi. Ja mulle töötamine ei sobi. Mina lihtsalt kirjutan nii, et alustan esimesest lausest ja siis kui õnnestub, kirjutan kunagi viimase ka. Ja see ei ole töö, see on midagi muud.

Viljandi ise oli nii armas, et hulluks ajab. Pisike ja ilus ja soe. Ma sain päris mitu uut tuttavat ja mõnel neist on vist oht isegi sõbraks kujuneda:) Ja ma sain hoopis paremini tundma neid, keda ma juba varasemalt teadsin. Oli üllatusi ja oli tõdemusi, et mõned asjad ei muutu kunagi. Põhiosas seekord heas mõttes.

Lasteloo sain ka valmis. See sai tore. Seiklustega ja puha. Nagu päris. :)

neljapäev, juuli 09, 2009

lapsukesed

Kuidas kirjutada 5-9 aastastele lastele. Ma ikka tõsiselt imetlen neid inimesi, kes oskavad seda teha. Ma praegu üritan ja äraütlemata keeruline on. Aegajalt helistan oma empsile ja loen mõne lause ette ja küsin, kas viieaastane saaks sellest aru. Aga ega tema ju ka väga hästi ei tea, esiteks olin mina ise viieaastaselt juba tõenäoliselt kõik lasteraamatud ammu ära seedinud ja kiikasin rohkem täiskasvanute raamaturiiuli poole (ma ei liialda). Ja teiseks onn mu ema sõimerühmas ainult kolmeaastased ja nemad ei lähe ju praeguses olukorras üldse arvesse.

Eile istusime Sanderiga poole ööni linnateatri ees seal laudade taga ja fantaseerisime lastelugusid. See kihutas kusagilt kaugustest inspiratsioonihoo kohale. Niimoodi pole minuga ammu juhtunud. Jälle on see aeg, mil mõistus liigub kiiremini kui sõrmed trükkida jõuavad. 

Ma loodan ainult, et seda jätkub kauemaks kui ainult tänaseks.

Juhuuu... :)

kolmapäev, juuni 17, 2009

peaaegu lõpp

ainult 24 tundi ja teatriajaloo eksam veel ja siis oleme me juba terve kursusega Jänedal saunas.

Aga praegu on veel öö otsa konspekte ja Fausti II osa, et see hullumeelne kooliaasta omale ühe toreda lõpu leiaks.

Ja siis ma võtan kätte ja sõidan kojukoju Põlvasse, kus ma pole juba jõuludest saati käinud. 

On mida oodata. :)

pühapäev, juuni 14, 2009

karm kool

Pole vist olemas inimemotsiooni, mida meie kursus eilse päeva jooksul läbi ei oleks elanud. Erialaeksam ja kõik sellele järgnenu... teeb natukene hulluks küll.

See on veider tunne, kui suur rõõm ja suur kurbus sulle täpselt samal hetkel kaela saadetakse. 

Esimene harvendus võttis meil kõigil jalust nõrgaks... seisime kahe kursusega ukse peal rivis ja tema läks, neli suurt kilekotti käes. Keegi ei osanud midagi öelda. Mida sa ütled?? Et näeme veel?

Mis kõige rohkem hirmu teeb, on see, et see kõik on nii lihtne ja käib nii kiiresti. Ilma suuremate tseremooniateta. Kui on nii, siis on nii... lihtsalt võtad oma neli asja ja lähed. 

Ma sain nii dramaturgi töö kui näitleja töö eksamil hindeks "suurepärase". Aga rõõmustada on paha ja vastik.

reede, juuni 12, 2009

Ma armastasin sakslast

Kui Priit ja Hortensia täna proovis meie eksamilavastuse viimast stseeni mängisid, voolas mul paratamatult pisar üle põse. Vaatasin teisi. Liis mu kõrval vesistas niisamuti:) Tammsaare on ikka jõhker pisarakiskuja. Mitte midagi pole parata :)

Ja ei saa me ilma Tammsaareta. Sinna pole ka midagi parata.

Ja jumal tänatud, et ei ole.

Homme on kaks läbimängu ja ülehomme eksam. Hirm on asendumas põnevusega. 

kolmapäev, juuni 03, 2009

tarkus

Mu peas on omavahel täiesti segamini de Sade, Scott, Goethe, Cooper, Poe, Puškin, Dostojevski, Gogol, Hugo, Tšehhov, Melville, Balzac, Stendhal. Ma tean nende kõigi kohta asju, aga ma ei tea, mis kelle kohta käib. Pudru ja kapsad. Hommikul mulle tundus, et ma oskan siin kõiges veel kuidagi orieneeruda, nüüdseks tundub asi üsna segane.

Homme kell 10 on kirjanduse eksam. Nunnu.

Ja siis teeme terve kursaga eksamijärgse väljasõidu Wargamäe Wabariigi etendusele. 

ajeee.... sesssessssesssss...

kolmapäev, mai 27, 2009

ajee

Mul pole teha muud, kui ainult kergendustunde, rõõmu ja suure rahuloluga ohata.
Tänane päev, tänane eriala eksam andis nii tohutult palju. Marta ütles pärast, et stseenivahetused olid vägevalt puhtad ja täpsed. Hahaaa... mis ma selle peale oskan öelda? Kui sul on vistrik, siis määri sellele hõbedast sädelevat läiget ja mine tantsupeole:)

Pind on tagasi jalge all.

pühapäev, mai 24, 2009

uuuuh

Kell saab kaks. Kaks tundi tagasi lõpetasime koolis proovi, sest valvurionu tahtis koju magama minna.
Nii koos ei saa üks inimmõistus vist olla, kui minu oma praegu... oehhh
Terve päeva tegime proove ja jaurasime ringi. Otsisime jack danielsi pudeleid ja manneken-nukku ja verrrrd. Saime ainult verd:)
Eksamini on kaks päeva. Need stseenivahetused ei hakkagi vist mitte kunagi tööle:(

pühapäev, mai 17, 2009

viivikal mürk neelatud

Televiisor mängib hääletult eurovisiooni ja kell hakkab üks saama. Uni tuleks küll, aga ma ei julge veel magama minna. Ma istun siin ja üritan aru saada, mida Jim Viivikat luues tegelikult mõtles. Ma üritan aru saada, mida ma pean esmaspäeval Piretile ja Märdile ütlema, kui nad mulle proovis suurte silmadega otsa vaatavad.

Eksamini on 8 päeva ja me oleme jälle tagasi alguses. Kerged paanikalained hakkavad tekkima.

Ma ei tea, kas keegi üldse loeb mu blogi. see klikkideloendaja ei tööta. Vahet vist polegi tegelt.

kolmapäev, mai 13, 2009

huuuh

Eriala eksamini on pisut vähem kui kaks nädalat. Eile näitasime esimest korda õppejõududele ja kursakaaslastele oma esimesi iseseisvaid lavastusi. Märt ja Piret ja Priit ja Liis olid väga tublid, aga kogu tehniline külg... noh... kõik, mis nässu andis minna, see ka läks. Aga see on vist pigem hea. Vähemalt saab sellest järeldada, et kõik tehnilised asjad tuleb nii lihtsaks ja lollikindlaks ajada, kui vähegi võimalik. Pärast tundi tekkis pisikesse rekvisiidilao koridori välkkiire improviseeritud "esikapidu", mis oli omajagu naljakas. Tegime natuke tähtsaid teatrinägusid ja lollitasime ja sõime-jõime meie etenduse rekvisiidid ära:) 

Sess on hullumeelne aeg. Üritame küll rahulikuks jääda, aga ega see väga hästi ei õnnestu. Kui ma ülehomme soololaulu eksami ilma suurte psüühiliste traumadeta üle elan, siis võib edasi tegutseda. Sinnamaani on ikka korralik hirmuvärin sees.

Sealt edasi läheb nii:

18 mai - tantsueksam
20 mai - psühholoogia arvestus
22 mai - lavakõne eksam
26 mai - eriala eksam I (lavastajate/dramaturgide iseseisvad lavastused)
1 juuni - kõnetehnika arvestus ja aleksandri tehnika arvestus
4 juuni - kirjanduse eksam
13 juuni - eriala eksam II (Tammsaare "Ma armastasin sakslast")
19 juuni - välisteatri ajalugu

Ja siis ongi esimene kursus läbi. See on läinud hullumeelse kiirusega.
Soovitan pöialt hoida küll:)


kolmapäev, aprill 29, 2009

öötöö

ma muudkui ronin ja ronin jälle arvuti tagant minema
eemale
ma kohe üldse ei hakka seda schilleri näidendi esseed kirjutama
selle peab homme hommikul ära andma
tunni aja pärast hakkab see homme juba pihta
mul on ainult tühi valge võbelev elektronpaber
mis must küll niimoodi saab

teisipäev, aprill 28, 2009

Kerged tõmblused ja taskurätikumäed voodi servas. Ma tõesti ei oska üldse haige olla. Ma tunnen end siis äärmiselt kasutuna ja nukrus tuleb peale. Kui palju asju jääb tegemata. Ma tean küll, et see on rumal minust, see niimoodi mõtlemine. Et mõnikord tundub, et elu saab otsa ja ei jõudnudki õieti midagi ära teha.

Palavikuga on naljakas sõbrustada. Nahk muutub nii hellaks, et isegi riided teevad haiget. Ja liigeste ja lihaste sisse tulevad teravad pisted. Te teate neid ju küll. 

Lohistasin end täna laulutunniks kooli. 38,7 palavikuga tundub eestimaine ilm veel soojem kui ta parasjagu on. Olin läbimärg, kui sinna üles Toompeale jõudsin. Aga lauluõpetaja saatis mind sama targalt koju tagasi ja käskis lihtsalt magada. Ma saan aru küll, et see on temast nii inimlik ja pedagoogiline, aga mul on eksami pärast murekorts laubal.

Aga ega õpetajaga ei saa vaielda. Loivasin koju tagasi, tühistasin ka tänase hambaarstiaja ja magasin õhtuni välja. Nüüd istun siin arvuti taga ja üritan psühholoogia referaati kirjutada. Homme hommikul ma pean selle kohta kindlasti tunnis ettekande tegama. Aga raske on tuhnida raamatutes ja arvutilehekülgedel, kui silme ees kisub natukene virvendama.

Kuidas oleks võimalik maailm nii kauaks seisma panna, kui ma haige olen? Mnjaaaah... pühapäeval on esimene eksam. Seekordne sess tuleb meeleheitlik.

pühapäev, aprill 19, 2009

Generaalpaus

Siin ja seal tuleb ikka ette hetki, kui me korraga jääme kusagile seisma ja muutume tõsisteks ja mõtlikeks. Millegipärast tundub nii oluline aru saada, kas me oleme kuidagi teistsugused, kui eelmised kursused. Kas me oleme kuidagi paremad või oleme me kuidagi viletsamad? Kas me oleme ikka sellised, nagu nad lootsid, et me oleme? Kas me saame sellisteks? Või me saame hoopis teistsugusteks - heas mõttes? Kas me oleme klassikalised tüübid või enneolematud? Kas me hindame ikka kõiki meile pakutavaid väärtusi õiglaselt või kipume me lõhkuma seda, mida on enne meid väärtustatud? Kas me pingutame ja pühendume ja ohverdame piisavalt või oleme veel liiga palju välise maailma poole kreenis? Kas me saame hakkama? Kas me oleme väärt.

Aga järgmisel hetkel tormame jälle edasi ja kõige selle peale mõtlemine tundub otstarbetu ja mittemõistlik. Liialt lõhkuv või halvav. Lihtsalt naeru, mänguhimu, avatuse ja heatahtlikkusega tuleb väsimuse ja ebakindluse vastu võidelda. Muidu ei saa seda meie praegust maailma mööda ringi voolata.

neljapäev, aprill 16, 2009

Mängult on päriselt

Mõni aeg tagasi märkasin rõõmsa üllatusega, et Tartus toimus Lutsu raamatukogus perepäev pealkirjaga "Mängult on päriselt".

Kaarel sosistas eile musta laega saalis mulle keset luuleüritust, et kinos Sõprus tuleb autoridokumentaalide nädal "Mängult on päriselt". Vaatasin järgi. Ta ei valetanud.

Täna netis sobrades leidsin üllatusega, et Heino Seljamaal on mingi kohvriteatri lavastus "Mängult on päriselt".

Ma vist oleks pidanud oma raamatu pealkirja ära patendeerima vms:):)

Naljakas.

kolmapäev, aprill 08, 2009

kool ja kooliTUS

Ma mõnikord mõtlen, et oi küll tahaks natukeseks haigeks jääda... siis saaks korraks aja maha võtta ja puhata ja magada. Ma nüüd olen kaks päeva haige olnud ja see polegi nii tore kui nendel ringitormamise hetkedel tundub. Teist päeva koolist puududes hakkavad juba füüsilised võõrutusnähud tekkima. Päriselt. Psüühilistest rääkimata. Päris terve ma veel ei ole, rinnus  ragiseb magu mõnel vanamehel, aga homme ronin igal juhul jälle sinna üles Toompeale. Ma lihtsalt ei suuda ilma nende pujäänideta enam eriti lihtsalt hakkama saada:)

Meie iseseisvate katkendite proovid algasid. Eksamini on umbes poolteist kuud. Hirmutav on natuke. Kuigi ma ei teagi päris täpselt, mida ma pelgan. Sest näitlejatega on mul väga vendanud. Piret ja Märt sobivad sellesse tükki nagu rusikas silmaauku. Ja materjal on ju ka kahtlemata väga vinge. Ma teen Jimi "Viivikal mürk neelatud" põhjal ühe pisut hullumeelse asja. Vähemalt paberi peal paistab see hullumeelne. Ma päris lõpuni veel ette  ei kujuta, milline ta lava peal välja nägema hakkab. Aga mu valik oli paratamatu, sest see Jimi jutt on mind juba nii kaua aega kummitanud, et ma lihtsalt pidin taga midagi ette võtma. Et painest lahti saada või ma ei tea mis... :)

Mul on tunne, et ega see minu lavastatav katkend teiste lavastajate/dramaturgide töödega päris hästi seal eksamil ühte ritta võibolla ei sobigi. :) Auri näiteks teeb Mihkel Mutti, Paavo teeb Mehis Heinsaart, Ingel teeb Mati Unti, Kristiina teeb Lilli Prometit. Sanderi autorit ma päris täpselt ei mäletagi, aga ka üks vanema aja tüüp oli. Põnev saab olema igal juhul.

Sellel semestril on eriala eksam kahes osas. Paar nädalat pärast meie iseseisvate tööde esitlemist peaks sealsamas koolimaja mustas saalis prožektorivalgust nägema Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mida Elmo, Anu ja Taavi meiega lavastavad. No ei saa sellest Tammsaarest üle ega ümber. Ja hea, et ei saa. Mulle ta meeldib. Pealegi tundub see millegipärast nagu meie kursuse...emm.. kohustuslik autor. Heheee... ma loodan, et ma ei pea oma väidet siin kuidagi põhjendama:)

Ahjaa.. kuulge sõbrad, seoses selle koolitööga on mul vaja paari rekvisiiti. Äkki keegi saab aidata. Esiteks on vaja mul tühja Jack Danielisi viskipudelit. Ma muidugi tean, et seda saab poest ka, aga ma ei raatsi ostma hakata ekstra. Ma ise kohe üldse ei joo viskit ja kui päris aus olla, siis ma ei tea ka kedagi, kes jooks. Nii et kui sina, mu sõber, jood, siis ole pai, eralda mulle üks tühi pudel. Teiseks, kas keegi teab kedagi, kes töötaks kusagil riidepoes? Mul oleks vaja ühte nendest manneken-nukkudest, mis poodide vaateakendel seisavad. Tõotan pühalikult, et toon selle ühes tükis ja kahjustamata tagasi. :)

laupäev, märts 21, 2009

Üleriigiline Eesti kirjanduse olümpiaad 7-8 klass

Leidsin netist huvitava asja. 2008/2009 aasta kirjanduse olümpiaadi küsimused. Mõned neist tundusid toredasti tuttavlikud. Mõtlesin, et proovin, kas ma ise üldse oskaksin nendele vastata:)


ÜLESANNE 8
10 min / 10 punkti

Sinu ees on viis tsitaati Diana Leesalu teostest. Proovi ära arvata, mis tegelasele mis teosest mingi tsitaat kuulub.


1. „Tegelikult ei loe ühe inimese pingutused mitte midagi. Tegelikult ei lähe asjad tavaliselt nii, nagu mina soovin.“

Emmm... kurat, kohe esimese tsitaadiga piinlik seis. Variante on muidugi ainult kaks - Mirjam või Lelet. Auts...:) Eriti piinlik, kui ise enda kirjutatud asju ei mäleta. Ei, misasja, see on ikka Lelet ju. Muidugi Lelet. Vedas praegu.


2. „Ma tean, et sellest võib natukene raske aru saada olla, aga üle kõige maailmas tahaksin mina, et inimesed mind märkaksid.“
Mikk. Kirjas Šašale.

3. „Mine põrgu, sa ei saa mind armastada. Ma ei taha, et sa mind armastaks. Mind ei ole võimalik armastada.“
Lihtne, Jarts. :)


4. „See ei puuduta mind. Ma ei ole õel ega südametu. Mu on loomulikult neist vaestest tüüpidest kahju ja puha. Aga lihtsalt...“

Eee... Mirjam?? Jah, Mirjam. Räägib parasjagu erakorralistest uudistest? Hullumaja. Ma oleks põrunud seal olümpiaadil:)


5. „Ti noorõq joosisklõdõ õnnõ ilmä müüda ringi. Vahiti õnne uma arvuditõ takan ja ajati ärri. Tüüd ei tahaq inämp kiäki tettäq.“

Noh, sellega on raske mööda panna. See on Pireti vanaisa.

Eh, välja mõtlesin lõpuks kõik, aga olgem ausad, ei olnud kohe une pealt tehtavad, paarkend sekki pidi ikka meenutama:)

Teisi minu asju puudutavaid küsimusi oli veel, aga ma neile siin vastama ei viitsi hakata. Kuigi nad on huvitavad, tuleb tunnistada, ja panevad mind ennastki mõtlema.

- Milliseid ahvatlusi või ohte pakkus linn Diana Leesalu või Aidi Valliku
romaanide tegelastele. Vali kaks tegelast ja kirjelda nende suhet linnaga (10 p).

- Kujutle, et Aidi Valliku teose „Mis sinuga juhtus, Ann?“ ja Diana Leesalu teose „Mängult on päriselt“ sündmustest on möödunud umbes kümme aastat. Mis on saanud Annist, mis Mirjamist? Millist elu võiks kumbki elada? Kirjutamisel püüa lähtuda eelmainitud teostest.

- Kes ja kuidas oleks saanud aidata Mikku, Diana Leesalu romaani „Mängult on päriselt“ tegelast? Kuidas käituksid Sina Miku asemel?

Tegelt ma peaks praegu kooli jaoks Inglismaa-reisi kohta ülevaadet kirjutama mitte netis kolama. Prr....

esmaspäev, jaanuar 26, 2009

kopipeist

Haaa... nii. Otseülekanne Southwood Road 121 neljandalt (?) korruselt. Tegelt päris otse see ülekanne ei tule, sest ma ei tea, millal ma taas kord netti pääsen, et kogu see värk blokki kopipeistida. Aga no egas midagi. Ehk siis meil on esimene reede õhtu. See tuba siin on silmnähtavalt ülerahvastatud. Poisid eputavad oma uute spordiriietega. Maiken ütleb, et ta tahab neid kõiki kohe kallistada. Tore ja armas edevuse laat. Maiken, Kristiina, Priit, Priit, Kaspar, Paavo, Märt, Henrik, Liis, Jane, Kristiina ja mina. Karl on üksinda teatris, sest Henrik jäi 2 minutit hiljaks ja vannub nüüd, et Karl nõuab talt kindlasti raha ka raisku läinud pileti eest sisse. Pääru ja Sander on kõrvaltänavas baaris. Reigo vahib allkorrusel filmi.

Kool. Midagi peaks kooli kohta ütlema. Meil on seal praegu üksainus õppejõud - Steve Harper. Veider mees. Näeb välja nagu kloun. Õpetab klounaadi ja maskidega mängu. Esimese tunni lõpetas ta sõnadega "go out, get drunk and have sex". See kirjeldab ka üsna täpselt tema õppemeetodit. Tähendab, verbaalset osa sellest. Reaktsioone tekitab seksiteemaliste provokatsioonide ja kĺassikalise sõimuga. See kusjuures töötab ka. Hullult naljakas on. Vähemalt praegu veel. Mängud, mida me tunnis mängime, on väga täitsa toredad.

Jüri palus enne meie lahkumist, et me kindlasti teada annaks, kelle Steve eelnevatelt kursustelt naljategemise objektiks valib. Noh, need inimesed on Hendrik ja Kristo ja Ago :) Noh, ütleme nii, et koolis on üsna naljakas. Praegu veel. Kuigi ma kaldun arvama, et need maskidega veiderdamised ei ole vist meile kellelegi eriti südamelähedased.

Teater. Teatris olen ma selle esimese nädala jooksul käinud 5 korda. Paavo on oma blogis neist etendustest suures osas juba rääkinud, nii et ma üle kordama ei viitsi hakata. Lihtsalt lugege Paavot. Ainus erinevus on see, et kõige esimesel korral käisin mina koos Liisu, Priidu ja Märdiga Chicagot vaatamas. See on muusikal. Ja see ütleb juba kõik. Ma pole kunagi nii palju raha millegi nii jubeda peale kulutanud. Kuigi, noh tõsi-tõsi ma ei saa öelda, et nad laulda ja tantsida ei osanud. Muidugi oskasid. Aga nohh... nagu ma kuulnud olen, siis Eesti muusikalid pidid veel hullemad olema.

Hehee... vahemärkus... Karl jõudis koju. Kõik läks nii nagu arvata oli. Peretüli lahvatas ja suubus siis alumisele korrale ja edasist ma ei kirjelda:) Juhtub ikka.

Koju ei igatse. Veel mitte. Kõik õhtud mööduvad maffiat mängides. Praegu ka. Täiesti ammendamatu mäng. Kellele küll tänu tuleb avaldada? Minu mäletamist mööda Kristjanile, kes selle hulluse meie peale lahti lasi. :)

Täna käisime koolis mingit kolmanda kursuse tehtud Sarah Kane'i asja vaatamas. See oli ikka väga kohutav. Kusjuures mulle tundub, et see näidend kui selline oleks mulle isegi meeldinud, aga see, kuidas nad seda tegid, ei kannata üldse mitte mingisugust kriitikat.

Veider on mõelda, et me siin veel kuus nädalat veedame.


***

täna on tegelt juba esmaspäev. Nüüd kui ma lõpuks sain netti, et seda sissekannet postitada. Olen kooli kohvikus ja ümberringi räuskavad inglased.

Varsti me veel ei näe.

neljapäev, jaanuar 22, 2009

London

Paavo ütles just, et ta tõenäoliselt oleks nõus internetiga abielluma. Ma noogutasin kaasa.
Istusime Paavoga maja eest bussi peale ja läksime internetijahile. Ikka väga hull on internetisõltuvuses eestlasel avastada, et kohas, kus ta peab järgmised kaks kuud oma elust veetma, ei ole netti. Jube jube.

Aga te tahate teada, mis siis vahepeal juhtunud on? Ma alustan algusest. Ma üritan alustada algusest. Ma ei tea kui kaugele ma täna jõuan. :) Kell on liiga palju ja viimane rong, mis meid koju tagasi viiks, läheb kohevarsti minema.

16. jaanuar

Tegelikult peaks ehk alustama mõnest veel varajasemast hetkest. Sellest, kuidas ma kogu viimase eksami ja ärasõidupäeva vahelise aja toredasti headaegaütlemiste peale kulutasin. Sellest, kuidas ma peaaegu poole aasta järel Tartus Mailit ja Eigot ja Kessut kallistamas käisin. Sellest, kuidas ma Krahlis hilisõhtuni Kaarliga kirjandusjuttu ajasin.Muideks, kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis on meie viimase aja kirjandusjutud sujuvalt (ja asjaoludest tingitult) hoopis teatrisegusteks kirjandusjuttudeks muutunud. Aga see selleks. Seekord ma sellest ei räägi. Ma alustan hoopis hetkest, mil kohvritega ja ilma kohvriteta kursakaaslased hakkasid koolimajja kogunema.

Kell oli 12. Istusime klassis ja mõtlesime, et see on veider. See, et me siin nüüd tervelt kaks kuud oma nägu ei näita. See, et me nüüd tervelt kaks kuud mööda treppi üles ei torma, tsilliruumis ei maga, suitsuruumis kitarri saatel laule ei laula ja mustas saalis etüüde ei tee. Kõhus oli imelik ärevus sees. Saime tee peale seedimiseks kaasa asjalikke õpetussõnu, natuke kohustuslikku moraalilugemist, ühe üsna toreda (aga natuke hirmutava) ülesande, ohtsalt "olgetublisid" ja kallistusi. Siis tormasime veel hetkeks mööda linna laiali ning hakkasime üsna pea riburada lennujaama tilkuma. Lennureis läks täitsa sündmustevaheselt. Ainult et minul on vist mingi allergia. Olen seda ennegi märganud. Niipea kui ma õhku tõusen, vajun kohe sügavasse unne. Sinna ei anna midagi parata. Magasin terve tee. Aga see oli hea ka. Sest järgnev hullumeelne kohvriralli mööda Londoni metrood ja raudteejaama oli üsna kohmakalt keeruline. Naljakas muidugi ka.

Suudate te ette kujutada, kuidas 19 inimest hiigelsuuri kohvreid järel vedades mööda ühte pimedat Londoni äärelinna tihedalt majadega ääristatud tänavat riburada üksteise järel marsivad? Uskuge mind, see on päris vinge vaatepilt. Lahedalt energilised majaperenaised võtsid meid rõõmsalt vastu. Mina, Auri, Liis, Jane ja Piret maandusime Julie pööningutubades. Mina ja Liis ühes ning teised meie kõrvaltoas. Toad on tõenäoliselt kõige pisemad, mida ma üldse ette suudan kujutada, aga ega ma ei kurda. Poisid, kes kõrvalmajas majutuvad, on natuke tüütumas seisus, sest kaksikud, Priit, Kaspar ja Pääru peavad lausa viiekesi tuba jagama. Hortensia elab üksinda sviidis, nii et tal läks eriti meeldivalt. Maiken, Ingel ja Kristiina transporditi meist kahjuks üldse kahe rongipeatuse kaugusele.

Pakkisime oma kohvrid kiiresti lahti ja läksime linna hulkuma. Esimesel õhtul me kõndimisest kaugemale ei jõudnudki. :)

Paavo ütles, et, Diana, me oleme juba üle aja. Pean lippama, sest muidu tuleb tund aega kõndida. 
Varsti ehk jälle.