esmaspäev, detsember 05, 2011

Vähem kui null

“Clay, kas sa armastasid mind kunagi?”

Ma uurin reklaamtahvlit ja vastan, et ma ei kuulnud, mida ta ütles.

“Ma küsisin, kas sa armastasid mind kunagi?”

Terassile langev valgus tungib mu silmadesse ja üheks pimestavaks hetkeks ma näen iseennast nii selgelt. Ma mäletan esimest korda, kui me koos olime, Palm Springsi majas. Tema keha oli päevitunud ja niiske, lebamas külmadel valgetel linadel.

“Ära tee seda, Blair,” ütlen ma talle.

“Lihtsalt vasta mulle.”

Ma ei ütle mitte midagi.

“Kas see on tõesti nii raske küsimus?”

Ma vaatan talle otse silma.

“Jah või ei?”

“Miks?”

“Kurat küll, Clay,” sosistab ta.

“Jah, muidugi, ma arvan.”

“Ära valeta mulle.”

“Mida kuradit sa kuulda tahad?”

“Lihtsalt vasta,” ütleb ta häält tõstes.

“Ei.” Ma peaaegu karjun. “Ei, ma ei armastanud sind kunagi.” Ma hakkan peaaegu naerma.

Ta tõmbab sügavalt hinge ja ütleb:” Tänan sind. See on kõik, mida ma teada tahtsin.” Ta võtab lonksu oma veinist.

“Kas sina armastasid mind kunagi?” küsin ma temalt, kuigi praegusel hetkel ma isegi ei hooli enam.

Esialgu ei vasta ta midagi. “Ma mõtlesin selle peale ja... jah, kunagi ma armastasin. Ma mõtlen, ma tõesti armastasin. Kõik oli mõnda aega hästi. Sa olid tore.” Ta vaatab maha ja jätkab. “Aga see oli nagu sind ei oleks kunagi päriselt kohal olnud. Oh persse, sellel kõigel ei ole mitte mingit mõtet.” Ta jääb vait.

Ma vaatan teda, ootan, et ta jätkaks, heidan pilgu reklaamtahvlile. Haihtu siin!

“Ma ei tea, kas keegi teine, kellega ma koos olen olnud, on päriselt kohal olnud... aga vähemalt nemad üritasid.

Ma näpin menüüd, kustutan sigareti.

“Sina ei üritanud kunagi. Teised inimesed pingutasid aga sina lihtsalt... Sa olid sellest kõigest liiga kaugel.” Ta võtab veel ühe lonksu oma veinist. “Sind ei olnud kunagi päriselt kohal. Mul oli sinust mõnda aega kahju, aga siis muutus liiga kurnavaks. Sa oled ilus poiss, Clay, aga see on ka kõik.”

Ma vaatan, kuidas autod meist mööduvad.

“Raske on tunda kaasa kellelegi, kes ei hooli.”

“Jah?” küsin ma.

“Millest sa hoolid? Mis teeb sind õnnelikuks?”

“Mitte miskit. Mitte miski ei tee mind õnnelikuks. Mulle ei meeldi mitte miski,” ütlen ma talle.

“Kas sa hoolisid minust kunagi, Clay?”

Ma ei ütle midagi, uurin jälle menüüd.

“Kas sa hoolisid minust kunagi?” küsib ta uuesti.

“Ma ei taha hoolida. Kui ma millestki hooliksin, oleks see lihtsalt veel halvem. See oleks lihtsalt veel midagi, mille pärast muretseda. Nii on valutum, kui ei hooli.

“Mina hoolisin sinust mõnda aega.”

Ma ei ütle mitte midagi.

Ta võtab oma päikseprillid eest ja ütleb lõpuks: “Hiljem näeme, Clay.” Ta tõuseb püsti.

“Kuhu sa lähed?” Äkitselt ei taha ma Blairist lahkuda. Ma peaaegu tahaksin ta endaga kaasa võtta.

“Ma pean kellegagi kohtuma.”

“Aga meie?”

“Mis meie?” Ta seisab seal hetke, ootab. Ma jätkan reklaamtahvli jõllitamist kuni see muutub uduseks ja kui mu nägenime jälle selgineb, vaatan ma kuidas Blairi auto parklast välja keerab ja liiklusesse kaob. Ettekandja tuleb ja küsib: “Kas kõik on korras?”

Ma vaatan üles ja panen päikeseprillid ette ja üritan naeratada. “Jah.”


Bret Easton Ellis “Less than zero”