You are not here to make a choice because you've already made it. You are here to understand why you've made that choice

mis mul praegu on, on herilased. tänavu on palju herilasi. sa tead ju küll. ma olen juba kolm korda nende nõela ette sattunud sellel suvel. kuigi ma pole neile midagi halba teinud. ju siis meil on lihtsalt erinevad väärtushinnangud. Ei, ma ei hakka rääkima nüüd mingit entomoloogilist kräppi. nii kaugele ma ei ole omadega veel jõudnud.

Aga herilased on mul seekord toas. Päris suur hulk kohe. ja tegelikult ma tean ju küll, et see on loogiline, et nad siin on, kui mu laud on nii ahvatlevalt igasugust läga täis. Ja läga on mu laua peal sellepärast, et eile oli lõpp.

Mis mul praegu on, on veidralt kriipiv emotsioon eilsest lahkumispäevast ja ööst. Ja tööraamat, kus on, tõsi küll, ainult üks sissekanne ja selle taha nüüd veel kirjutatud "tööleping lõpetatud 22.08.2008".

Mis mul praegu on, on need "näeme nelja aasta pärast" kallistused, mida keegi ei suuda millegipärast tõsiselt võtta.

Mis mul praegu on, on pisuke nukrus käest ära libisevate inimeste pärast. Ma olen ju varem ka lahkunud koolidest ja võistkondadest ja linnadest ja ma tean, mida need "küll me näeme", "ma hakkan ju külas käima koguaeg" ja "eks me lähme kunagi võtame ühe dringi" tegelikult tähendavad. Sa tead ju küll tegelikult ise ka, kas pole. Eriti siis veel nüüd, kui ma ei lähe mitte ainult teise ruumi vaid ka täiesti teise ajasüsteemi.

Mis mul praegu on, on see üsna terav ja mõnusasti hirmujudinaid tekitav reaalsus, mille ma ise olen omale tellinud ja mida ma nüüd värisemisele vaatamata elama hakkan. Sest nii on vaja. Sest ma pean. Sest vastasel juhul ma ei tahaks ennast lihtsalt enam tunda. Ja nende sõlmede ja põgenemistungide ja ahastustega, mis kindlasti ees ootavad, katsun ma lihtsalt ette arvestada. Ja ma saan seda teha, sest ma tean juba praegu, et see koor, mis nende hirmude ja ängide ja valude pealt pärast kokku riisuda saab, on nii kuratlikult hõrgutav. Ja mingit vastuväidet ma ei taha siin kuulda.

Ma romantiseerin asju üle. Ära pane seda mulle pahaks. Ma olen lihtsalt vastavalt konstrueeritud. Ma olen nii tehtud.

Mis mul praegu on, on liiga palju lahtisi otsi, mida veel sõlmida on vaja. Liiga palju lahtisi inimesi, kellele ma ei oska midagi öelda ja ma ei ole kindel, kas ma tohingi. või kas ma pean. või kas ma julgen.

Mis mul praegu on, on poolteist päeva. Poolteist päeva lõpu ja alguse vahel. Ma ei tea, kas sa saad aru, mis tunne see on. See on peaaegu mitteolemasolemise tunne. Ma ei tea, kas see ütleb sulle midagi. See on nagu, et praegusel ajahetkel korraks on tunne, nagu see ei olegi tegelikult nii oluline, kas ma üldse reaalselt eksisteerin või mitte.

Ja siit edasi ma praegu lihtsalt enam ei tea.

olen olemas küll

Ma kirjutan küll, aga praegu rohkem ühte ruudulisse kaustikusse. Ma ei tea. Kõik on nüüd nii teistmoodi. Ma ei tea enam, mis minu uuest elust sobib interneti ja mis mitte. Ma ei ole veel asjadest lõpuni aru saanud. Tunnetuslikul, eetilisel ja moraalsel tasandil... ma mõtlen.

Inimesi on palju. Palju uusi ja põhjalikku uurimist vajavaid inimesi. Aga juba see pealmine pool, mis mulle senini kätte on paistnud, tundub nii põnev ja pulbitsev, et ma ei oska isegi ennustada, mis kõik veel nende sisse võib olla ära mahtunud. Ma varsti näen. Seda kindlasti. Aga nad tunduvad hullupööra ilusad ja head.

Ma sain korterinaabri ka endale. Tegelikult praegu teda veel ei ole, aga nädala pärast tuleb. See tähendab seda, et ma saan vähemalt mõnda aega veel oma kodus elada. See on hea. Nii on kergem.

Mu ülemus, kes kohe varsti saab mu eksülemuseks, küsis mult täna, et mis tunne mul on ja mulle tundus, et see huvitaski teda päriselt. Ma ütlesin, et ma olen väsinud, hirmul ja kuratlikult õnnelik. Ja ma ei valetanud.