Pühendet Paavole :)

Mida teha siis, kui ei tea, mida teha, aga midagi ju peab tegema?

Mida teha siis, kui sa avastad, et sa oled õnnelik, sest sa näed, et inimesed su ümber on nii ilusad ja head? Mida teha siis, kui sul on hirm, et võid äkki sellest õnnest ajapikku välja libisema hakata? Sest kurat seda teab ju...

Kui ma öösel linnas oma kallitega hüvasti jätsin ja mööda hämaraid reedepiduste inimestega ääristatud tänavaid kodu poole lonkima hakkasin, ütles Paavo, et mine ja kirjuta blogisse. Ma jäin kohe magama. Siis. Kodus. Nüüd on juba hommik. Või ei, sügav pärastlõuna.

Mida teha siis, kui enne uinumist ootamatult avastad, et ei peagi seekord telefoni äratuskella näppima? Seda ei ole niiiii kaua juhtunud. Magada ööpäevas rohkem kui 7 tundi on ikka tõeline õndsus. Veider. Kuidas ma sellist asja enne kooli hinnata ei osanud? Mingid süümepiinad on sellele vaatamata kummitamas. Mitu näidendit ma oleks selle paari ekstramagamistunni jooksul jõudnud läbi lugeda?

Mida teha siis, kui kõike on pähe ja südamesse ära mahtumiseks lihtsalt liiga palju? Emotsioone, tööd, etüüde, raamatuid, inimesi.

Mida teha siis, kui ma tahan kõike ja kohe ja korraga? Ma tahan, et me oleksime head selles, mida me teeme ja tegema hakkame. Aga samas tahan ma ka, et kõik jääks selliseks nagu praegu. Nagu praegu, kus inimsuhetesse ei ole mõrasid veel tekkinud, kus igas hetkes on veel üllatusi ja imestamisi. Ma tahan, et see suu ja silmad ärevusest pärani ringi käimine ei saaks veel otsa. Me oleme kaks kuud koolis käinud praeguseks. Just täna sai kaks kuud. Ma tahan, et see orienteeruma õppimise protsess kestaks veel kaua, sest see on oma suures segaduses magus ka. Paneb seespool midagi võbelema. Ma tahan, et saaks kõikide suurte autoriteetinimestega pidevalt esmakohtuda, sest järgmised kohtumised on juba teistmoodi. Tavalisemad. Vähememotsionaalsemad. Samas tahan ma ka, et me juba provotseeriks, leiutaks uut, vaidleks ja otsiks oma asja. Teeks ümber, teeks teistmoodi.

Mul on ühes ajahetkes elamisega probleeme. Olevik ja tulevik sulanduvad üheks. Reaalis ja unistustes. Minevik on minevik ja ei puutu asjasse.

Ma sain eile tartukoolis eksmati. Nii veider, et see minus mingeid emotsioone ei tekitanud. See oli üllatav. Mulle ei meeldi tavaliselt pooleli jäävad asjad.

Mul hakkas eile esimest korda elus ninast verd jooksma. See ei puutu vist teemasse. Kui siis ainult sel määral, et viimasel ajal on neid "esimest korda elus" asju segadusseajavalt palju. Mitte meditsiinilisi vaid muud moodi materiaalseid ja vaimseid.

Ma tahaks, et ma saaks teile rääkida meie rebaste nädalast. Aga ma ei saa. Need, kes seal olid, need teavad. Ja nad saavad aru, miks pärast seda nädalat ei saa enam kõik endine olla. Miks meil on raske kõige sellega nüüdsetesse igapäevadesse tagasi mahtuda. Ere prožektorivalgus on mul veel silmanurgas, huul hakkab natuke värisema iga kord, kui ma selle peale mõtlen. Jah, ma olen loomu poolest pateetikasse kalduja tüüp. Te teate seda ju küll. Osa pateetikast on ilus ja õilis. Mulle meeldivad ilusad ja õilsad emotsioonid. Mis siis, et ma olen digiajastu laps.

Pärast ristimistseremooniat kooli tsilliruumis oodates avastasin, et ma olen väga armastusväärse sugupuu oksaharuks arvatud - maailma parim ristiisa Mikk - Katja - Sergo - Märt - Priit...

Aitäh kõigile inimestele, kes mu rebastenädala imetabaseks muutsid - Jaanus, Sergo, Marion, Maria Lee, Argo, Priit, Evelin, Veiko, Leelo, Riho, Kristo, Maarja, Sten, Jim, Lauri, Elina, Agnes, Uku, Märt... ja kõik teised, kes praegu ähmiga meelde ei tule, ja kõik need, kes teavad isegi. Mikk!!!

Meil on maailma parim vanem kursus.
Ja meil on kõige armastusväärsem kursus.
Me teeme veel asju...

Mis ma selle pateetika kohta ütlesin? :)

toredus

 Tartu Ülikool korraldab kooliõpilastele üleriigilist kirjandusolümpiaadi:

2008/2009 aasta olümpiaadi üldteemaks on "Eesti kirjanduse uuenemine 1980ndate lõpust tänapäevani"

Kirjanduspildi uuenemine on eeskätt seotud mitmete andekate kirjanike esiletõusuga. Nüüdisautoreid, kelle looming vääriks käsitlemist kirjandustundideski, on võrdlemisi palju. Neist mõningate – kas just tulevaste klassikute, kuid kindlasti ajajärgu kirjanduslikku keset täiendavate kirjanike – loomingu tundmisele käesolev kirjandusolümpiaad keskendubki. Olümpiaadikomisjon on teinud sedapuhku järgmise valiku autoritest, kelle loomingu tundmisele keskendutakse ka olümpiaadi lõppvoorus.

Noorem aste – 7.-8. klass

Aidi Vallik, Diana Leesalu, Liisi Ojamaa

Keskmine aste – 9.-10. klass

Andrus Kivirähk, Mehis Heinsaar, Sven Kivisildnik

Vanem aste – 11.-12. klass

Tõnu Õnnepalu, Peeter Sauter, Elo Viiding

Igasse rühma on valitud tänapäeva kirjanduspilti olulisel määral rikastanud, peamiselt üheksakümnendatel ja hiljem debüteerinud autorid, kes esindavad üsna mitmekesiseid loomingusuundi alates „karmist realismist“ kuni fantastika ja maagilise realismini. Valikusse kuuluvad vaid elavad autorid, kellest kaks kuuluvad proosa-, üks aga luulesuunda. 

TEEMAD:

Noorem vanuseaste (7.–8. klass)

• Milliseid probleeme käsitleb tänapäeva noorsookirjandus? 
• Milline sõnavara tänapäeva noori kõnetab?
• Aidi Valliku ja Diana Leesalu teoste võrdlus
• Aidi Valliku luule ja proosa ühisjooni
• Punkkultuuri kajastusi Liisi Ojamaa / Aidi Valliku loomingus?
• Linnaruumi kujutamine Aidi Valliku / Diana Leesalu / Liisi Ojamaa teostes
• Linnakeskkond tänapäeva noorte kujundajana
• Liisi Ojamaa luule keele- ja kujundikasutus
• Noored maailmaga pahuksis
• Vanemate ja laste suhted Aidi Valliku / Diana Leesalu teostes
• Mida Anni / Mirjami lugu mulle õpetas?
• Milliseid mänge tänapäeva noored mängivad?
• Salmik, päevik ja blogi noortekultuuri osana

Nii tore on internetis kolades selliseid asju avastada. Ja nii tore on, et minu lood kellelegi korda lähevad. 

Pikemalt saad lugeda SIIT.