kopipeist

Haaa... nii. Otseülekanne Southwood Road 121 neljandalt (?) korruselt. Tegelt päris otse see ülekanne ei tule, sest ma ei tea, millal ma taas kord netti pääsen, et kogu see värk blokki kopipeistida. Aga no egas midagi. Ehk siis meil on esimene reede õhtu. See tuba siin on silmnähtavalt ülerahvastatud. Poisid eputavad oma uute spordiriietega. Maiken ütleb, et ta tahab neid kõiki kohe kallistada. Tore ja armas edevuse laat. Maiken, Kristiina, Priit, Priit, Kaspar, Paavo, Märt, Henrik, Liis, Jane, Kristiina ja mina. Karl on üksinda teatris, sest Henrik jäi 2 minutit hiljaks ja vannub nüüd, et Karl nõuab talt kindlasti raha ka raisku läinud pileti eest sisse. Pääru ja Sander on kõrvaltänavas baaris. Reigo vahib allkorrusel filmi.

Kool. Midagi peaks kooli kohta ütlema. Meil on seal praegu üksainus õppejõud - Steve Harper. Veider mees. Näeb välja nagu kloun. Õpetab klounaadi ja maskidega mängu. Esimese tunni lõpetas ta sõnadega "go out, get drunk and have sex". See kirjeldab ka üsna täpselt tema õppemeetodit. Tähendab, verbaalset osa sellest. Reaktsioone tekitab seksiteemaliste provokatsioonide ja kĺassikalise sõimuga. See kusjuures töötab ka. Hullult naljakas on. Vähemalt praegu veel. Mängud, mida me tunnis mängime, on väga täitsa toredad.

Jüri palus enne meie lahkumist, et me kindlasti teada annaks, kelle Steve eelnevatelt kursustelt naljategemise objektiks valib. Noh, need inimesed on Hendrik ja Kristo ja Ago :) Noh, ütleme nii, et koolis on üsna naljakas. Praegu veel. Kuigi ma kaldun arvama, et need maskidega veiderdamised ei ole vist meile kellelegi eriti südamelähedased.

Teater. Teatris olen ma selle esimese nädala jooksul käinud 5 korda. Paavo on oma blogis neist etendustest suures osas juba rääkinud, nii et ma üle kordama ei viitsi hakata. Lihtsalt lugege Paavot. Ainus erinevus on see, et kõige esimesel korral käisin mina koos Liisu, Priidu ja Märdiga Chicagot vaatamas. See on muusikal. Ja see ütleb juba kõik. Ma pole kunagi nii palju raha millegi nii jubeda peale kulutanud. Kuigi, noh tõsi-tõsi ma ei saa öelda, et nad laulda ja tantsida ei osanud. Muidugi oskasid. Aga nohh... nagu ma kuulnud olen, siis Eesti muusikalid pidid veel hullemad olema.

Hehee... vahemärkus... Karl jõudis koju. Kõik läks nii nagu arvata oli. Peretüli lahvatas ja suubus siis alumisele korrale ja edasist ma ei kirjelda:) Juhtub ikka.

Koju ei igatse. Veel mitte. Kõik õhtud mööduvad maffiat mängides. Praegu ka. Täiesti ammendamatu mäng. Kellele küll tänu tuleb avaldada? Minu mäletamist mööda Kristjanile, kes selle hulluse meie peale lahti lasi. :)

Täna käisime koolis mingit kolmanda kursuse tehtud Sarah Kane'i asja vaatamas. See oli ikka väga kohutav. Kusjuures mulle tundub, et see näidend kui selline oleks mulle isegi meeldinud, aga see, kuidas nad seda tegid, ei kannata üldse mitte mingisugust kriitikat.

Veider on mõelda, et me siin veel kuus nädalat veedame.

***

täna on tegelt juba esmaspäev. Nüüd kui ma lõpuks sain netti, et seda sissekannet postitada. Olen kooli kohvikus ja ümberringi räuskavad inglased.

Varsti me veel ei näe.

London

Paavo ütles just, et ta tõenäoliselt oleks nõus internetiga abielluma. Ma noogutasin kaasa.

Istusime Paavoga maja eest bussi peale ja läksime internetijahile. Ikka väga hull on internetisõltuvuses eestlasel avastada, et kohas, kus ta peab järgmised kaks kuud oma elust veetma, ei ole netti. Jube jube.

Aga te tahate teada, mis siis vahepeal juhtunud on? Ma alustan algusest. Ma üritan alustada algusest. Ma ei tea kui kaugele ma täna jõuan. :) Kell on liiga palju ja viimane rong, mis meid koju tagasi viiks, läheb kohevarsti minema.

16. jaanuar

Tegelikult peaks ehk alustama mõnest veel varajasemast hetkest. Sellest, kuidas ma kogu viimase eksami ja ärasõidupäeva vahelise aja toredasti headaegaütlemiste peale kulutasin. Sellest, kuidas ma peaaegu poole aasta järel Tartus Mailit ja Eigot ja Kessut kallistamas käisin. Sellest, kuidas ma Krahlis hilisõhtuni Kaarliga kirjandusjuttu ajasin.Muideks, kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis on meie viimase aja kirjandusjutud sujuvalt (ja asjaoludest tingitult) hoopis teatrisegusteks kirjandusjuttudeks muutunud. Aga see selleks. Seekord ma sellest ei räägi. Ma alustan hoopis hetkest, mil kohvritega ja ilma kohvriteta kursakaaslased hakkasid koolimajja kogunema.

Kell oli 12. Istusime klassis ja mõtlesime, et see on veider. See, et me siin nüüd tervelt kaks kuud oma nägu ei näita. See, et me nüüd tervelt kaks kuud mööda treppi üles ei torma, tsilliruumis ei maga, suitsuruumis kitarri saatel laule ei laula ja mustas saalis etüüde ei tee. Kõhus oli imelik ärevus sees. Saime tee peale seedimiseks kaasa asjalikke õpetussõnu, natuke kohustuslikku moraalilugemist, ühe üsna toreda (aga natuke hirmutava) ülesande, ohtsalt "olgetublisid" ja kallistusi. Siis tormasime veel hetkeks mööda linna laiali ning hakkasime üsna pea riburada lennujaama tilkuma. Lennureis läks täitsa sündmustevaheselt. Ainult et minul on vist mingi allergia. Olen seda ennegi märganud. Niipea kui ma õhku tõusen, vajun kohe sügavasse unne. Sinna ei anna midagi parata. Magasin terve tee. Aga see oli hea ka. Sest järgnev hullumeelne kohvriralli mööda Londoni metrood ja raudteejaama oli üsna kohmakalt keeruline. Naljakas muidugi ka.

Suudate te ette kujutada, kuidas 19 inimest hiigelsuuri kohvreid järel vedades mööda ühte pimedat Londoni äärelinna tihedalt majadega ääristatud tänavat riburada üksteise järel marsivad? Uskuge mind, see on päris vinge vaatepilt. Lahedalt energilised majaperenaised võtsid meid rõõmsalt vastu. Mina, Auri, Liis, Jane ja Piret maandusime Julie pööningutubades. Mina ja Liis ühes ning teised meie kõrvaltoas. Toad on tõenäoliselt kõige pisemad, mida ma üldse ette suudan kujutada, aga ega ma ei kurda. Poisid, kes kõrvalmajas majutuvad, on natuke tüütumas seisus, sest kaksikud, Priit, Kaspar ja Pääru peavad lausa viiekesi tuba jagama. Hortensia elab üksinda sviidis, nii et tal läks eriti meeldivalt. Maiken, Ingel ja Kristiina transporditi meist kahjuks üldse kahe rongipeatuse kaugusele.

Pakkisime oma kohvrid kiiresti lahti ja läksime linna hulkuma. Esimesel õhtul me kõndimisest kaugemale ei jõudnudki. :)

Paavo ütles, et, Diana, me oleme juba üle aja. Pean lippama, sest muidu tuleb tund aega kõndida. 

Varsti ehk jälle.