kiirus

Kuidas teiega on, kui te peate kirjutama? Kui ei ole "nüüd ma tahan" vaid on "nüüd ma pean". Mida te teete, et need kujud, mis tuleb teravaks mõelda, udu seest oma nägusid nähtavale hakkaksid pistma? Nad ei taha mulle täna end üldse kätte anda, aga näitlejad ootavad kannatamatult omale sõnu suhu ja tundeid hinge. Ja tähtaeg on... see tähtaeg. Kuidas saab öelda kellelegi, keda ei ole veel olema, et ta kiirustaks ja lubaks end paberi sisse vajutada? Kiiresti. Kiiresti. Kiiresti. Viimasel ajal peab kõike kiiresti tegema. Söö kiiresti, loeng algab. Maga kiiresti, sest öö on jälle liiga lühikeseks kulunud. Mõtle kiiresti, sest sul on ainult tunnike lavaprooviaega. Reageeri kiiresti, sest muidu paistad sa osavõtmatu. Pea pidu hästi kiiresti, sest varavalges on jälle vaja minna. Ja arva kõige kohta koguaeg midagi. Sul peab olema kõige kohta oma arvamus, sest muidu oled sa analüüsivõimetu. Ole koguaeg kohal. Ole kohal. Ole kohal. 

Ma olengi kohal. Mu keha on seal küll. Aga mõtted...

uni

Sõitsime filmisõprade klubiks muutunud teatrisõprade klubist koju ja P. küsis, et kuhu see viimane poolteist kuud kadus. Ma kehitasin õlgu ja mõtlesin, et kuhu see viimane poolteist aastat kadus. Alles me luusisime südamete värisedes esimesi kordi mööda koolimaja treppe ja nüüd vaatame veidrate naeratustega, kuidas uued tudengikandidaadid arglikult oma sisseastumisavaldusi valvelauda poetamas käivad.

Eile üritasin minilavastuse jaoks kreeka tragöödiat kirjutada. Värsis ja puha. Täitsa vägev. Ma polnudki enne kunagi värsis kirjutanud. Ma ei oska öelda, kuidas õnnetus, aga tundub et näitlejapoistele meeldis. Proovis oli näitsa naljakas, kui üritasime mõelda, kust kohast H. peaks deus ex machinana välja ilmuma. Must saal pole väga paljulubav selliste vigurduste tarvis.

Esimese diplomilavastuse üle fantaseerimised täidavad stendiruumi, siit-sealt kostavad Shakespeare sonettide katked, mis otsivad oma teed tudengite väsinud koludesse. Kusagil räägivad inimesed olümpiatest, aga need ei ole meie, sest meil on hilisõhtused proovid ja erialatunnieelsed ärevusevärinad ja unega võitlemise loengud ja higised dušijärjekorrad ja katkised põlved ja "kas ma olen ikka õiges kohas" mõtted. Või ei, neid viimaseid mõtteid kostab vist järjest vähem, sest mõtlemiseks ei ole aega. Me ärkame ja teema tööd. Praegu on nii. Me lihtsalt ärkame ja lihtsalt teeme tööd.

Kuhu see viimane poolteist aastat jäi?

Mis mul viga on?

Tähendab... midagi on ikka katastroofiliselt valesti.

Loetlen:

 - olen kolme päeva jooksul ära kaotanud 2 kõrvarõngast. Loomulikult erinevatest paaridest.

- Eile sõitsin trammiga koju, et veidi kiiremini saada. Vajusin nii sügavale mõttesse, et ei märganudki, et sõitsin oma peatusest mööda. Ja mitte nagu ühe peatuse võrra... nagu arvata võiks. Vaid ikka lõpp-peatuseni välja, kus mind lihtsalt maha aeti. Ma ei saanud isegi aru, kus pärapõrgus ma olen ja pidin 20 minta järgmist trammi ootama, et tagasi sõita. Säh sulle kiiresti koju saamist.

- Täna hommikul läksin kodust välja ja avastasin alles poole tee peal, et hullult külm on. Salli olin maha unustanud.

- Tantsisin tantsutunnis tšaivi ja lõhkusin oma põlve jälle täiega ära. Nüüd istun kodus, üks jalg on kaks korda suurem kui teine ja ei oska enam midagi selle peale öelda.

Mis mul viga on? Kus mul see karmavõlg tekkis korraga?