ohe

Mõnel päeval lihtsalt läheb kõik nii halvasti. Kurb hakkab. Ja sa ei taha üldse lohutada ennast mõttega, et varesele valu ja küll homme on kõik jälle hästi. Sa vaatad teksti ja ei saa enam aru, mis mõte sellel kõigel sees on. Miks seda teksti tarvis on? Miks sa pead seda teistele inimestele ütlema? Trotsisõlm tuleb sisse ja see ... mul-ükskõik-ma-ei-jaksa-ma-lähen-minema. Tegelikult on see lihtsalt ahastus oma oskamatuse ja rumaluse pärast. Ei lähe sa kuskile. Ikka tuled hommikul tagasi. Aga öö veedad üksinda kössis diivani peal mossitades ja turtsudes, raamatud ümberringi laiali.