Sa lohistand end koolimajast välja ja kiriku ees püüab üks kursavend sind kinni. Sa lähed ja kaod temaga mitmeteks tundideks juttude sisse. Te mõtlete, et mis see siis on, miks nad arvavad, et nüüd on kõik hoopis pahasti. Et ei ole enam nii nagu varem oli. Nagu vanasti oli. Kas nad liialdavad või ongi nii hull? Te üritate aru saada, kas see, kuidas te ise mõtlete, loeb ka midagi või ei loe enam üldse. Ja teil on natuke hirmutav olla. Ja natuke kurb. Sa ütled talle Raekoja kella all homseni ja mõtled, et sa oled üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.
Sa longid mööda pimedaid tänavaid kodu poole. Laternad on juba kustutatud, kokkuhoid ja puha. See pimedus meeldib sulle. Pole vaja teha mingeid nägusid. Pole vaja kuidagi olla. Pole vaja midagi arvata. Ja siis korraga ütleb keegi sulle tere. Sa oled nii sügaval oma mõtetes, et see tere ehmatab sind pisut. Aga õnneks pole see sugugi ohtlik tere. Sa saad sellest kohe aru. Niipea, kui see kõlanud on. Sinu kõrval on üks noor poiss. Üks noor võõras poiss. Tal on sulejope ja must müts ja üks natuke kulunud korvpall käes. Ta on üks neist poistest, kes palub sult 3 eurot, et koju sõita, kuna raha pole üldse ja koju tahaks väga. Ta pakub sulle kolme euro eest oma korvpalli vahetuskaubaks. Sa mõtled küll hetkeks, et võibolla on ta selle kusagilt varastanud, kuigi see tegelikult ju üleüldse ei loegi. Aga sa ei taha tema korvpalli oma kolme euro vastu. Sa tahad hoopis midagi muud. Ja sa ütled talle seda. Ja täiesti üllataval kombel on ta nõus. Te ronite koos üle aia ühe koolimaja staadionile. Seal on hämar, aga korv on siiski näha. Ja jooned helendavad kunstmuru peal toredasti. Sa viskad oma koti ja manti aia äärde ja te hakkate mängima. Panusteks korvpall ja kolm eurot. Aus kaup. Sa oled seal, mängid ühe täiesti võhivõõra poisiga korvpalli ja mõtled, et sa oled üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.
Ja korraga oled sa jälle Põlvas. Piiri tänava kossukal. Ja sa mõtled, et nii kuradi lihtne võikski kõik olla. Et ärkad hommikul ja lähed maja taha korvpalliplatsile ja on lõputu suvi ja sul pole mitte midagi muud vaja. Ainult need sõbrad, kes on seal koos sinuga. Ja sa mäletad, kuidas te lubasite, et te ei õpi mitte kunagi kaotama. Ja kui te kaotate, siis lihtsalt lähete hommikul jälle trenni, surute hambad risti ja teete nii kaua tööd, kuni te enam ei kaota. Aga nüüd mängid sa seal pimedal koolistaadionil korvpalli selle täiesti võõra poisiga ja mõtled, et sa oled õppinud kaotama. Ja see teeb sind natuke kurvaks.
Su peas märatsevad sõnad, mida sa tegelikult ei oleks tohtinud kuulda, aga millesse sa täiesti kogemata sisse jalutasid ja mida sa nüüd enam enda peast välja ei saa. Sa mängid seal selle täiesti võõra poisiga korvpalli ja saad aru, et ta ei ole seda palli kusagilt varastanud, sest ta tõepoolest teab, mida selle palliga tegema peab. See on kummaline mäng. Vaikuses ja pimeduses. Aeg-ajalt ütleb kumbki teist lihtsalt punktiseisu. Te olete üsna võrdsed vastased. Või õigemini, ta on sinust tegelikult natuke parem. Aga kummalisel kombel tundub, et kuigi tema vajab seda kolme eurot väga ja sina ei vaja tema palli kohe sugugi, on sinul palju rohkem mängus kui temal. Sest sa ei taha kaotada hoopis ühe lapsepõlves antud lubaduse pärast. Nii et sa mängid oma vigase põlve jälle korralikult paiste ja ühe küünarnuki veriseks, aga see ei loe üldse, sest valu ei ole olemas. Valu oled sa oma maailmast välja kirjutanud. Ja tegelikult sa ei teagi, miks sa viimasel hetkel loobud ja tal täitsa vabalt selle võidukorvi lased visata. Ja talle täpselt kolm eurot seal pimeduses peo peale loed. See täiesti võõras poiss on natuke nukker, kui ta sult need kolm eurot saab. Ja sa saad aru, et see on sinu nukrus, mis on temasse edasi rännanud. Ja see teeb sind veel kurvemaks, sest sa saad aru, et sa oledki üks kuradi probleem ja sa vihkad seda.
Sa lähed koju, higine ja pahur. Aga mingi veider kergus ometi sees. Ja sa saad aru, et hommik on juba natuke liiga lähedal ja sa tead, et hommikutel ja õhtutel pole juba ammu enam mingit vahet ja sa mõtled, et mis siis. Mis siis. Mis siis. Mis siis. Ja lõpuks sa tead, mida sa tegema pead. See täiesti võõras korvpalliga poiss on kusagil bussis. Sa tõesti loodad, et ta ei valetanud ja ta on kusagil bussis. Sõidab kodu poole. Ja sa ei tea isegi ta nime. Aga see ei loe. Sest sa ei näe teda niikuinii enam kunagi. Ja see pole tähtis. Tähtis on see, et sa tead, mida sa tegema pead.
