Sa tõmbad aja liigestest lahti ja oled kohal. Istud kõrgel mäe otsas, suure koleda risti taga niiskel murul ja üritad oma sõbra silmade kaudu tema maailma sisse tungida. Tundide kaupa, nii kaua kuni valuvaigisti oma tänuväärset tööd teeb. Sellel ööl te ei kavatse valutada. Ja see on võimalik. Ja raisk sa ei taha mitte midagi muud kui ainult istuda oma sõbra vastas ja vaadata talle otsa ja rääkida temaga koos maailm loogiliseks tagasi. Ja sa mõtled, et see võiks igavesti nii jäädagi. Aga see ei jää ja sa tead seda. Aga sa sellel ööl ei mõtle. Sellel ööl on nii soe. Mis siis, et inimesed ümberringi panevad jopesid ja pusasid selga ja vihm muudab kõik teie ümber naljakalt halliks. Nii kuratlikult soe ja ilus on. Ja te armastate kõiki ja kõike, mida te näete. Ja te kardate katkiselt kriiksuvaid uutes ja säravates diskoriietes noori poisse ja tüdrukuid munakivitänavatel, kui te hiljem jalutama satute ja te kardate seda valjuhäälset vene meest, kes tahab oma tüdrukkaaslasele haiget teha. Ja te ei saa aru milleks see kõik, kui saab ka teisiti. Nii soe ja ilus on. Muidu.
Ja varahommikune linn on parasjagu läägelt romantiline ja nukker ja sa saad korraga asjadest aru. Sa saad vastused miksidele, mis on sind nii kaua vastu maapinda surunud, lömastanud. Palju vastuseid. Sa saad aru, miks sinu teine sõber seal kaugel Võrumaa metsas otsustas alla anda ja sa saad aru, miks tema kingitud puukujukesel nädal aega hiljem jalg otsast murduma pidi. Kõik on nii loogiline ja mõistetav. Sa saad aru, miks mõnikord jääb hing kinni, kui üks inimene tuppa astub. Ja sul ei ole valus. Sellel ööl ei kavatse te valutada. Valuvaigisti mõjub. Kõik on soe ja ilus ja rahulik. Ja sa ei taha midagi. Sa ei taha midagi. Sa ei taha midagi. Sul on kõik olemas.
aga siis tuleb hommik...
