Sa kustutad telefoninumbreid oma telefonist. See on üks veidramaid tegevusi maailmas. Kolm sellepärast, et neid inimesi ei ole enam seal sulle vastamas ja ühe sellepärast, et tema on sulle nüüd keelatud, mis (nii fataalselt, kui see kõlabki) tähendab ju peaaegu sama. Vist. Ma ei tea.
Kui Facebook saadab sulle teate ja soovitab sul oma lahkunud sõber friendslisti lisada, paistab see nagu must ja õel huumor. Elektrooniline etteheide. Masina manitsus. Hea sõber sa ikka olid, ta ei olnud sul isegi Facebooki sõbralistis. Nii kuradi palju "kui-sid" ja "oleks-eid" on viimasel ajal õhus. Ja see on päris nukkernaljakas, kuidas inimesed postitavad FB seinale sõnumeid. Äkki seal, kus ta on, juhtub wifi olema? Ma ei tea.
Selles kadumise ja kustutamise ajas tuleb ettevaatlik olla, et poolkogemata ei kustutaks ära neid inimesi, kes ikka veel alles on ja hoolivad. Me kipume seda tegema. Mina, sina, meie, kõik. See on kerge tulema selles kadumise ja kustutamise ajas. Sest kõik on hõre ja logisev. Järjest ettevaatlikumalt küsib sõber sõbralt, kuidas sul läheb. Kuidas temal läheb? Need tavaliselt nii tüütud sõnad on omandanud viimasel ajal mingi poolhirmuseguse teise plaani. Ega ometi sina ei...? Ega ometi tema ei... ? Ahso, temaga läks nüüd nii. EIII, ei tohi. Ei tohi. Ma loodan, et mitte. Ma ei tea.
Kui ma vaid saaks kõigist nendest põhjustest aru. Aga ma ei saa. Ma ei tea.
