toredus

 Tartu Ülikool korraldab kooliõpilastele üleriigilist kirjandusolümpiaadi:

2008/2009 aasta olümpiaadi üldteemaks on "Eesti kirjanduse uuenemine 1980ndate lõpust tänapäevani"

Kirjanduspildi uuenemine on eeskätt seotud mitmete andekate kirjanike esiletõusuga. Nüüdisautoreid, kelle looming vääriks käsitlemist kirjandustundideski, on võrdlemisi palju. Neist mõningate – kas just tulevaste klassikute, kuid kindlasti ajajärgu kirjanduslikku keset täiendavate kirjanike – loomingu tundmisele käesolev kirjandusolümpiaad keskendubki. Olümpiaadikomisjon on teinud sedapuhku järgmise valiku autoritest, kelle loomingu tundmisele keskendutakse ka olümpiaadi lõppvoorus.

Noorem aste – 7.-8. klass

Aidi Vallik, Diana Leesalu, Liisi Ojamaa

Keskmine aste – 9.-10. klass

Andrus Kivirähk, Mehis Heinsaar, Sven Kivisildnik

Vanem aste – 11.-12. klass

Tõnu Õnnepalu, Peeter Sauter, Elo Viiding

Igasse rühma on valitud tänapäeva kirjanduspilti olulisel määral rikastanud, peamiselt üheksakümnendatel ja hiljem debüteerinud autorid, kes esindavad üsna mitmekesiseid loomingusuundi alates „karmist realismist“ kuni fantastika ja maagilise realismini. Valikusse kuuluvad vaid elavad autorid, kellest kaks kuuluvad proosa-, üks aga luulesuunda. 

TEEMAD:

Noorem vanuseaste (7.–8. klass)

• Milliseid probleeme käsitleb tänapäeva noorsookirjandus? 
• Milline sõnavara tänapäeva noori kõnetab?
• Aidi Valliku ja Diana Leesalu teoste võrdlus
• Aidi Valliku luule ja proosa ühisjooni
• Punkkultuuri kajastusi Liisi Ojamaa / Aidi Valliku loomingus?
• Linnaruumi kujutamine Aidi Valliku / Diana Leesalu / Liisi Ojamaa teostes
• Linnakeskkond tänapäeva noorte kujundajana
• Liisi Ojamaa luule keele- ja kujundikasutus
• Noored maailmaga pahuksis
• Vanemate ja laste suhted Aidi Valliku / Diana Leesalu teostes
• Mida Anni / Mirjami lugu mulle õpetas?
• Milliseid mänge tänapäeva noored mängivad?
• Salmik, päevik ja blogi noortekultuuri osana

Nii tore on internetis kolades selliseid asju avastada. Ja nii tore on, et minu lood kellelegi korda lähevad. 

Pikemalt saad lugeda SIIT.

miks sa ei kirjuta...

...ma vaatan ju iga päev... ütles Liis ja tekitas mus süümepiina:)

Täna on esimene ametlik kooliaegne kursapidu. Auri juures. Paavo ja Piret tantsivad imelikku tantsu mul siin kõrval. Heheee... ja Siim arvab, et ma olen tujurikkuja, sest ma panen neile valesid lugusid.

Ma mõtlen, et huvitav kas nad pahandavad, kui ma nende pärisnimesid kasutan siin blogis...haaa... ma riskin sellega.

Oi, saabus Ingel. Ja andis meile edasi toredaid tervitusi toredatelt inimestelt.

Tere, mina olen Diana ja ma ajan täna täiesti seosetut juttu. hee...

Me oleme naljakad. Päris tõsiselt. Tõsiselt naljakad. Iseenda jaoks.

Ma ei tea mis maailm see on, kuhu ma sattunud olen, aga mulle meeldib siin.  Ja mulle meeldivad need inimesed, kellega koos ma selle portsu otsa sattusin. 

Isegi kui teile tundub, et ma kõlan võltsilt, siis ärge tundke niiiiiiiiiiii... ma ei valeta. Ausõna:)

Ma ükskord mõtlesin selle peale, milliseid blogisissekandeid ma tegin EPAs õppides piduses meeleolus ja üritasin neid praegusega võrrelda. Kusjuures, see ei õnnestu. Siin on hoopis teistmoodi. Kõik.

Veidernaljakas.

mul läheb väga hästi

Ma saatsin oma kallitele blogi lingi ja ütlesin, et kui mul pole aega nendega kohtuda, siis nad saavad vähemalt siit blogi kaudu vaadata, millega ma parasjagu tegelen. Selle peale ma muidugi ei mõelnud, et mul ei hakka isegi olema aega siia blogisse kirjutada. Ma teadsin, et mul hakkab kohutavalt kiire olema koguaeg, aga et niiiiiiiiiiiii kiire... :)

Oehh... ei, ega see ei olnud tegelikult ohkimisena mõeldud. Teate, mulle meeldib. Hullult meeldib. Kuigi on pingeline ja raske ja koguaeg oled närvis ja mõtled õhtusele eriala tunnile ja pabistad ja harjutad igal vähegi vabamal sekundil oma etüüde ja muudkui produtseerid uusi... ja loed ja loed ja loed ja loed... 

Õppejõud on absoluutselt vägevad kõik. Igaühel mingid omad naljakad kiiksud ja värgid. Ja nad on toredad. Üldse kõik seal koolis on nii toredad ja sõbralikud ja abivalmid koguaeg. Veider, et ma olen suht iga päev umbes 12 tundi või kauem koolis, aga õhtul kodus olles juba ootan hommikut, et tagasi minna. See on ju veider, eks??:) 

Ja tantsutunnid, mida ma üsna paaniliselt kartsin... need osutusid hoopis täiega ägedateks. Füüsiliselt on muidugi jõhker ka. Kaks esimest nädalat ei suutnud keegi meist tantsu- ja akropaatika tundide tagajärjel eriti trepist üles ega alla kõndida ja iga viimnegi koht valutas koguaeg, aga nüüd on juba täitsa hea. Aga noh, eks ma tean, et keeruliseks alles läheb. Nii tehniliselt kui füüsiliselt.

Ja mis peamine, meil on super äge kursus :)

Ahjaaa... üks kooliväline asi ka. Ma astusin vahepeal kirjanduslikku rühmitusse. Kuigi ma olin varemalt absoluutselt veendunud, et ma mitte iialgi kusagile rühmitusse ei astu ja rühmitused on üldse nõmedad jne... Aga nüüd ma muutsin oma meelt... sest tegelikult ju loeb see KELLEGA koos sa seal rühmituses oled...eksole:) 

Heitke pilk peale - Purpurmust Org

aga nüüd ma lähen jälle tagasi Tsehhovit lugema. 

Lihtsalt... teadke, et mul on hea elada praegu.

You are not here to make a choice because you've already made it. You are here to understand why you've made that choice

mis mul praegu on, on herilased. tänavu on palju herilasi. sa tead ju küll. ma olen juba kolm korda nende nõela ette sattunud sellel suvel. kuigi ma pole neile midagi halba teinud. ju siis meil on lihtsalt erinevad väärtushinnangud. Ei, ma ei hakka rääkima nüüd mingit entomoloogilist kräppi. nii kaugele ma ei ole omadega veel jõudnud.

Aga herilased on mul seekord toas. Päris suur hulk kohe. ja tegelikult ma tean ju küll, et see on loogiline, et nad siin on, kui mu laud on nii ahvatlevalt igasugust läga täis. Ja läga on mu laua peal sellepärast, et eile oli lõpp.

Mis mul praegu on, on veidralt kriipiv emotsioon eilsest lahkumispäevast ja ööst. Ja tööraamat, kus on, tõsi küll, ainult üks sissekanne ja selle taha nüüd veel kirjutatud "tööleping lõpetatud 22.08.2008".

Mis mul praegu on, on need "näeme nelja aasta pärast" kallistused, mida keegi ei suuda millegipärast tõsiselt võtta.

Mis mul praegu on, on pisuke nukrus käest ära libisevate inimeste pärast. Ma olen ju varem ka lahkunud koolidest ja võistkondadest ja linnadest ja ma tean, mida need "küll me näeme", "ma hakkan ju külas käima koguaeg" ja "eks me lähme kunagi võtame ühe dringi" tegelikult tähendavad. Sa tead ju küll tegelikult ise ka, kas pole. Eriti siis veel nüüd, kui ma ei lähe mitte ainult teise ruumi vaid ka täiesti teise ajasüsteemi.

Mis mul praegu on, on see üsna terav ja mõnusasti hirmujudinaid tekitav reaalsus, mille ma ise olen omale tellinud ja mida ma nüüd värisemisele vaatamata elama hakkan. Sest nii on vaja. Sest ma pean. Sest vastasel juhul ma ei tahaks ennast lihtsalt enam tunda. Ja nende sõlmede ja põgenemistungide ja ahastustega, mis kindlasti ees ootavad, katsun ma lihtsalt ette arvestada. Ja ma saan seda teha, sest ma tean juba praegu, et see koor, mis nende hirmude ja ängide ja valude pealt pärast kokku riisuda saab, on nii kuratlikult hõrgutav. Ja mingit vastuväidet ma ei taha siin kuulda.

Ma romantiseerin asju üle. Ära pane seda mulle pahaks. Ma olen lihtsalt vastavalt konstrueeritud. Ma olen nii tehtud.

Mis mul praegu on, on liiga palju lahtisi otsi, mida veel sõlmida on vaja. Liiga palju lahtisi inimesi, kellele ma ei oska midagi öelda ja ma ei ole kindel, kas ma tohingi. või kas ma pean. või kas ma julgen.

Mis mul praegu on, on poolteist päeva. Poolteist päeva lõpu ja alguse vahel. Ma ei tea, kas sa saad aru, mis tunne see on. See on peaaegu mitteolemasolemise tunne. Ma ei tea, kas see ütleb sulle midagi. See on nagu, et praegusel ajahetkel korraks on tunne, nagu see ei olegi tegelikult nii oluline, kas ma üldse reaalselt eksisteerin või mitte.

Ja siit edasi ma praegu lihtsalt enam ei tea.

olen olemas küll

Ma kirjutan küll, aga praegu rohkem ühte ruudulisse kaustikusse. Ma ei tea. Kõik on nüüd nii teistmoodi. Ma ei tea enam, mis minu uuest elust sobib interneti ja mis mitte. Ma ei ole veel asjadest lõpuni aru saanud. Tunnetuslikul, eetilisel ja moraalsel tasandil... ma mõtlen.

Inimesi on palju. Palju uusi ja põhjalikku uurimist vajavaid inimesi. Aga juba see pealmine pool, mis mulle senini kätte on paistnud, tundub nii põnev ja pulbitsev, et ma ei oska isegi ennustada, mis kõik veel nende sisse võib olla ära mahtunud. Ma varsti näen. Seda kindlasti. Aga nad tunduvad hullupööra ilusad ja head.

Ma sain korterinaabri ka endale. Tegelikult praegu teda veel ei ole, aga nädala pärast tuleb. See tähendab seda, et ma saan vähemalt mõnda aega veel oma kodus elada. See on hea. Nii on kergem.

Mu ülemus, kes kohe varsti saab mu eksülemuseks, küsis mult täna, et mis tunne mul on ja mulle tundus, et see huvitaski teda päriselt. Ma ütlesin, et ma olen väsinud, hirmul ja kuratlikult õnnelik. Ja ma ei valetanud.

 

 

mul on üks valge roos

Ma olen Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli dramaturgi eriala üliõpilane.

....

ma magan täna, üks musta ja valge näoga pisike maskmees padja all.

veel hästi natuke aega

televiisoris on liba-rannap, kellel on ühtlasi ka vargamäe indreku ja ajakirjanik pilu ja charlie conloni ja truffaldino ja kiddi ja argo aadli nägu peas. veider on, et tema ja need teised seal... nad teavad nii palju asju, mida mina väga teada tahaks saada. äkki ma saan kunagi. aga äkki ei saa ka. ma ei tea, millisel määral see sõltub minust endast ja millisel määral mitte.

aga mul on veel homne päev, kuhu sisse peavad viimased asjatoimetused ära mahtuma. keskkooli lõputunnistus tuleb välja otsida jälle ja kõik need riigieksamite tulemustega paberid. ma ei oska selle viimase päevaga tegelikult midagi õieti peale hakata. mida ma peaks tegema? millist raamatut lugema? millist luuletust kordama? millist mõtet mõtlema? 

ülehomme see algab. ma ei tea, kas ma kardan. praeguseks hetkeks olen ma tõenäoliselt kogu emotsioonide skaala läbi põdenud, nii et kartus on ainult üks üsna pisike osa sellest. ma lähen lihtsalt teen, mida ma oskan. ja natuke rohkem.

ma mõtlesin teile tegelikult veel ka vargamäe teatrimaratonist kirjutada, aga sellest ei tule vist siiski midagi välja. sest sellise emotsiooni jaoks ei ole tõenäoliselt veel päris õigeid sõnu leiutatud. ma katsun teile kõigile ühekaupa selgitada, kui teid kunagi päriselt näen.

ma kõlan täna suhteliselt seosetult ja segaselt, kas pole? vabandust:) mu peas on lihtsalt hetkel ainult üks mõte.

ohohhh

Punane Hanrahan pani oma blogiteksti sisse korraks minu lingi ja minu blogi külastajate arv tegi eilse päeva jooksul naljaka hüppe. Ma tean umbes kümmet inimest, kes mõnikord siia lehele satuvad. Ja see on kõik. Huvitav, kui mul oleks ka mingi mitusada lugejat, kas ma siis kirjutaks ka samamoodi nagu praegu? Suure tõenäosusega vist mitte. Praegune mõnus rahulik tsoon on väga meeldiv ja täiesti piisav:) Mis ei tähenda muidugi, et mulle kuskilt viidata ei või...võib ikka :)

no see mäng nohh... jõudis minuni

Selles, et mu blogivaikus nüüd otsa sai, on ainuisikuliselt Martin süüdi. Oh neid blogimänge küll. Ma olen neid enne ka näinud ja lugenud, aga osa võtta ei ole siiani viitsind. Sest need on enamasti ju nii tobedad:)

See, millesse Martin mind tõmbas, on ka tobe, aga mul on täna lihtsalt igav :) Seega siis... pean vastama viiele küsimusele ja järgmise viie inimese käest neidsamu küsimusi küsima. Läheb siis lahti:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Hmm... 1998? Siis ma ju lõpetasin Põlva Keskkoolis 9. klassi. Toibusin kahest järjestikusest põlveoperatsioonist ja käisin karkudega Tartu keskkoolides sisseastumiskatsetel. See oli see aasta, kui me Prahas mingil käsipalliturniiril käisime ja mu põlv esimese mängu kolmandal minutil töötamast lakkas. Ja see oli see aasta, kui me Mariani ja Seidiga tänavakossu etappidel käisime mööda Eestimaad. Ja kui ma kuu aega pärast seda esimest põlveoppi uuesti Piiri tänava kossuplatsile läksin ja kui mind sealt otse järgmisele opile sõidutati. Ma juhtisin tookord kusjuures ja oleks võitnud... See oli see aasta, kui me veetsime igast ööpäevast 15 tundi seal Piiri tänava kossukal. Ja viskasime Marianiga mõlemad 100-st vabaviskest 100 sisse. Päriselt. Ma ei valeta ega liialda praegu kusjuures. See oli tõenäoliselt üks vägevamaid suvesid üldse mu elus:) Me mängisime Marianiga 2-2 poiste vastu kossu ja naersime kui nad kaotuse puhul alati nii närvi läksid. Ja siis me istusime kambaga seal äärekivi peal ja vaatasime kuidas rahvahulgad Intsikurmu suvetuuridele Kuldset Triot ja 2 Quick Starti kuulama läksid. See oli see suvi, kui me Kultuurikeskuse pöördlava aluses Undergroundis lumelauaklubi Mässer fenomenaalsetel pidudel käisime ja laiasid velvetpükse ja pearätte kandsime ja Cypress Hilli kassette vahetasime:) See oli see suvi kui me ennast Tartu tänavareivil esimest korda elus purju jõime ja meid paljaks varastati. Naljakas aeg oli too 10 aastat tagasi.

2. Viis asja "vaja teha" nimekirjast

Kooli sisse saada

Magistritöö valmis kirjutada

Heaks inimeseks hakata

Eia uus romaan läbi lugeda

Teha neid asju, millest ma täna Ollile rääkisin. Salajased ja ekstreemsed:)

3. Lemmiksnäkid.

emmm... väga konteksti sobiv küsimus muidugi. Kas viinamarjad on snäkid? Aga Eigo kiluvõileib munaga? Too viimane siis. Parim...rauselt. Eriti kell 4 hommikul:)

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Ehitaks teatri.

5. Kohad, kus oled elanud.

- Mooste. Üks küla 15 km Põlvast. 11 esimest elukuud. Bioloogilistel põhjustel eriti märkimisväärseid mälestusi ei ole.

- Põlva, Savi tänav 13. Kõige lahedam aadress üldse. 10 aastat. Oi raisk. Sellest ajast rääkimiseks jääks terves internetis ruumist puudus. Märksõnad (mõnele lugejale äkki isegi tuttavad) on... hõbedaseks värvitud plekk-kandik ja piimakombinaadi satipann, vilkuritega taskulamp ja isa sõjaväemunder, öised varitsused naabrite aias, värviline traat, veetorni kelgumägi, leivatehas, pimpsi mänguväljaku roheline kaalukiik ja piimajahutusvee tiik... see loetelu on lõputu tegelt...

- Põlva, Piiri tänav 12-49. käsipall ja käsipall. Koguaeg. 4 aastat. Ja akordionitunnid. Mu elu esimene päris oma tuba. Miljon Meie Meelest ja Sporditähest saadud posterit seinte peal ja akvaariumkalad. Ja kõik need käsipalli- ja jalgpallilahingud, mida me ema lõngakeradega koridoris vennaga pidasime.

- Tartu, Anne tänav 83. Korterit ma ei mäleta. Aga elasime koos vennaga mingis pisikes toas. 6 kuud. Mu koolimaja... Tartu Kommertsgümnaasium oli kohe akna all. Esmaspäeva hommikuti me tavaliselt kumbki kooli ei viitsinud minna ja siis kirjutasime teineteisele puudumistõendeid... teate küll ju neid..."kodused põhjused" jne:) Aga poole aasta pärast hakkas mu põlv jälle funktsioneerima ja ma kolisin tagasi Põlvasse ja läsin tagasi käsipallitrenni.

- Põlva, Piiri tänav 12-10. Seal ma elan siiamaani, siis kui ma lõunaeestimaale satun. Kodu. Ema. Muud polegi vaja öelda ju:)

- Tartu, EPA ühikas Torn. Oi pljaaaaad... metsik. Vääääääga metsik. 2 aastat. Sealt sain ma tõenäoliselt oma elu parimad sõbrad. Sealt ja järgmisest elukohast ka. Mõningad sündmused on kajastatud raamatus "2 grammi hämaruseni". Maike, Kati, Anu, Liis, Mirjam, Aire, Elvis, Nisu, Madis, Timo, Inz, Rainer, Mihkel. Herne pood ja politsei. Esmaspäevased seletuskirjad. Alati keldrisse sõitev lift. 14 korrus ja väääga suured aknad. Prussakad:) Lendavad taburetid ja külmkapp, mille peal oli konstantselt plakat, mis ütles "buy nothing day".

-Tartu, EPA ühikas Betton. Siis kui Torn remonti läks, aeti meid uhiuude renoveeritud Bettonisse. Seal olin ülejäänud 2 ülikooliaastat. Üsna paljud vahejuhtumid on peidetud raamatu "Mängult on päriselt" sisse. Põks, Eigo, Oll, Timur, Monza, Kaire, veel üks Timo, Vilma, Koit, Tõnis, Velve, Leelo, Linelle, Greg, Laar, Tirol, Mari, Kärt, veel üks Mirjam. Üürisime kõige viimase korruse kõige tagumise nurga kõik toad oma kambale. Ja tegime väääääga palju toredaid lollusi. Suitsuruum. Õlleankur Inzu ja Raineri duširuumis. Kogemata tööle lülitatud tuletõrjesignaal. Kogemata jalgpalliga pihta saanud koridorilamp. Kõige inspireerivam eluperiood:)

- Tallinn, Lasnamägi, Ümera tänav 5. Jälle 2 aastat. Kõik oli uus. Seal ei toimunud midagi, sest keegi ei viitsind nii kaugele sõita. Asjad toimusid linnas. Seal ma magasin.

- Tallinn, Filtri tee 8. KODU!

Saigi kõik. Viis küsimust vastatud. Ma ei viitsi rohkem kirjutada ka.

Edasi võiks mängu sekkuda

Kaarel

Silva

Silja

Florian

Birx

Aga te ei pea, kui te ei viitsi. Aga mind tegelt ka huvitaks, mis te vastate. Ausõna.

suveteater

Ostsime täna mõnele suveetendusele piletid ära. Tähendab, esialgu nendele kõige olulisematele, mida mitte mingil juhul pole võimalik vaatamata jätta.

1) Lavaka noorem kursus (kes üsna kohe ju saab tegelt vanemaks kursuseks) - "AHOI". Käsmu Rahvamajas. Lavastaja Uku Uusberg

2) Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari ja Sandra Üksküla - "Vahepeatus". Hüüru mõis. Lavastaja Uku Uusberg. Jälle :) .

...aga äkki siis vähemalt kaob kripeldus, et ma Uku Uusbergi "Head ööd venda" vaatama ei jõudnud. Aga kuratlikult palju jõuab see poiss ikka. Ise alles lõpetab kooli. Lahe küll, tõsi. Näitlejakaadri järgi otsustades tundub "Vahepeatus" ikka erilise rosinana keset suve. Tahaks juba näha:)

18. juuni lähen vaatan Vargamäel soojenduseks "Vargamäe kuningriigi" ka ära. Kuigi ma tean, et see tähendab, et teatrimaratoni (21-22 juuni) ajal jääb mulle ainsaks üllatuseks "Vargamäe Wabariik" ehk siis T&Õ 3 osa. Aga vahet pole. Ma ei suuda ette kujutada, kas maailmas saab eksisteerida midagi veel paremat kui 22 tundi järjest eestimaa kõige paremat teatrit!!!! :)

ja mis siis veel... "Hädaorule" peaks vist ikkagi pilgu peale viskama. Sest mulle meeldib Päär Pärenson ja sest mulle meeldib Martin ja sest mulle meeldib Jim. Need kolm faktorit (kas inimese kohta tohib faktor öelda?)tagavad ju juba meeldiva elamuse sajaprotsendiliselt :) Loodetavasti :D

Ja siis veeeeeel.... Portselansuits. Raudselt Portselansuits. Mina lähen seda kindlasti uuesti vaatama. Seda minge teie ka vaatama. See on kohustuslik. Sest see on kõige parem. Ma ei teagi, milliseid sõnu Jimile peaks täpsemalt ütlema, et ta päris õigesti taipaks, mis asjaga ta hakkama on saanud. Kes muga tulevad?? Noh noh, käed püsti:)

tegelt on veel hullult asju, mida ma näha tahaks. aga eks paistab, mis elu toob:)