kopipeist

Haaa... nii. Otseülekanne Southwood Road 121 neljandalt (?) korruselt. Tegelt päris otse see ülekanne ei tule, sest ma ei tea, millal ma taas kord netti pääsen, et kogu see värk blokki kopipeistida. Aga no egas midagi. Ehk siis meil on esimene reede õhtu. See tuba siin on silmnähtavalt ülerahvastatud. Poisid eputavad oma uute spordiriietega. Maiken ütleb, et ta tahab neid kõiki kohe kallistada. Tore ja armas edevuse laat. Maiken, Kristiina, Priit, Priit, Kaspar, Paavo, Märt, Henrik, Liis, Jane, Kristiina ja mina. Karl on üksinda teatris, sest Henrik jäi 2 minutit hiljaks ja vannub nüüd, et Karl nõuab talt kindlasti raha ka raisku läinud pileti eest sisse. Pääru ja Sander on kõrvaltänavas baaris. Reigo vahib allkorrusel filmi.

Kool. Midagi peaks kooli kohta ütlema. Meil on seal praegu üksainus õppejõud - Steve Harper. Veider mees. Näeb välja nagu kloun. Õpetab klounaadi ja maskidega mängu. Esimese tunni lõpetas ta sõnadega "go out, get drunk and have sex". See kirjeldab ka üsna täpselt tema õppemeetodit. Tähendab, verbaalset osa sellest. Reaktsioone tekitab seksiteemaliste provokatsioonide ja kĺassikalise sõimuga. See kusjuures töötab ka. Hullult naljakas on. Vähemalt praegu veel. Mängud, mida me tunnis mängime, on väga täitsa toredad.

Jüri palus enne meie lahkumist, et me kindlasti teada annaks, kelle Steve eelnevatelt kursustelt naljategemise objektiks valib. Noh, need inimesed on Hendrik ja Kristo ja Ago :) Noh, ütleme nii, et koolis on üsna naljakas. Praegu veel. Kuigi ma kaldun arvama, et need maskidega veiderdamised ei ole vist meile kellelegi eriti südamelähedased.

Teater. Teatris olen ma selle esimese nädala jooksul käinud 5 korda. Paavo on oma blogis neist etendustest suures osas juba rääkinud, nii et ma üle kordama ei viitsi hakata. Lihtsalt lugege Paavot. Ainus erinevus on see, et kõige esimesel korral käisin mina koos Liisu, Priidu ja Märdiga Chicagot vaatamas. See on muusikal. Ja see ütleb juba kõik. Ma pole kunagi nii palju raha millegi nii jubeda peale kulutanud. Kuigi, noh tõsi-tõsi ma ei saa öelda, et nad laulda ja tantsida ei osanud. Muidugi oskasid. Aga nohh... nagu ma kuulnud olen, siis Eesti muusikalid pidid veel hullemad olema.

Hehee... vahemärkus... Karl jõudis koju. Kõik läks nii nagu arvata oli. Peretüli lahvatas ja suubus siis alumisele korrale ja edasist ma ei kirjelda:) Juhtub ikka.

Koju ei igatse. Veel mitte. Kõik õhtud mööduvad maffiat mängides. Praegu ka. Täiesti ammendamatu mäng. Kellele küll tänu tuleb avaldada? Minu mäletamist mööda Kristjanile, kes selle hulluse meie peale lahti lasi. :)

Täna käisime koolis mingit kolmanda kursuse tehtud Sarah Kane'i asja vaatamas. See oli ikka väga kohutav. Kusjuures mulle tundub, et see näidend kui selline oleks mulle isegi meeldinud, aga see, kuidas nad seda tegid, ei kannata üldse mitte mingisugust kriitikat.

Veider on mõelda, et me siin veel kuus nädalat veedame.

***

täna on tegelt juba esmaspäev. Nüüd kui ma lõpuks sain netti, et seda sissekannet postitada. Olen kooli kohvikus ja ümberringi räuskavad inglased.

Varsti me veel ei näe.

London

Paavo ütles just, et ta tõenäoliselt oleks nõus internetiga abielluma. Ma noogutasin kaasa.

Istusime Paavoga maja eest bussi peale ja läksime internetijahile. Ikka väga hull on internetisõltuvuses eestlasel avastada, et kohas, kus ta peab järgmised kaks kuud oma elust veetma, ei ole netti. Jube jube.

Aga te tahate teada, mis siis vahepeal juhtunud on? Ma alustan algusest. Ma üritan alustada algusest. Ma ei tea kui kaugele ma täna jõuan. :) Kell on liiga palju ja viimane rong, mis meid koju tagasi viiks, läheb kohevarsti minema.

16. jaanuar

Tegelikult peaks ehk alustama mõnest veel varajasemast hetkest. Sellest, kuidas ma kogu viimase eksami ja ärasõidupäeva vahelise aja toredasti headaegaütlemiste peale kulutasin. Sellest, kuidas ma peaaegu poole aasta järel Tartus Mailit ja Eigot ja Kessut kallistamas käisin. Sellest, kuidas ma Krahlis hilisõhtuni Kaarliga kirjandusjuttu ajasin.Muideks, kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis on meie viimase aja kirjandusjutud sujuvalt (ja asjaoludest tingitult) hoopis teatrisegusteks kirjandusjuttudeks muutunud. Aga see selleks. Seekord ma sellest ei räägi. Ma alustan hoopis hetkest, mil kohvritega ja ilma kohvriteta kursakaaslased hakkasid koolimajja kogunema.

Kell oli 12. Istusime klassis ja mõtlesime, et see on veider. See, et me siin nüüd tervelt kaks kuud oma nägu ei näita. See, et me nüüd tervelt kaks kuud mööda treppi üles ei torma, tsilliruumis ei maga, suitsuruumis kitarri saatel laule ei laula ja mustas saalis etüüde ei tee. Kõhus oli imelik ärevus sees. Saime tee peale seedimiseks kaasa asjalikke õpetussõnu, natuke kohustuslikku moraalilugemist, ühe üsna toreda (aga natuke hirmutava) ülesande, ohtsalt "olgetublisid" ja kallistusi. Siis tormasime veel hetkeks mööda linna laiali ning hakkasime üsna pea riburada lennujaama tilkuma. Lennureis läks täitsa sündmustevaheselt. Ainult et minul on vist mingi allergia. Olen seda ennegi märganud. Niipea kui ma õhku tõusen, vajun kohe sügavasse unne. Sinna ei anna midagi parata. Magasin terve tee. Aga see oli hea ka. Sest järgnev hullumeelne kohvriralli mööda Londoni metrood ja raudteejaama oli üsna kohmakalt keeruline. Naljakas muidugi ka.

Suudate te ette kujutada, kuidas 19 inimest hiigelsuuri kohvreid järel vedades mööda ühte pimedat Londoni äärelinna tihedalt majadega ääristatud tänavat riburada üksteise järel marsivad? Uskuge mind, see on päris vinge vaatepilt. Lahedalt energilised majaperenaised võtsid meid rõõmsalt vastu. Mina, Auri, Liis, Jane ja Piret maandusime Julie pööningutubades. Mina ja Liis ühes ning teised meie kõrvaltoas. Toad on tõenäoliselt kõige pisemad, mida ma üldse ette suudan kujutada, aga ega ma ei kurda. Poisid, kes kõrvalmajas majutuvad, on natuke tüütumas seisus, sest kaksikud, Priit, Kaspar ja Pääru peavad lausa viiekesi tuba jagama. Hortensia elab üksinda sviidis, nii et tal läks eriti meeldivalt. Maiken, Ingel ja Kristiina transporditi meist kahjuks üldse kahe rongipeatuse kaugusele.

Pakkisime oma kohvrid kiiresti lahti ja läksime linna hulkuma. Esimesel õhtul me kõndimisest kaugemale ei jõudnudki. :)

Paavo ütles, et, Diana, me oleme juba üle aja. Pean lippama, sest muidu tuleb tund aega kõndida. 

Varsti ehk jälle.

an overdose of nothingness

Ma mõtlesin läbi südaööle läheneva reedepiduse linna koolist kodu poole jalutades, et mis tunne mul siis õieti on. Ja leidsin vist paralleeli üles küll. Mul on tunne nagu oleksin pärast pikka ja pingelist hooaega käsipalli Eesti meistrivõistluste finaalis viimasel sekundil ühe punktiga lutti saanud. Väga täpselt sarnane tunne. 

Pärast väga mitmeid magamata ööpäevi, pärast teksti uuesti ja uuesti ja uuesti ümberkirjutamist, pärast lõpututena tunduvaid hilisõhtuseid rampväsimuse pealt tehtud proove, pärast katsetamisi, otsimisi, eneseusu kaotamisi ja taasleidmisi... otsustati iseseisvalt lavastatud katkendid poolteist ööpäeva enne eksamit kavast välja arvata. Eksami pikkuse ja kompaktsuse huvides. 

Kõik on põhjendatud. Argumendid on veenvad. Vastuväiteid on pea võimatu leida. 

Aga ikkagi on tühi tunne.

Mida tehakse pärast haledat kaotust finaalmängus? Nutetakse öösel padjatäis ning võetakse hommikul dressid ja minnakse jõusaali.

Ju siis on vaja neid kaotusi. Millekski on neid vaja. Ma saan aru küll. Ma tean, et see kõik ei olnud teoreetiliselt mahavisatud aeg. Ma tean, et ma sain palju kogemusi. Aga ikkagi...

aga ikkagi...

Õpi kaotama, rumal tüdruk, või mine parem kusagile tehasesse mootorrataste varuosasid tootma. 

Raisk.

Puudun homme erialatunnist:)

Kolmapäeval, 12. novembril kell 17.00 toimub Tallinna Keskraamatukogu suures saalis (Estonia pst 8) noorte kirjanike ümarlaud teemal „Jälle see noorkirjandus!“. Vestlusringis osalevad noorautorid Mare Sabolotny, Birk Rohelend, Ruth Vassel, Diana Leesalu ja Ketlin Priilinn. Kirjastusepoolset vaatenurka esindab toimetaja Priit Põhjala kirjastusest Tänapäev. Vestlust juhib Priit Kruus.
Arutlusele tulevad teemad, miks noorkirjandus on jätkuvalt intrigeeriv, miks noori autoreid on palju ning millest ja miks üldse kirjutatakse.

Mare Sabolotny, Birk Rohelend, Ruth Vassel, Diana Leesalu ja Ketlin Priilinn on tuntuse saavutanud kirjastuses Tänapäev välja antud noorsooromaani sarja autoritena.

Priit Kruus on Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ta on toimetanud Eesti Kirjanduse Seltsi kvartalikirja Vihik, asutanud 2005. aastal noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk ja avaldanud mitmeid artikleid kirjanduskriitikuna.

Ümarlaua vestlusega tähistatakse ühtlasi ka 75 aasta möödumist Tallinna Noorteraamatukogu asutamisest Tallinna Keskraamatukogus.

Olete oodatud!

uhuu

Tahaks kuulutada välja sügava stressi, depressiooni ja üleväsimuse ning lihtsalt teki alla pugeda, aga selleks pole aega. Pole aega masenduseks või enesehaletsuseks, sest katkematult on vaja edasi tormata, mõelda, leiutada, luua... niutsuma võtab. Kas seda on tõesti võimalik neli aastat järjest teha?

See kõik on omajagu veider ka. Sa oled just olnud laval ja teinud seal hüsteeritsemisharjutust... karjunud kogu hingest, ulgunud, naernud raevukalt, kriisanud, sõimanud. Ja viis minutit hiljem, pärast tunni lõppu jalutad sa koju mööda haiglaselt rahulikke ja reaalseid tänavaid ning mitte keegi ei näe, kuidas sinu sisikond kogu sellest adrenaliininäärmete mürgist veel vaikselt tõmbleb, kuidas su käed värisevad ja süda puperdab. Ja sa võid seal täiesti vabalt kõndida näiteks selle sama kursavenna kõrval, kes oli hetk tagasi rambivalguses sinu peale hullumiseni röökinud. See kõik on tõesti omajagu veider.

Mu silmad ei seisa lahti enam. Aga ma teen nüüd ühe tee ja üritan homseks loomaetüüdiks mingi süžee genereerida. See on raske, sest mulle tundub, et mu mõistuse sees lihtsalt ei ole enam kasutamata faabulaid. 

"Kergemaks ei lähe," ütlesid nad. Ma ei uskunud siis veel.

Pühendet Paavole :)

Mida teha siis, kui ei tea, mida teha, aga midagi ju peab tegema?

Mida teha siis, kui sa avastad, et sa oled õnnelik, sest sa näed, et inimesed su ümber on nii ilusad ja head? Mida teha siis, kui sul on hirm, et võid äkki sellest õnnest ajapikku välja libisema hakata? Sest kurat seda teab ju...

Kui ma öösel linnas oma kallitega hüvasti jätsin ja mööda hämaraid reedepiduste inimestega ääristatud tänavaid kodu poole lonkima hakkasin, ütles Paavo, et mine ja kirjuta blogisse. Ma jäin kohe magama. Siis. Kodus. Nüüd on juba hommik. Või ei, sügav pärastlõuna.

Mida teha siis, kui enne uinumist ootamatult avastad, et ei peagi seekord telefoni äratuskella näppima? Seda ei ole niiiii kaua juhtunud. Magada ööpäevas rohkem kui 7 tundi on ikka tõeline õndsus. Veider. Kuidas ma sellist asja enne kooli hinnata ei osanud? Mingid süümepiinad on sellele vaatamata kummitamas. Mitu näidendit ma oleks selle paari ekstramagamistunni jooksul jõudnud läbi lugeda?

Mida teha siis, kui kõike on pähe ja südamesse ära mahtumiseks lihtsalt liiga palju? Emotsioone, tööd, etüüde, raamatuid, inimesi.

Mida teha siis, kui ma tahan kõike ja kohe ja korraga? Ma tahan, et me oleksime head selles, mida me teeme ja tegema hakkame. Aga samas tahan ma ka, et kõik jääks selliseks nagu praegu. Nagu praegu, kus inimsuhetesse ei ole mõrasid veel tekkinud, kus igas hetkes on veel üllatusi ja imestamisi. Ma tahan, et see suu ja silmad ärevusest pärani ringi käimine ei saaks veel otsa. Me oleme kaks kuud koolis käinud praeguseks. Just täna sai kaks kuud. Ma tahan, et see orienteeruma õppimise protsess kestaks veel kaua, sest see on oma suures segaduses magus ka. Paneb seespool midagi võbelema. Ma tahan, et saaks kõikide suurte autoriteetinimestega pidevalt esmakohtuda, sest järgmised kohtumised on juba teistmoodi. Tavalisemad. Vähememotsionaalsemad. Samas tahan ma ka, et me juba provotseeriks, leiutaks uut, vaidleks ja otsiks oma asja. Teeks ümber, teeks teistmoodi.

Mul on ühes ajahetkes elamisega probleeme. Olevik ja tulevik sulanduvad üheks. Reaalis ja unistustes. Minevik on minevik ja ei puutu asjasse.

Ma sain eile tartukoolis eksmati. Nii veider, et see minus mingeid emotsioone ei tekitanud. See oli üllatav. Mulle ei meeldi tavaliselt pooleli jäävad asjad.

Mul hakkas eile esimest korda elus ninast verd jooksma. See ei puutu vist teemasse. Kui siis ainult sel määral, et viimasel ajal on neid "esimest korda elus" asju segadusseajavalt palju. Mitte meditsiinilisi vaid muud moodi materiaalseid ja vaimseid.

Ma tahaks, et ma saaks teile rääkida meie rebaste nädalast. Aga ma ei saa. Need, kes seal olid, need teavad. Ja nad saavad aru, miks pärast seda nädalat ei saa enam kõik endine olla. Miks meil on raske kõige sellega nüüdsetesse igapäevadesse tagasi mahtuda. Ere prožektorivalgus on mul veel silmanurgas, huul hakkab natuke värisema iga kord, kui ma selle peale mõtlen. Jah, ma olen loomu poolest pateetikasse kalduja tüüp. Te teate seda ju küll. Osa pateetikast on ilus ja õilis. Mulle meeldivad ilusad ja õilsad emotsioonid. Mis siis, et ma olen digiajastu laps.

Pärast ristimistseremooniat kooli tsilliruumis oodates avastasin, et ma olen väga armastusväärse sugupuu oksaharuks arvatud - maailma parim ristiisa Mikk - Katja - Sergo - Märt - Priit...

Aitäh kõigile inimestele, kes mu rebastenädala imetabaseks muutsid - Jaanus, Sergo, Marion, Maria Lee, Argo, Priit, Evelin, Veiko, Leelo, Riho, Kristo, Maarja, Sten, Jim, Lauri, Elina, Agnes, Uku, Märt... ja kõik teised, kes praegu ähmiga meelde ei tule, ja kõik need, kes teavad isegi. Mikk!!!

Meil on maailma parim vanem kursus.
Ja meil on kõige armastusväärsem kursus.
Me teeme veel asju...

Mis ma selle pateetika kohta ütlesin? :)

toredus

 Tartu Ülikool korraldab kooliõpilastele üleriigilist kirjandusolümpiaadi:

2008/2009 aasta olümpiaadi üldteemaks on "Eesti kirjanduse uuenemine 1980ndate lõpust tänapäevani"

Kirjanduspildi uuenemine on eeskätt seotud mitmete andekate kirjanike esiletõusuga. Nüüdisautoreid, kelle looming vääriks käsitlemist kirjandustundideski, on võrdlemisi palju. Neist mõningate – kas just tulevaste klassikute, kuid kindlasti ajajärgu kirjanduslikku keset täiendavate kirjanike – loomingu tundmisele käesolev kirjandusolümpiaad keskendubki. Olümpiaadikomisjon on teinud sedapuhku järgmise valiku autoritest, kelle loomingu tundmisele keskendutakse ka olümpiaadi lõppvoorus.

Noorem aste – 7.-8. klass

Aidi Vallik, Diana Leesalu, Liisi Ojamaa

Keskmine aste – 9.-10. klass

Andrus Kivirähk, Mehis Heinsaar, Sven Kivisildnik

Vanem aste – 11.-12. klass

Tõnu Õnnepalu, Peeter Sauter, Elo Viiding

Igasse rühma on valitud tänapäeva kirjanduspilti olulisel määral rikastanud, peamiselt üheksakümnendatel ja hiljem debüteerinud autorid, kes esindavad üsna mitmekesiseid loomingusuundi alates „karmist realismist“ kuni fantastika ja maagilise realismini. Valikusse kuuluvad vaid elavad autorid, kellest kaks kuuluvad proosa-, üks aga luulesuunda. 

TEEMAD:

Noorem vanuseaste (7.–8. klass)

• Milliseid probleeme käsitleb tänapäeva noorsookirjandus? 
• Milline sõnavara tänapäeva noori kõnetab?
• Aidi Valliku ja Diana Leesalu teoste võrdlus
• Aidi Valliku luule ja proosa ühisjooni
• Punkkultuuri kajastusi Liisi Ojamaa / Aidi Valliku loomingus?
• Linnaruumi kujutamine Aidi Valliku / Diana Leesalu / Liisi Ojamaa teostes
• Linnakeskkond tänapäeva noorte kujundajana
• Liisi Ojamaa luule keele- ja kujundikasutus
• Noored maailmaga pahuksis
• Vanemate ja laste suhted Aidi Valliku / Diana Leesalu teostes
• Mida Anni / Mirjami lugu mulle õpetas?
• Milliseid mänge tänapäeva noored mängivad?
• Salmik, päevik ja blogi noortekultuuri osana

Nii tore on internetis kolades selliseid asju avastada. Ja nii tore on, et minu lood kellelegi korda lähevad. 

Pikemalt saad lugeda SIIT.

miks sa ei kirjuta...

...ma vaatan ju iga päev... ütles Liis ja tekitas mus süümepiina:)

Täna on esimene ametlik kooliaegne kursapidu. Auri juures. Paavo ja Piret tantsivad imelikku tantsu mul siin kõrval. Heheee... ja Siim arvab, et ma olen tujurikkuja, sest ma panen neile valesid lugusid.

Ma mõtlen, et huvitav kas nad pahandavad, kui ma nende pärisnimesid kasutan siin blogis...haaa... ma riskin sellega.

Oi, saabus Ingel. Ja andis meile edasi toredaid tervitusi toredatelt inimestelt.

Tere, mina olen Diana ja ma ajan täna täiesti seosetut juttu. hee...

Me oleme naljakad. Päris tõsiselt. Tõsiselt naljakad. Iseenda jaoks.

Ma ei tea mis maailm see on, kuhu ma sattunud olen, aga mulle meeldib siin.  Ja mulle meeldivad need inimesed, kellega koos ma selle portsu otsa sattusin. 

Isegi kui teile tundub, et ma kõlan võltsilt, siis ärge tundke niiiiiiiiiiii... ma ei valeta. Ausõna:)

Ma ükskord mõtlesin selle peale, milliseid blogisissekandeid ma tegin EPAs õppides piduses meeleolus ja üritasin neid praegusega võrrelda. Kusjuures, see ei õnnestu. Siin on hoopis teistmoodi. Kõik.

Veidernaljakas.

mul läheb väga hästi

Ma saatsin oma kallitele blogi lingi ja ütlesin, et kui mul pole aega nendega kohtuda, siis nad saavad vähemalt siit blogi kaudu vaadata, millega ma parasjagu tegelen. Selle peale ma muidugi ei mõelnud, et mul ei hakka isegi olema aega siia blogisse kirjutada. Ma teadsin, et mul hakkab kohutavalt kiire olema koguaeg, aga et niiiiiiiiiiiii kiire... :)

Oehh... ei, ega see ei olnud tegelikult ohkimisena mõeldud. Teate, mulle meeldib. Hullult meeldib. Kuigi on pingeline ja raske ja koguaeg oled närvis ja mõtled õhtusele eriala tunnile ja pabistad ja harjutad igal vähegi vabamal sekundil oma etüüde ja muudkui produtseerid uusi... ja loed ja loed ja loed ja loed... 

Õppejõud on absoluutselt vägevad kõik. Igaühel mingid omad naljakad kiiksud ja värgid. Ja nad on toredad. Üldse kõik seal koolis on nii toredad ja sõbralikud ja abivalmid koguaeg. Veider, et ma olen suht iga päev umbes 12 tundi või kauem koolis, aga õhtul kodus olles juba ootan hommikut, et tagasi minna. See on ju veider, eks??:) 

Ja tantsutunnid, mida ma üsna paaniliselt kartsin... need osutusid hoopis täiega ägedateks. Füüsiliselt on muidugi jõhker ka. Kaks esimest nädalat ei suutnud keegi meist tantsu- ja akropaatika tundide tagajärjel eriti trepist üles ega alla kõndida ja iga viimnegi koht valutas koguaeg, aga nüüd on juba täitsa hea. Aga noh, eks ma tean, et keeruliseks alles läheb. Nii tehniliselt kui füüsiliselt.

Ja mis peamine, meil on super äge kursus :)

Ahjaaa... üks kooliväline asi ka. Ma astusin vahepeal kirjanduslikku rühmitusse. Kuigi ma olin varemalt absoluutselt veendunud, et ma mitte iialgi kusagile rühmitusse ei astu ja rühmitused on üldse nõmedad jne... Aga nüüd ma muutsin oma meelt... sest tegelikult ju loeb see KELLEGA koos sa seal rühmituses oled...eksole:) 

Heitke pilk peale - Purpurmust Org

aga nüüd ma lähen jälle tagasi Tsehhovit lugema. 

Lihtsalt... teadke, et mul on hea elada praegu.

You are not here to make a choice because you've already made it. You are here to understand why you've made that choice

mis mul praegu on, on herilased. tänavu on palju herilasi. sa tead ju küll. ma olen juba kolm korda nende nõela ette sattunud sellel suvel. kuigi ma pole neile midagi halba teinud. ju siis meil on lihtsalt erinevad väärtushinnangud. Ei, ma ei hakka rääkima nüüd mingit entomoloogilist kräppi. nii kaugele ma ei ole omadega veel jõudnud.

Aga herilased on mul seekord toas. Päris suur hulk kohe. ja tegelikult ma tean ju küll, et see on loogiline, et nad siin on, kui mu laud on nii ahvatlevalt igasugust läga täis. Ja läga on mu laua peal sellepärast, et eile oli lõpp.

Mis mul praegu on, on veidralt kriipiv emotsioon eilsest lahkumispäevast ja ööst. Ja tööraamat, kus on, tõsi küll, ainult üks sissekanne ja selle taha nüüd veel kirjutatud "tööleping lõpetatud 22.08.2008".

Mis mul praegu on, on need "näeme nelja aasta pärast" kallistused, mida keegi ei suuda millegipärast tõsiselt võtta.

Mis mul praegu on, on pisuke nukrus käest ära libisevate inimeste pärast. Ma olen ju varem ka lahkunud koolidest ja võistkondadest ja linnadest ja ma tean, mida need "küll me näeme", "ma hakkan ju külas käima koguaeg" ja "eks me lähme kunagi võtame ühe dringi" tegelikult tähendavad. Sa tead ju küll tegelikult ise ka, kas pole. Eriti siis veel nüüd, kui ma ei lähe mitte ainult teise ruumi vaid ka täiesti teise ajasüsteemi.

Mis mul praegu on, on see üsna terav ja mõnusasti hirmujudinaid tekitav reaalsus, mille ma ise olen omale tellinud ja mida ma nüüd värisemisele vaatamata elama hakkan. Sest nii on vaja. Sest ma pean. Sest vastasel juhul ma ei tahaks ennast lihtsalt enam tunda. Ja nende sõlmede ja põgenemistungide ja ahastustega, mis kindlasti ees ootavad, katsun ma lihtsalt ette arvestada. Ja ma saan seda teha, sest ma tean juba praegu, et see koor, mis nende hirmude ja ängide ja valude pealt pärast kokku riisuda saab, on nii kuratlikult hõrgutav. Ja mingit vastuväidet ma ei taha siin kuulda.

Ma romantiseerin asju üle. Ära pane seda mulle pahaks. Ma olen lihtsalt vastavalt konstrueeritud. Ma olen nii tehtud.

Mis mul praegu on, on liiga palju lahtisi otsi, mida veel sõlmida on vaja. Liiga palju lahtisi inimesi, kellele ma ei oska midagi öelda ja ma ei ole kindel, kas ma tohingi. või kas ma pean. või kas ma julgen.

Mis mul praegu on, on poolteist päeva. Poolteist päeva lõpu ja alguse vahel. Ma ei tea, kas sa saad aru, mis tunne see on. See on peaaegu mitteolemasolemise tunne. Ma ei tea, kas see ütleb sulle midagi. See on nagu, et praegusel ajahetkel korraks on tunne, nagu see ei olegi tegelikult nii oluline, kas ma üldse reaalselt eksisteerin või mitte.

Ja siit edasi ma praegu lihtsalt enam ei tea.